FOSTER

Astma
Bronhiaalastma regulaarne ravi inhaleeritava glükokortikosteroidi ja pikatoimelise beeta-2-agonisti
kombinatsioonpreparaadiga on sobiv kui:
- inhaleeritavad glükokortikosteroidid ja „vastavalt vajadusele" inhaleeritav kiiretoimeline
beeta-2-agonist ei taga piisavat kontrolli astmanähtude üle
- on juba saavutatud piisav kontroll inhaleeritava glükokortikosteroidi ja pikatoimelise beeta-2-

agonistiga.

Krooniline obstruktiivne kopsuhaigus
Raske kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse (FEV < 50% eeldatavast normaalsest) ja anamneesis
1
esinevate korduvate ägenemiste sümptomaatiline ravi patsientidel, kellel esinevad märkimisväärsed
sümptomid hoolimata regulaarsest ravist pikatoimeliste bronhodilataatoritega.

FOSTER on inhaleerimiseks.


ASTMA
FOSTER ei sobi astmaravi alustamiseks. FOSTER'i komponentide annused on individuaalsed ning
neid tuleb kohaldada vastavalt haiguse raskusele. Sellega peab arvestama mitte ainult ravi alustamisel
kombineeritud preparaadiga vaid ka annuse kohandamisel. Kui patsient peaks vajama kombineeritud
ravi teiste annustega, kui seda on antud inhaleeritavas ravimis, tuleb talle välja kirjutada vajalikus
annuses sobiv beeta-2-agonist ja/või kortikosteroid eraldi inhaaleritena.
FOSTER'is sisalduvat beklometasoondipropionaati iseloomustab ülipeen osakeste suuruse jaotus,
mille tulemusel saadakse parem toimeefekt kui mitte ülipeene beklometasoondipropionaadi osakeste
suurusega ravimvormides (100 mikrogrammi FOSTER’is sisalduvat ülipeent
beklometasoondipropionaati on võrdne 250 mikrogrammi beklometasoondipropionaadiga mitte-
ülipeenes ravimvormis). Seetõttu peab FOSTER’iga manustatud beklometasoondipropionaadi
ööpäevane annus olema väiksem kui mitteülipeenes ravimvormis sisalduva
beklometasoondipropionaadi annus.
Sellega peab arvestama juhul, kui patsient viiakse üle beklometasoondipropionaadi mitteülipeenelt
ravimvormilt FOSTER’ile; beklometasoondipropionaadi annus peab olema väiksem ja kohandatud
patsiendi individuaalsetele vajadustele.

Kasutusel on 2 raviviisi:

A. Säilitusravi: FOSTER'it kasutatakse regulaarse säilitusravina ning vajadusel kasutatakse eraldi
kiiretoimelist bronhodilataatorit.

B. Säilitusravi ja leevendav ravi: FOSTER'it kasutatakse regulaarse säilitusravina ning vajadusel
astma sümptomite leevendamiseks.

A. Säilitusravi
Patsiente tuleb nõustada, et nad kannaksid alati kaasas kiiretoimelist bronhodilataatorit juhuks kui on
vaja esmaabi.

Soovitatavad annused üle 18-aastastele ja vanematele täiskasvanutele:
1 või 2 inhalatsiooni kaks korda ööpäevas.
Maksimaalne ööpäevane annus on 4 inhalatsiooni.

B. Säilitusravi ja leevendav ravi
Patsiendid kasutavad igapäevaselt FOSTER'i säilitusannust ning vajadusel kasutavad seda astma
sümptomite leevendamiseks. Patsiente tuleb nõustada, et nad kannaksid FOSTER'it alati endaga
kaasas juhuks kui on vaja esmaabi.

FOSTER'i kasutamist nii säilitusravina kui leevendava ravina tuleks kaaluda patsientide puhul:

- kelle astma ei ole täielikult kontrolli all ja kes vajab pidevalt leevendavaid ravimeid,
- kellel on esinenud astma ägenemist, mis on vajanud meditsiinilist sekkumist.

Patsiente, kes kasutavad FOSTER'it väga sageli, tuleb pidevalt jälgida annusest sõltuvate
kõrvaltoimete suhtes.

Soovitatavad annused üle 18-aastastele ja vanematele täiskasvanutele:
Soovituslik säilitusannus on 1 inhalatsioon kaks korda ööpäevas (1 inhalatsioon hommikul ja 1
inhalatsioon õhtul).

Sümptomite leevendamiseks peavad patsiendid manustama 1 inhalatsiooniannuse vastavalt
vajadusele. Sümptomite püsimise korral mõne minuti möödudes, tuleb manustada lisaannus.

Maksimaalne ööpäevane annus on 8 inhalatsiooni.

Patsientidel, kes vajavad sageli leevendava inhalatsiooni manustamist, tuleb rangelt soovitada
pöördumist arsti poole. Nende ravi tuleb ümber hinnata ning kaaluda säilitusravi muutmist.

Soovitatavad annused lastele ja alla 18-aastastele noorukitele:

FOSTER’i ohutus ja efektiivsus lastel ja noorukitel vanuses alla 18 aastat ei ole veel tõestatud.
Puuduvad andmed FOSTER’i kasutamiseks alla 12-aastastel lastel. Andmed ravimi kasutamise
kohta 12...17-aastastel noorukitel on piiratud. Seetõttu ei soovitata FOSTER’it lastel ja alla 18-
aastastel noorukitel enne vastavate andmete avaldamist kasutada.

Patsiendid peavad regulaarselt arsti külastama, et hoida FOSTER’i annus optimaalsel tasemel ning
seda tohib muuta vaid arsti nõuandel. Annus tiitritakse väiksema võimaliku annuseni, mille juures
säilib kontroll sümptomite üle. Kui madalaima soovitatud annuse juures säilib kontroll astma
sümptomite üle, tuleb edasises ravis proovida, kas kontroll astma sümptomite üle säilib ka ainult
inhaleeritava kortikosteroidiga.
Patientidele tuleb soovitada FOSTER’i igapäevast kasutamist, isegi kui sümptomid puuduvad.

Krooniline obstruktiivne kopsuhaigus (KOK)
Soovitatavad annused üle 18-aastastele ja vanematele täiskasvanutele:
Kaks inhalatsiooni kaks korda ööpäevas.

Patsientide erigrupid:
Eakate patsientide puhul ei ole annuse kohandamine vajalik. FOSTER’i kasutamise kohta neeru- või
maksakahjustusega patsientidel andmed puuduvad (vt lõik 5.2).

