FLIXOTIDE DISKUS 50 MCG

Bronhiaalastma hoogude ja/või bronhospasmi profülaktika.
Kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse (KOK) ravi kombinatsioonis pikatoimelise
bronhodilataatoriga.

Patsientidele tuleb selgitada inhaleeritava flutikasoonpropionaat-ravi profülaktilist iseloomu ning
rõhutada asjaolu, et ravimit tuleb manustada regulaarselt, seda ka sümptomite puudumisel.

Astma

Flixotide’i manustatakse eranditult sissehingamise teel. Annustamine on individuaalne. Terapeutiline
toime saabub 4...7 päeva jooksul, ent patsientidel, kes pole varem inhaleeritavaid glükokortikosteroide
manustanud, võib esmane ravitoime ilmneda juba 24 tunni jooksul. Kui ravi käigus selgub, et
lühitoimeline bronhodilataator ei ole piisavalt efektiivne või patsient vajab tavalisest suuremaid
annuseid, tuleb pöörduda arsti poole.

Täiskasvanud ja üle 16-aastased lapsed: 100...1000 mikrogrammi 2 korda ööpäevas.
Algannus peab vastama haiguse raskusastmele:
kerge bronhiaalastma korral 100...250 mikrogrammi 2 korda ööpäevas;
mõõduka bronhiaalastma korral 250...500 mikrogrammi 2 korda ööpäevas
raske bronhiaalastma korral 500...1000 mikrogrammi 2 korda ööpäevas.

Annust kohandatakse kuni astmasümptomite taandumiseni ning seejärel vähendatakse väikseima
efektiivse annuseni vastavalt individuaalsele ravivastusele.

Teise võimalusena võib flutikasoonpropionaadi algannuseks võtta poole väiksema annuse
beklometasoondipropionaadi või ekvivalentse inhaleeritava ravimi ööpäevasest annusest.

Üle 4-aastased lapsed: 50...200 mikrogrammi 2 korda ööpäevas. Lastele piisab enamasti annusest
50...100 mikrogrammi 2 korda ööpäevas, kuid piisava toime puudumisel võib annust suurendada
200 mikrogrammini 2 korda ööpäevas. Lastele manustatav algannus peab lähtuma nende haiguse
raskusastmest. Annust kohandatakse kuni astmasümptomite taandumiseni või vähendatakse väikseima
efektiivse annuseni vastavalt individuaalsele ravivastusele.

Alla 4-aastased lapsed: Selles vanuserühmas ei ole Diskus’e kasutamine soovitatav.

Krooniline obstruktiivne kopsuhaigus

Täiskasvanud: 500 mikrogrammi flutikasoonpropionaati 2 korda ööpäevas, kasutatuna lisaks
pikatoimelisele bronhodilataatorile (nt pikatoimelisele beeta 2-adrenomimeetikumile). Ravimit peab
kasutama iga päev ning optimaalse toime saavutamiseks võib kuluda 3...6 kuud. Kui selle amöödudes ei ole paranemist ilmnenud, peab patsienti täiendavalt uurima. Selle annuse manustamiseks
sobib ainult 250 mikrogrammi sisaldav Diskus.

Patsientide erirühmad: Eakatel ja maksa- või neerukahjustusega patsientidel ei ole vaja annust
kohandada.

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes.