Et tagada ravimi sihipärane manustamine, tuleb arstil või teistel meditsiinitöötajatel patsienti õpetada,
kuidas inhalaatorit korrektselt kasutada. Rõhu all oleva ja annusemõõtjaga varustatud inhalaatori
korrektne kasutamine on raviedukuse tagamisel esmatähtis. Patsiendile tuleb selgitada, et ta loeks enne
ravimi kasutamist hoolikalt pakendi infolehte ning järgiks seal toodud kasutusjuhiseid.

Enne inhalaatori esmakordset või pärast enam kui 14-päevast kasutamispausi tuleb pihusti korrektse
töö tagamiseks üks annus õhku pihustada.
Niikaua kui patsiendil on võimalik, tuleb proovida inhaleerida seistes või istuvas asendis.

Tuleb järgida alltoodud tegevusjuhist:
1. Eemaldage huuliku kaitsekate ja kontrollige kas huulik on puhas ja tolmu- ning mustusevaba ega
sisalda mingeid võõrosiseid.
2. Hingake nii sügavalt ja nii aeglaselt välja kui võimalik.
3. Hoidke mahutit vertikaalselt korpus ülespidi ning asetage huuled ümber huuliku. Ärge hammustage
huulikut.
4. Hingake samal ajal sügavalt ja aeglaselt suu kaudu sisse. Pärast hingamise algust vajutage
inhalaatori ülemisele otsale, et saada täpselt ühte annust.
5. Hoidke hinge kinni nii kaua kui võimalik, lõpuks eemaldage inhalaator suust ja hingake aeglaselt
välja. Ärge hingake inhalaatorisse.
Kui tuleb veel üks annus manustada, hoidke inhalaatorit ligikaudu pool minutit vertikaalses asendis,
siis korrake tegevusi 2…5.

Pärast kasutamist paigaldage kaitsekork.

OLULINE: Ärge sooritage tegevusi 2…5 liiga kiiresti.

Kui osa gaasi peaks pihustuma inhalaatori ülaosast või suust välja, tuleb kogu protseduuri uuesti
alustada punktist 2.

Nõrga käehaardega patsientidel on kergem hoida inhalaatorit mõlema käega. Seega hoitakse
inhalaatori ülemist osa mõlema nimetissõrmega ja alumist osa pöialdega.

Patient peab pärast inhaleerimist loputama veega suud või kuristama või harjama hambaid (vt lõik
4.4).

Puhastamine
Patsientidele tuleb soovitada lugeda hoolikalt pakendi infolehest puhastamise juhiseid. Inhalaatori
regulaarseks puhastamiseks peab patsient eemaldama huuliku katte ning puhastama kuiva lapikesega
huulikut väljast ja seest. Nad ei tohi huuliku puhastamiseks kasutada vett ega muid vedelikke.

Patsiendid, kellel on raske ajastada aerosooli väljutamist samaaegse sissehingamisega, võivad
kasutada AeroChamber Plus® vahemahutit. Arst, apteeker või õde peaksid nõustama patsienti, kuidas
inhalaatorit ja vahemahutit õigesti kasutada ning hooldada; samuti tuleb kontrollida patsientide
manustamise tehnikat tagamaks optimaalse koguse inhaleeritava ravimi jõudmise kopsudesse. Seda on
võimalik saavutada kasutades AeroChamber Plus®'i, hingates aeglaselt ja sügavalt sisse läbi
vahemahuti; see võimaldab annustada ja inhaleerida samaaegselt.

Ülitundlikkus beklometasoondipropionaadi, formoteroolfumaraatdihüdraadi või lõigus 6.1 loetletud
mis tahes abiaine suhtes.

FOSTER'it tuleb ettevaatusega (mis sisaldab monitooringut) kasutada südame rütmihäiretega
patsientidel, eriti 3. astme atrioventrikulaarse blokaadi ja tahhüarütmiate (kiire ja/või ebaregulaarne
südamerütm), idiopaatilise subvalvulaarse aordikaare stenoosi, hüpertroofilise obstruktiivse
kardiomüopaatia, raske südamepuudulikkuse, eriti ägeda müokardiinfarkti, südame isheemiatõve,
südame paispuudulikkuse, oklusiivse veresoontehaiguse, eriti arterioskleroosi, arteriaalse
hüpertensiooni ja aneurüsmi korral.
Ettevaatus on vajalik ka patsientide ravimisel, kellel on kas kaasasündinud või ravimite poolt tekitatud
teadaolev või kahtlustatav QT-intervalli pikenemine (QTc > 0,44 sekundit). Formoterool ise võib
tekitada QT-intervalli pikenemist.

Ettevaatus on samuti vajalik FOSTER’i kasutamisel türeotoksikoosi, diabetes mellitus’t,
feokromotsütoomi ja ravimata hüpokaleemiat põdevate patsientide ravimisel. ’

Ravi beeta-2-agonistidega võib põhjustada potentsiaalselt tõsist hüpokaleemiat. Eriti ettevaatlik tuleb
olla raske astma korral, kuna hüpoksia võib hüpokaleemilist toimet süvendada. Hüpokaleemiat võivad
potentseerida ka samaaegselt kasutatavad teised hüpokaleemiat indutseerivad ravimid, nt ksantiini
derivaadid, steroidid ja diureetikumid (vt lõik 4.5). Ettevaatus on vajalik ka ebastabiilse astma korral,
kui kasutatakse mitmeid „hädaabi” bronhodilataatoreid. Sellistes situatsioonides on soovitatav jälgida
seerumi kaaliumisisaldust.

Formoterooli sissehingamisel võib suureneda vere glükoosisisaldus. Seetõttu tuleb diabeediga
patsiendil vere glükoosisisaldust hoolikalt jälgida.

Kui planeeritakse operatsiooni halogeenitud üldanesteetikumide kasutamisega, tuleb jälgida, et
FOSTER’it ei kasutataks vähemalt 12 tundi enne anesteesia algust, kuna esineb risk südame arütmiate
tekkeks.

Sarnaselt kõigile teistele kortikosteroide sisaldavatele inhaleeritavatele ravimitele, tuleb FOSTER’it
manustada ettevaatusega aktiivse või latentselt kulgeva kopsutuberkuloosiga patsientidele,
hingamisteede seen- ja viirusnakkustega patsientidele.

Soovitatavalt ei tohi lõpetada ravi FOSTER’iga järsult.
Kui patsiendile tundub ravi või selle annus ebapiisav, peab ta pöörduma arsti poole. Suurenenud
vajadus täiendava kiiretoimelise bronhilõõgasti järele viitab seisundi halvenemisele ning nõuab astma
ravi korrigeerimist. Äkiline ja süvenev astma või krooniline obstruktiivne kopsuhaigus on
potentsiaalselt eluohtlikud, mistõttu patsient vajab viivitamatult meditsiinilist abi. Sellisel juhul tuleb
kaaluda inhaleeritava kortikosteroidi annuse suurendamist (kas inhaleeritav või suu kaudu manustatav)
või infektsiooni kahtluse korral ravi antibakteriaalsete preparaatidega.
Patsiendid ei tohi ravi FOSTER’iga alustada astma ägenemise ajal või kui astma on oluliselt
halvenenud või astma sümptomid süvenevad kiiresti. Ravi ajal FOSTER’iga võivad tekkida tõsised
astmaga seotud kõrvaltoimed ja ägenemised. Patsientidele tuleb soovitada jätkata ravi FOSTER’iga,
kuid kui kontrolli astmasümptomite üle ei saavutata või sümptomid süvenevad, tuleb pöörduda arsti
poole.
Nagu kõigi inhaleeritavate ravimite kasutamisel, võib ka vahetult pärast ravimi manustamist tekkida
paradoksaalne bronhospasm koos sellega kaasneva vilistava hingamise ja hingeldusega. Seda tuleb
ravida otsekohe kiiretoimelise inhaleeritava bronhodilataatoriga. Ravi FOSTER’iga tuleb koheselt
katkestada, hinnata patsiendi seisundit ja vajadusel võtta kasutusele alternatiivsed ravimid.

FOSTER ei ole astmaravis esmavaliku ravim.
Ägeda astmahoo raviks tuleb patsientidele soovitada hoida kiiretoimelist bronhilõõgastit alati
käepärast; FOSTER'it juhul kui seda kasutatakse nii säilitusraviks kui ka leevendavaks raviks ning
eraldi kiiretoimelist bronhodilataatorit juhul kui FOSTER'it kasutatakse vaid säilitusravina.

Patsientidele tuleb rõhutada, et nad kasutaksid FOSTER’it vastavalt arsti ettekirjutusele iga päev, isegi
kui haigussümptomid puuduvad. Leevendava ravimina tuleb FOSTER'it kasutada vaid astma
sümptomite korral, kuid mitte korrapärase profülaktilise ravina, nt enne treeningut. Sellisel juhul tuleb
kasutada eraldi kiiretoimelist bronhodilataatorit.

Kui astma sümptomid on saadud kontrolli alla, võib alustada FOSTER’i annuse järk-järgulist
vähendamist. Annuse vähendamise perioodil on oluline patsiente regulaarselt jälgida. Kasutada tuleb
FOSTER’i väikseimat efektiivset annust (vt lõik 4.2).

Inhaleeritavate kortikosteroidide manustamisel võivad tekkida süsteemsed toimed, eriti suurte annuste
pikaajalisel kasutamisel. Siiski on võrreldes nende suukaudse manustamisega glükokortikosteroidide
inhalatsiooni teel manustamisel nimetatud kõrvaltoimete tekkeoht väiksem. Võimalike süsteemsete
toimete hulka kuuluvad: Cushing'i sündroom, Cushingoidsed tunnused, neerupealiste funktsiooni
pärssumine, luu mineraalse tiheduse vähenemine, kasvupeetus lastel ja noorukitel, katarakti ja
glaukoomi teke ning veel harvemini psühholoogilised toimed või toimed käitumisele, sh
psühhomotoorne hüperaktiivsus, unehäired, ärevus, depressioon või agressioon (eriti lastel).
Seetõttu on oluline, et patsienti regulaarselt jälgitakse ning inhaleeritava kortikosteroidi annust
vähendatakse väikseima võimaliku annuseni, mille juures säilib kontroll astma sümptomite üle.

Üksikannuse farmakokineetilised andmed (vt lõik 5.2) on näidanud, et FOSTER'i kasutamine koos
AeroChamber Plus® vahemahutiga ei suurenda võrreldes tavalise seadmega formoterooli üldist
süsteemset imendumist ning vähendab beklometasoon-17-monopropionaadi süsteemset imendumist.
Samal ajal muutumata beklometasoondipropionaadi hulk, mis jõuab kopsust süsteemsesse
vereringesse, suureneb. Kuid kuna beklometasoondipropionaadi ja selle aktiivse metaboliidi üldine
süsteemne imendumine ei muutu, siis puuduvad riskid süsteemsete kõrvaltoimete tekkeks, kui
FOSTER'it kasutatakse koos eelpool nimetatud vahemahutiga.

Inhaleeritavate kortikosteroidide pikaajaline kasutamine suurtes annustes võib tekitada neerupealiste
pärssumise ja ägeda adrenaalse kriisi. Alla 16-aastased lapsed, kes võtavad/inhaleerivad
beklometasoondipropionaati suuremates annustes kui soovitatud, on eriti suure riskiga. Ägedat
adrenaalset kriisi potentsiaalselt vallandavad situatsioonid on: trauma, operatsioonid, infektsioonid või
annuse kiire vähendamine. Esinevad sümptomid on tavaliselt ebamäärased ning võib esineda
anoreksiat, ülakõhuvalu, kehakaalu langust, väsimust, peavalu, iiveldust, oksendamist, hüpotensiooni,
teadvuse hägunemist, hüpoglükeemiat ja krampe. Stressi või elektiivse operatsiooni korral tuleb
kaaluda süsteemsete kortikosteroidide täiendavat manustamist.
Ettevaatus on vajalik patsiendi üleviimisel ravile FOSTER’iga, eriti kui kahtlustatakse eelnevast
süsteemsest steroidravist tekkinud neerupealiste funktsioonihäiret.

Suukaudselt ravilt inhaleeritavatele kortikoididele üleviidud patsiendid võivad jääda pärsitud
adrenaalse reservi riskigruppi veel teatud ajaks. Samuti kuuluvad riskigruppi patsiendid, kes on varem
vajanud nn „hädaabi“ steroidide suuri annuseid või on saanud pikka aega suurtes annustes ravi
inhaleeritavate kortikosteroididega. Sellise jääkkahjustuse võimalust tuleb alati arvestada ootamatu või
plaanilise operatsiooni korral, mis tõenäoliselt põhjustab stressi, ning tuleb kaaluda vajadust
manustada täiendavalt glükokortikosteroidi. Enne elektiivseid protseduure tuleks neerupealiste
funktsioonihäire ulatust lasta spetsialistil kontrollida.

Patsientidele tuleb öelda, et FOSTER sisaldab väikeses koguses etanooli (ligikaudu 7 mg ühes
pihustuses); kuid tavaannustes on etanooli kogus ebaoluline ega kujuta endast riski patsiendile.
Suu ja neelu kandidoosi tekkeohu vähendamiseks tuleb patsientidele soovitada veega suu loputamist
või kuristamist või hammaste harjamist pärast ravimi igat manustamiskorda.

Farmakokineetilised Beklometasoondipropionaat metaboliseerub väga kiiresti ilma tsütokroom P450 ensüümsüsteemi
vahenduseta esteraas-ensüümide abil.

Farmakodünaamilised koostoimed
Beetaadrenoblokaatorite (k.a silmatilgad) kasutamisest astmahaigetel tuleb hoiduda. Kui
beetaadrenoblokaatoreid tungival vajadusel siiski kasutatakse, võib formoterooli toime selle tulemusel
nõrgeneda või kaduda.
Teisest küljest võib teiste beetaadrenoblokaatorite samaaegne kasutamine olla potentsiaalselt aditiivse
toimega, seetõttu on teofülliini või teiste beetaadrenergiliste ravimite koosmääramisel formoterooliga
vajalik ettevaatus.
Samaaegne ravi kinidiini, disopüramiidi, prokaiinamiidi, fenotiasiini, antihistamiinikumide, MAO
inhibiitorite ja tritsükliliste antidepressantidega võib pikendada QT-intervalli ja suurendada
ventrikulaarsete rütmihäirete riski.
Lisaks võivad L-dopa, L-türoksiin, oksütotsiin ja alkohol süvendada beeta-2-adrenomimeetikumide
kardiaalseid kõrvaltoimeid.
Samaaegne ravi MAO-inhibiitoritega, k.a ainetega, millel on furasolidooni ja prokarbasiiniga sarnased
omadused, võivad vallandada hüpertensiivseid reaktsioone.
Halogeniseeritud üldanesteetikumide samaaegsel kasutamisel suureneb oht südame rütmihäirete
tekkeks.
Samaaegne ravi ksantiini derivaatide, steroidide või diureetikumidega võib potentseerida beeta-2-
agonistide võimalikku hüpokaleemilist toimet (vt lõik 4.4). Hüpokaleemia omakorda suurendab
arütmiate tekkeriski digitaalise glükosiididega ravitavatel patsientidel.
FOSTER sisaldab väikses koguses etanooli. Eriti tundlikel patsientidel, kes kasutavad disulfiraami või
metronidasooli, on teoreetiline koostoime võimalus.

Puuduvad ohutusandmed või kogemused propellant HFA-134a kasutamisest inimese raseduse või
imetamise ajal. Siiski ei ole uuringud HFA-134a toimest reproduktiivfunktsioonile ja embrüo/loote
arengule loomadel mingeid kliiniliselt olulisi kõrvaltoimeid näidanud.

Rasedus
FOSTER’i kasutamise kohta raseduse ajal ei ole piisavalt kliinilisi andmeid. Loomkatsed, kus kasutati
beklometasoondipropionaati ja formoterooli kombinatsiooni, näitas suurte süsteemselt kasutatavate
annuste korral reproduktsioonitoksilisust (vt lõik 5.3). Beeta-2-adrenomimeetikumide tokolüütilise
toime tõttu tuleb erilist tähelepanu pöörata, kui manustatakse väga sünnitusaja lähedal. Formoterooli ei
soovitata kasutada raseduse ajal ning eriti raseduse lõpus või sünnituse ajal, välja arvatud juhul, kui
muud (ohutumad) alternatiivid puuduvad.
FOSTER’it tohib raseduse ajal kasutada ainult juhul, kui sellest saadav kasu kaalub üles kaasuvad
riskid lootele.

Imetamine
FOSTER’i kasutamise kohta imetamise ajal ei ole piisavalt kliinilisi andmeid.
Kuigi loomakatsete andmed puuduvad, on alust arvata, et beklometasoondipropionaat, sarnaselt teiste
glükokortikoididega, eritub rinnapiima.
Kuigi pole teada, kas formoterool eritub inimesel rinnapiima, on seda määratud lakteerivate loomade
piimas.
FOSTER’it tohivad imetavad naised kasutada ainult juhul, kui sellest saadav kasu kaalub üles
kaasuvad riskid lootele.

FOSTER ei oma tõenäoliselt toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele.

Kuna FOSTER sisaldab beklometasoondipropionaati ja formoteroolfumaraatdihüdraati, seostuvad
kõrvaltoimete tüübid ja raskusaste kummagi toimeainega. Nende kahe toimeaine koosmanustamisest
ei ole täiendavaid kõrvaltoimeid tekkinud.
Kõrvaltoimed, mis esinevad seoses beklometasoondipropionaadi ja formoterooli fikseeritud annustega
kombinatsiooni (FOSTER) ja üksikkomponentide manustamise järgselt, on toodud allpool olevas
tabelis, loetletud organsüsteemide kaupa. Esinemissagedused on defineeritud järgmiselt: väga sage
(≥1/10), sage (≥1/100 kuni <1/10), aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100), harv (≥1/10000 kuni <1/1000) ja
väga harv (≤1/10000).
Sageli ja aeg-ajalt esinevad kõrvaltoimed tulenevad kliiniliste uuringute andmetest astmaatilistel ja
kroonilise obstruktiivse kopsuhaigusega patsientidel.

Organsüsteemi klass
Kõrvaltoime
Sagedus
Infektsioonid ja
Farüngiit, suu kandidiaas
Sage
infestatsioonid
Gripp, suuõõne seeninfektsioon,
Aeg-ajalt
orofarüngeaalne kandidoos, söögitoru
kandidoos, vulvovaginaalne kandidoos,
gastroenteriit, sinusiit, riniit, pneumoonia*
Vere ja lümfisüsteemi
Granulotsütopeenia
Aeg-ajalt
häired
Trombotsütopeenia
Väga harv
Immuunsüsteemi häired
Allergiline dermatiit
Aeg-ajalt
Ülitundlikkusreaktsioonid, k.a erüteem, huulte, Väga harv
näo, silmade ja kõri turse.
Endokriinsüsteemi häired
Neerupealiste supressioon
Väga harv
Ainevahetus- ja
Hüpokaleemia, hüperglükeemia
Aeg-ajalt
toitumishäired

Psühhiaatrilised häired
Rahutus
Aeg-ajalt
Psühhomotoorne hüperaktiivsus, unehäired,
Teadmata
ärevus, depressioon, agressioon, muutused
käitumises (eriti lastel).
Närvisüsteemi häired
Peavalu
Sage
Treemor, pearinglus
Aeg-ajalt
Silma kahjustused
Glaukoom, katarakt
Väga harv
Kõrva ja labürindi
Otosalpingiit
Aeg-ajalt
kahjustused
Südame häired
Palpitatsioonid, EKG-s QT-intervalli
Aeg-ajalt
pikenemine, EKG muutused, tahhükardia,
tahhüarütmia, kodade fibrillatsioon*
Ventrikulaarsed ekstrasüstolid, stenokardia
Harv
Vaskulaarsed häired
Hüpereemia, nahaõhetus
Aeg-ajalt
Respiratoorsed, rindkere ja Düsfoonia
Sage
mediastiinumi häired
Köha, produktiivne köha, neeluärritus,
Aeg-ajalt
astmaatiline kriis
Paradoksaalne bronhospasm
Harv
Düspnoe, astma ägenemine
Väga harv
Seedetrakti häired
Diarröa, suukuivus, düspepsia, düsfaagia,
Aeg-ajalt
huulte kõrvetuse tunne, iiveldus, düsgeuusia
Naha ja nahaaluskoe
Pruuritus, lööve, hüperhidroos, urtikaaria
Aeg-ajalt
kahjustused
Angioödeem
Harv
Lihas-skeleti ja sidekoe
Lihasspasmid, müalgia
Aeg-ajalt
kahjustused
Kasvupeetus lastel ja noorukitel
Väga harv
Neerude ja kuseteede
Nefriit
Harv
häired
Üldised häired ja
Perifeersed tursed
Väga harv
manustamiskoha
reaktsioonid
Uuringud
C-reaktiivse valgu tõus, trombotsüütide arvu
Aeg-ajalt
tõus, vabade rasvhapete sisalduse tõus, vere
insuliinisisalduse tõus, vere ketokehade
sisalduse tõus, vere kortisoolisisalduse tõus*
Vererõhu tõus, vererõhu langus
Harv
Luutiheduse vähenemine
Väga harv

* Kroonilise obstruktiivse kopsuhaigusega patsientidel läbi viidud pöörduuringu käigus teatas üks
patsient, kes sai ravi FOSTER'iga, ühest seotud mittetõsisest kopsupõletiku juhust. Teised
kõrvaltoimed, mida täheldati FOSTER'iga läbiviidud kliiniliste uuringute käigus kroonilise
obstruktiivse kopsuhaigusega patsientidel olid: vere kortisoolisisalduse vähenemine ja kodade
fibrillatsioon.

Sarnaselt teistele inhaleeritavatele ravimitele, võib tekkida paradoksaalne bronhospasm (vt lõik 4.4).
Formoteroolile iseloomulike kõrvaltoimete hulka kuuluvad:
hüpokaleemia, peavalu, treemor, palpitatsioonid, köha, lihasspasmid ja QT-intervalli pikenemine.
Beklometasoondipropionaadi iseloomulike kõrvaltoimete hulka kuuluvad:
suuõõne seeninfektsioonid, suuõõne kandidoos, düsfoonia, neelu ärritus.
Düsfooniat ja kandidoosi saab leevendada ravimi manustamise järgselt veega suu loputamise või
kuristamisega või hammaste harjamisega. Sümptomaatilist kandidoosi saab ravida paikselt
manustatavate seenevastaste ravimitega samal ajal jätkates ravi FOSTER’iga.
Inhaleeritavate kortikosteroidide (nt beklometasoondipropionaat) süsteemsed toimed võivad tekkida
just eriti suurte annuste pikaajalisel manustamisel, siia kuuluvad neerupealiste supressioon, luude
mineraalse tiheduse vähenemine, kasvupeetus lastel ja noorukitel, kae ja glaukoom (vt ka lõik 4.4).
Ülitundlikkusreaktsioonide hulka kuuluvad lööve, urtikaaria, pruuritus, erüteem ja tekkida võib ka
silmade, näo, huulte ning kõri turse.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Astmahaigetel on uuritud FOSTER'i inhaleeritavaid annuseid kuni 12 kumulatiivse pihustusega (see
vastab 1200 mikrogrammile beklometasoondipropionaadile ja 72 mikrogrammile formoteroolile).
Kumulatiivne ravi ei põhjustanud elulistele näitajatele kahjulikke toimeid, samuti ei täheldatud ei
tõsiste ega raskete kõrvaltoimete esinemist.

Formoterooli ülisuured annused võivad põhjustada toimeid, mis on tüüpilised beeta-2-adrenergilistele
agonistidele: iiveldus, oksendamine, peavalu, treemor, somnolentsus, palpitatsioonid, tahhükardia,
ventrikulaarne arütmia, QT-intervalli pikenemine, metaboolne atsidoos, hüpokaleemia,
hüperglükeemia.

Formoterooli üleannuse korral on näidustatud toetav ja sümptomaatiline ravi. Tõsistel juhtudel tuleb
patsient hospitaliseerida. Võib kaaluda kardioselektiivsete beetaadrenoblokaatorite manustamist, kuid
ainult äärmise ettevaatuse tingimustes, sest beetaadrenoblokaatorite manustamine võib vallandada
bronhospasmi. Tuleb jälgida kaaliumisisaldust vereseerumis.

Beklometasoondipropionaadi äge inhaleerimine soovitatut ületavas annuses võib viia neerupealiste
funktsiooni ajutise pärssumiseni. See ei vaja intensiivset meditsiinilist sekkumist, sest neerupealiste
funktsioon taastub mõne päevaga, mida saab kontrollida plasma kortisooli määramisega. Nendel
patsientidel tuleb ravi jätkata annustes, mis on astma kontrolli all hoidmiseks piisavad.
Inhaleeritava beklometasoondipropionaadi korduv üleannustamine: neerupealiste supressiooni risk (vt
lõik 4.4). Adrenaalse reservi jälgimine on oluline. Ravi tuleb jätkata astma kontrolli all hoidmiseks
piisava annusega.

Farmakoterapeutiline rühm: inhaleeritavad adrenergilised ained; hingamisteede obstruktiivsete
haiguste raviks kasutatavad ained
ATC-kood: R03AK08

Toimemehhanism ja farmakodünaamika
FOSTER sisaldab beklometasoondipropionaati ja formoterooli. Need kaks toimeainet on erineva
toimemehhanismiga. Sarnaselt teiste inhaleeritavate kortikosteroidide ja beeta-2-agonistide
kombinatsioonidega, on ka siin tegemist ägenenud astma kupeerimisel aditiivse toimega.

Beklometasoondipropionaat
Beklometasoondipropionaat manustatuna soovitatud annustes inhaleerimise teel avaldab kopsudes
glükokortikoididele omast põletikuvastast toimet, mille tulemusel astma sümptomid ning ägenemised
vähenevad vähemate kõrvaltoimetega kui seda süsteemsete glükokortikoidide manustamise järgselt.

Formoterool
Formoterool on selektiivne beeta-2-adrenoretseptorite agonist, mis tekitab hingamisteede pöörduva
obstruktsiooniga patsientidel bronhide silelihaste lõõgastuse. Bronhodilateeriv toime avaldub kiiresti,
1…3 minuti jooksul pärast inhaleerimist, ning kestab pärast ühekordset annustamist 12 tundi.

ASTMA

FOSTER'i kliiniline efektiivsus säilitusravis
Täiskasvanutega läbiviidud kliinilistes uuringutes parandas formoterooli lisamine
beklometasoondipropionaadile astma sümptomeid ja kopsufunktsiooni ning vähendas haiguse
ägenemist.
24-nädalases uuringus avaldas FOSTER kopsufunktsioonile vähemalt samasugust toimet nagu
beklometasoondipropionaat ja formoterool eraldi ning tugevamat toimet kui
beklometasoondipropionaat monoteraapiana.

FOSTER'i kliiniline efektiivsus säilitusravis ja leevendava ravina
48-nädalases paralleelgruppidega uuringus, milles osales 1701 mõõduka kuni raske kontrollimata
astmaga täiskasvanud patsienti, võrreldi FOSTER’i efektiivsust säilitusravina (1 inhalatsioon
ööpäevas) ning leevendava ravina (kuni 8 inhalatsiooni ööpäevas) FOSTER’i kasutamisel
säilitusravina (1 inhalatsioon ööpäevas) kui sellele manustati vajadusel juurde salbutamooli.
Tulemused näitasid, et FOSTER'i kasutamisel nii säilitus- kui ka leevendava ravina pikenes
märkimisväärselt aeg esimese raske ägenemiseni (*) võrreldes sellega kui FOSTER'i säilitusravile
manustati juurde salbutamooli (p< 0, 001 nii ITT kui PP populatsioonis). Raske astma ägenemise määr
patsiendi/aasta kohta vähenes oluliselt FOSTER'i säilitus- ja leevendusravi grupis võrreldes
salbutamooli grupiga: vastavalt 0,1476 vs 0,2239 (statistiliselt oluline vähenemine: p<0.001).
Patsientidel, kes said FOSTER'it nii säilitus- kui ka leevendava ravina saavutati astma kontrollis
kliiniliselt oluline paranemine. Mõlemas patsientide grupis vähenes keskmine leevendavate
inhalatsioonide arv päevas, samuti vähenes leevendavat ravimit kasutavate patsientide osakaal.

Märkus*: rasket ägenemist defineeriti kui astma halvenemist, mille tulemusel patsient hospitaliseeriti
või vajas esmaabi või süsteemsete steroidide kasutamist rohkem kui 3 päeva jooksul.

Teises kliinilises uuringus tagas FOSTER'i 100/6 mikrogrammi üksikannus kiire bronhodilateeriva
toime ning düspnoe sümptomite kiire leevenemise, mis oli sarnane 200 mikrogrammi salbutamooli
manustamisel saadud toimega astmaga patsientidele kui metakoliini kasutati bronhokonstriktsiooni
esilekutsumiseks.

Krooniline obstruktiivne kopsuhaigus

Kahes 48-nädalases uuringus hinnati rasketel kroonilise obstruktiivse kopsuhaigusega (30%
<FEV %<50%) patsientidel toimet kopsu funktsioonile ja ägenemise määra (defineerituna
1
suukaudsete steroidide ja/või antibiootikumide ravikuuridena ja/või hospitaliseerimistena).
Üks pöörduuring näitas olulist paranemist kopsufunktsioonis (esmase tulemusnäitaja muutus
annuseeelses FEV -s) võrrelduna formoterooliga pärast 12-nädalast ravi ja igal kliinilisel visiidil kogu
1
raviperioodi jooksul (48 nädalat) (kohandatud keskmine erinevus FOSTER'i ja formoterooli vahel: 69
ml). Uuring näitas, et 48-nädalase raviperioodi jooksul 1199-l kroonilise obstruktiivse kopsuhaigusega
patsiendil vähenes keskmine ägenemiste arv patsiendi kohta/aastas (ägenemise määr, esmane
tulemusnäitaja) FOSTER'i puhul statistiliselt olulisel määral võrrelduna formoteroolraviga
(kohandatud keskmine 0,80 võrreldes 1,12 formoterooli rühmas, kohandatud määr 0,72, p<0,001).
Lisaks pikendas FOSTER statistiliselt olulisel määral esimese ägenemiseni kuluvat aega võrreldes
formoterooliga. FOSTER'i paremus võrreldes formoterooliga leidis samuti kinnitust seoses ägenemise
määraga alarühmade patsientidel, kes vastavalt said (ligikaudu 50% igas ravirühmas) või ei saanud
samaaegselt ravi tiotroopiumbromiidiga.
Teises, kolme ravirühmaga randomiseeritud, paralleelgruppidega pöörduuringus, milles osales 718
patsienti, leidis kinnitust FOSTER'i paremus võrreldes formoterooliga annuseeelses FEV muutuses
ravi lõpus (48 nädalat) ja see, et FOSTER ei ole halvem sama parameetri mõõtmisel
budesoniidi/formoterooli fikseeritud kombinatsiooniga võrreldes.

Toimeainete beklometasoondipropionaadi ja formoterooli fikseeritud annustega kombineeritud
preparaadi FOSTER toime on võrreldav üksikkomponentide toimega.

Tervete isikutega läbiviidud farmakokineetika uuringus, kus kasutati fikseeritud annusega FOSTER’i
ühekordset manustamist (4 pihustust-100/6 mikrogrammi) või beklometasoondipropionaat CFC
ühekordset annust (4 pihustust-250 mikrogrammi) ja formoterool HFA (4 pihustust-6 mikrogrammi),
oli beklometasoondipropionaadi peamise metaboliidi (beklometasoon-17-monopropionaat) AUC ning
maksimaalne plasmakontsentratsioon fikseeritud kombinatsiooni korral vastavalt 35% ja 19%
madalamad kui mitteülipeene beklometasoondipropionaat CFC ravimvormil, kontrastina oli
imendumiskiirus fikseeritud kombinatsioonil palju kiirem (0,5 versus 2 tundi) võrreldes mitteülipeenes
ravimvormis oleva beklometasoondipropionaat CFC-ga üksinda manustatuna.
Formoterooli puhul oli maksimaalne plasmakontsentratsioon sarnane nii fikseeritud kui
monopreparaadina manustamise järgselt ning süsteemne omastatavus oli pärast FOSTER’i
manustamist kergelt kõrgem kui pärast monopreparaadi manustamist.

Beklometasoondipropionaadi ja formoterooli vahelisi farmakokineetilisi ega farmakodünaamilisi
(süsteemsed) koostoimeid ei esine.
Tervetel vabatahtlikel läbiviidud uuringus suurendas AeroChamber Plus® vahemahuti kasutamine
võrreldes tavalise seadmega beklometasoondipropionaadi aktiivse metaboliidi beklometasoon-17-
monopropionaadi ja formoterooli jõudmist kopsu vastavalt 41% ja 45%. Üldine süsteemne
imendumine formoteroolil ei muutunud, beklometasoon-17-monopropionaadil vähenes 10% ja
muutumata beklometasoondipropionaadil suurenes.
Kopsudesse ladestumise uuring, mis teostati stabiilse kroonilise kopsuhaigusega patsientidel, tervetel
vabatahtlikel ja astmaatilistel patsientidel, näitas, et KOK-iga patsientidel ladestus kopsudesse
keskmiselt 33% manustatud annusest, võrreldes vastavalt 34%-ga tervetel vabatahtlikel ja 31%- ga
astmaatilistel patsientidel. Beklometasoon 17-monopropionaadi ja formoterooli plasmasisaldused olid
24 tundi pärast inhaleerimist võrreldavad kõigi kolme ravirühma vahel. Beklometasoondipropionaadi
kogusisaldus oli kõrgem KOK-iga patsientidel võrreldes astmaatiliste patsientide ja tervete
vabatahtlikega.

Beklometasoondipropionaat
Beklometasoondipropionaat on eelravim, millel on nõrk afiinsus glükokortikoid-retseptorite suhtes;
see hüdrolüüsitakse esteraas-ensüümide poolt aktiivseks metaboliidiks beklometasoon-17-
monopropionaadiks, millel on tugevam lokaalne põletikuvastane toime kui eelravimil
beklometasoondipropionaadil.

Imendumine, jaotumine ja biotransformatsioon
Inhaleeritud beklometasoondipropionaat imendub kiiresti kopsude kaudu; enne imendumist leiab
kopsudes esteraas-ensüümide poolt (mida leidub enamuses kudedes) aset selle ulatuslik muundumine
aktiivseks metaboliidiks beklometasoon-17-monopropionaadiks. Aktiivse metaboliidi süsteemne
imendumine toimub nii kopsudest (36%) kui allaneelatud annusest seedetraktis.Suu kaudu
manustamisel on beklometasoon-17-monopropionaadi biosaadavus ebaoluline, kuid presüsteemse
muundumise tulemusena imendub ligikaudu 41% annusest aktiivse metaboliidina. .
Süsteemne imendumine suureneb inhaleeritava annuse suurendamisel peaaegu lineaarselt.
Pärast inhaleerimist on absoluutne biosaadavus ligikaudu 2% ja 62% vastavalt muutumatu
beklometasoondipropionaat ja beklometasoon-17-monopropionaadi nominaalannusest.
Intravenoosse manustamise järgselt iseloomustab beklometasoondipropionaati ja beklometasoon-17-
monopropionaati kõrge plasmakliirens (vastavalt 150 ja 120 l/h), väike jaotusruumala
beklometasoondipropionaadi tasakaalukontsentratsiooni juures (20 l) ja suur kudedesse jaotuvus
aktiivsel metaboliidil (424 l).
Seondumine plasmavalkudega on suhteliselt suur.

Eritumine
Eritumine roojaga on beklometasoondipropionaadi peamine eritumistee, peamiselt polaarsete
metaboliitidena. Beklometasoondipropionaadi ja tema metaboliidi renaalne ekskretsioon on
ebaoluline. Lõplik eliminatsiooni poolväärtusaeg on vastavalt 0,5 h beklometasoondipropionaadil ja
2,7 h beklometasoon-17-monopropionaadil.

Patsientide erigrupid
Beklometasoondipropionaadi farmakokineetikat neeru- või maksakahjustusega patsientidel ei ole
uuritud; kuid kuna beklometasoondipropionaat metaboliseerub esteraas-ensüümide poolt, mida leidub
soolevedelikus, seerumis, kopsudes ja maksas, väga kiiresti ja moodustub polaarsem beklometasoon-
21-monopropionaat, beklometasoon-17-monopropionaat ja beklometasoon, siis eeldatavasti
maksakahjustus ei mõjuta beklometasoondipropionaadi farmakokineetikat ja ohutusprofiili.
Kuna beklometasoondipropionaadi ja tema metaboliidi jälgi uriinis ei ole leitud, ei ole põhjust
eeldada, et neerukahjustusega patsientidel tekiks suurem süsteemne omastatavus.

Formoterool
Imendumine ja jaotumine
Pärast inhaleerimist imendub formoterool nii kopsudest kui seedetraktist. Inhaleeritud annuse see osa,
mis neelatakse alla pärast manustamist annusemõõtjaga inhalaatoriga (MDI) võib varieeruda
vahemikus 60% ja 90%. Vähemalt 65% allaneelatud fraktsioonist imendub seedetraktist. Muutumatus
vormis ravimi plasmakontsentratsiooni maksimum tekib 0,5…1 tund pärast suukaudset manustamist.
Formoterooli plasmavalkudega seonduvus on 61…64%, millest 34% seondub albumiinidega.
Raviannuste manustamisel seondumiskohad ei küllastu. Eliminatsiooni poolväärtusaeg pärast
suukaudset manustamist on 2…3 tundi. Formoterooli imendumine on pärast 12…96 mikrogrammi
formoteroolfumaraadi inhaleerimist lineaarne.

Biotransformatsioon
Formoterool metaboliseerub ulatuslikult ja peamine metabolismi rada on otsene konjugatsioon fenool
hüdroksüülgrupis. Glükuroniidhappe konjugaat on inaktiivne. Teine suur metabolismi rada on O-
demetüleerimine, millele järgneb konjugatsioon fenool 2’-hüdroksüülgrupis. Tsütokroom P450
isoensüümid CYP2D6, CYP2C19 ja CYP2C9 on kaasatud formoterooli O-demetüleerimisse. Peamine
metabolismi koht on maks. Terapeutilistes annustes ei inhibeeri formoterool CYP450
ensüümsüsteemi.

Eritumine
Formoterooli kumulatiivne ekskretsioon neerude kaudu pärast ühekordset kuiva pulbri inhaleerimist
suureneb lineaarselt annuse vahemikus 12…96 mikrogrammi. Keskmiselt 8% ja 25% annusest eritus
vastavalt muutumatuna ja kogu formoteroolina. Tuginedes plasmakontsentratsioonidele mõõdetuna
pärast 120 mikrogrammi ühekordset sissehingamist 12 terve isiku poolt, oli lõplik eliminatsiooni
poolväärtusaeg 10 tundi. (R,R)- ja (S,S)-enantiomeerid moodustasid uriinis vastavalt ligikaudu 40% ja
60% muutumatuna eritunud ravimist. Kahe enantiomeeri suhtelised proportsioonid jäid konstantseks
ka teistes uuritud annuste vahemikes ning suhtelist ühe enantiomeeri enam kumuleerumist võrreldes
teisega, ei täheldatud ka pärast korduvat manustamist.
Pärast suukaudset manustamist (40…80 mikrogrammi) oli tervetel vabatahtlikel 6%...10% annusest
tuvastatav uriinis muutumatul kujul, kuni 8% annusest oli määratav glükuroniididena.
Kokku eritub 67% suukaudselt manustatud formoterooli annusest uriiniga (peamiselt metaboliitidena)
ja ülejäänud osa roojaga. Formoterooli renaalne kliirens on 150 ml/min.

Patsientide erigrupid
Maksa/neerukahjustus: formoterooli farmakokineetikat neeru- või maksakahjustusega patsientidel ei
ole uuritud, kuid kuna formoterool eritatakse peamiselt hepaatilisel teel, võib raske maksatsirroosiga
patsientidel suureneda formoterooli ekspositsioon

Beklometasoondipropionaadi ja formoterooliga, nii kombinatsioonis kui eraldi manustatuna, läbi
viidud loomkatsetes täheldatud toksilisus seisnes peamiselt tugevnenud farmakoloogilises aktiivsuses.
Need on seotud beklometasoondipropionaadi immunosupressiivse toimega ja formoterooli
teadaolevate kardiovaskulaarsete toimetega, mis ilmnevad peamiselt koertel. Kombinatsiooni
manustamisel ei ilmnenud toksilisuse suurenemist ega esinenud muid ootamatuid leide.

Reproduktiivsusuuringud rottidel näitasid annusest sõltuvat toimet. Kombinatsiooni seostati emastel
vähenenud fertiilsuse ja embrüo/loote toksilisusega. Kortikosteroidide suurte annuste manustamine
tiinetele loomadele põhjustab teadaolevalt loote arenguhäireid, k.a suulaelõhe ja intrauteriinne
kasvupeetus ning arvatavasti on beklometasoondipropionaat/formoterooli kombinatsiooni
manustamisel esinenud toimed seotud beklometasoondipropionaadiga. Neid toimed on täheldatud
ainult aktiivse metaboliidi beklometasoon-17-monopropionaadi suurte süsteemsete annuste
manustamise korral (200 korda üle patsientide eeldatava plasmataseme). Lisaks täheldati loomkatsetes
veel tiinuse ja poegimisaja pikenemist, see on beeta-2-adrenomimeetikumide teadaoleva tokolüütilise
toime väljendus. Need toimed tekkisid siis, kui emaslooma vereplasmas oli formoterooli sisaldus alla
FOSTER’iga ravitud patsientidel tekkiva eeldatava plasmasisalduse.
Beklometasoondipropionaat/formoterooli kombinatsiooniga läbiviidud genotoksilisuse uuringud
mutageenset toimet ei näidanud. Kartsinogeensuse uuringuid antud kombinatsiooniga läbi viidud ei
ole. Sellegipoolest üksikkomponentide kohta saadud loomkatsete tulemused ei viita võimalikule
kartsinogeensele toimele inimesel.

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, genotoksilisuse, kartsinogeensuse ja
reproduktsioonitoksilisuse mittekliinilised uuringud CFC-vaba propellant HFA-134a-ga ei ole
näidanud kahjulikku toimet inimesele.

Norfluraan (HFA-134a)
Veevaba etanool
Vesinikkloriidhape

Ei kohaldata.

20 kuud.

Enne patsiendile väljastamist:
Hoida külmkapis (2…8°C) (maksimaalselt 15 kuud).
Pärast väljastamist:
Hoida temperatuuril kuni 25°C (maksimaalselt 5 kuud).

Mahuti sisaldab rõhu all olevat vedelikku. Mitte hoida temperatuuril üle 50 °C. Mahutit mitte
purustada.

Inhaleeritav lahus on pakendatud rõhu all alumiiniumist mahutisse, suletud annusemõõtjaga ja kaetud
polüpropüleenplastikust annustajaga, mis koosneb huulikust, mis on kaetud plastikust kaitsekorgiga.

Pakendid:
1 rõhu all olev mahuti, mis sisaldab 120 annust. Pakendis 1 või 2 mahutit.
1 rõhu all olev mahuti, mis sisaldab 180 annust. Pakendis 1 mahuti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Apteegis:
Kirjutage patsiendi jaoks pakendile apteegist väljastamise kuupäev.
Veenduge, et pakendile märgitud kõlblikkusaja lõpuni on apteegist väljastamisest alates jäänud veel
vähemalt 5 kuud.