Lühitoimeliste inhaleeritavate beeta-2-adrenomimeetikumide annuse suurendamise vajadus ravi ajal
näitab seisundi halvenemist ja sellisel juhul tuleb korrigeerida raviskeemi.
Ootamatu ja progresseeruv seisundi halvenemine on potentsiaalselt eluohtlik ning sellises olukorras
tuleb kaaluda glükokortikosteroidide annuse suurendamist. Ohustatud patsientidel tuleb iga päev
mõõta ekspiratoorset tippvoolu.
Inhaleeritavate glükokortikosteroidide kasutamisel võivad ilmneda süsteemsed toimed, eriti suurte
annuste pikaajalisel kasutamisel. Süsteemsete toimete teke on palju vähem tõenäoline kui suukaudsete
glükokortikosteroidide kasutamisel (vt lõik 4.9). Võimalikud süsteemsed toimed on järgmised:
Cushingi sündroom, Cushingi sündroomile sarnased sümptomid, neerupealiste funktsiooni
pärssumine, kasvupeetus lastel ja noorukitel, luu mineraalse tiheduse vähenemine, katarakt, glaukoom
ja harvem erinevad psühholoogilised või käitumuslikud muutused, sh psühhomotoorne hüperaktiivsus,
unehäired, ärevus, depressioon või agressiivsus (eriti lastel). Seetõttu on oluline, et inhaleeritava
glükokortikosteroidi annust vähendataks järk-järgult väikseima efektiivse annuseni (vt lõik 4.8).
Soovitatav on kasvu regulaarne jälgimine lastel, kes saavad pikaajalist ravi inhaleeritavate
glükokortikosteroididega.
Neerupealiste funktsiooni võimaliku languse tõttu nõuab suukaudseid glükokortikosteroide kasutavate
patsientide üleviimine inhaleeritavale flutikasoonpropionaadile erilist tähelepanu ning neerupealiste
funktsiooni regulaarset jälgimist.
Pärast inhaleeritava flutikasoonpropionaadi kasutuselevõtmist peab süsteemse ravi lõpetama
järk-järgult ning patsiendid võiksid endaga kaasas kanda hoiatuskaarti, millel on näidatud, et nad
vajavad stressiperioodidel täiendavat ravi süsteemselt toimivate glükokortikosteroididega.
Neerupealiste funktsiooni võimaliku langusega tuleb arvestada ka erakorralistes (sh kirurgiline
operatsioon) ja plaanilistes, tõenäoliselt stressi põhjustavates situatsioonides, eriti pikaajaliselt suuri
annuseid kasutavatel patsientidel. Kaaluda tuleb täiendava süsteemse glükokortikosteroidravi
kasutamist vastavalt kliinilisele olukorrale (vt lõik 4.9).
Süsteemselt toimiva glükokortikosteroidravi asendamine inhalatsioonraviga võib põhjustada
süsteemse ravi poolt pärsitud allergiasümptomite ilmnemist (allergiline nohu või ekseem).
Ravi flutikasoonpropionaadiga ei tohi lõpetada järsku.
Väga harva on kirjeldatud veresuhkru taseme tõusu (vt lõik 4.8) ning sellega tuleb arvestada ravimi
määramisel suhkurtõve anamneesiga patsientidele.
Nagu ka teiste inhaleeritavate glükokortikosteroidide korral, tuleb erilist tähelepanu pöörata ravimi
manustamisel kopsutuberkuloosiga patsientidele.
Turuletulekujärgselt on flutikasoonpropionaadi ja ritonaviiri samaaegsel kasutamisel kirjeldatud
kliiniliselt olulisi koostoimeid, mille tagajärjel on tekkinud glükokortikosteroididele iseloomulikud
süsteemsed toimed, sh Cushingi sündroom ja neerupealiste funktsiooni pärssumine. Seetõttu tuleb
flutikasoonpropionaadi ja ritonaviiri samaaegset kasutamist vältida, välja arvatud juhul, kui
potentsiaalne kasu patsiendile ületab glükokortikosteroidide süsteemsete kõrvaltoimete ohu (vt
lõik 4.5).
Nagu ka muu inhalatsioonravi korral, võib pärast manustamist ilmneda paradoksaalne bronhospasm,
mis väljendub kohe pärast ravimi inhaleerimist vilistava hingamise süvenemisena. Sellisel juhul tuleb
koheselt flutikasoonpropionaadi kasutamine katkestada ning kasutada mõnda kiire- ja lühitoimelist
inhaleeritavat bronhodilataatorit, hinnata patsiendi seisundit ning vajadusel määrata alternatiivne ravi
(vt lõik 4.8).
Kroonilise obstruktiivse kopsuhaigusega patsientide uuringutes, kus manustati 500 mikrogrammi
flutikasoonpropionaati, teatati sagedamini kopsupõletiku tekkest (vt lõik 4.8). Arst peab olema
tähelepanelik kopsupõletiku võimaliku tekke suhtes, sest kopsupõletiku ja KOKi ägenemise kliinilised
sümptomid sageli kattuvad.

Tavapärastes tingimustes on inhaleerimise järgselt tsütokroom P4503A4 poolt vahendatud ulatusliku
maksas ja sooles toimuva esmase metabolismi ja suure süsteemse kliirensi tõttu ravimi
kontsentratsioon plasmas väike, seega on kliiniliselt oluliste koostoimete teke ebatõenäoline.
Tervete isikutega teostatud koostoimeuuringust ilmnes, et ritonaviiri (tugevatoimeline tsütokroom
P4503A4 inhibiitor) toimel võib flutikasoonpropionaadi plasmakontsentratsioon oluliselt suureneda,
mille tulemusena väheneb märkimisväärselt seerumi kortisoolisisaldus.
Turuletulekujärgselt on inhaleeritava flutikasoonpropionaati ja ritonaviiri kooskasutavatel patsientidel
kirjeldatud kliiniliselt olulisi koostoimeid, mille tagajärjel on tekkinud glükokortikosteroididele
iseloomulikud süsteemsed toimed, sh Cushingi sündroom ja neerupealiste funktsiooni pärssumine.
Seetõttu tuleb flutikasoonpropionaadi ja ritonaviiri samaaegset kasutamist vältida ning kasutada seda
vaid juhul, kui potentsiaalne kasu patsiendile ületab glükokortikosteroidide süsteemsete kõrvaltoimete
ohu.
Uuringutest on ilmnenud, et teised tsütokroom P4503A4 inhibiitorid põhjustavad
flutikasoonpropionaadi süsteemse ekspositsiooni ebaolulist (erütromütsiin) ja vähest (ketokonasool)
suurenemist ilma seerumi kortisoolisisalduse märkimisväärse vähenemiseta. Sellele vaatamata peab
tsütokroom P4503A4 inhibiitorite (nt ketokonasooli) samaaegsel kasutamisel olema ettevaatlik, sest
esineb võimalus flutikasoonpropionaadi süsteemse ekspositsiooni suurenemiseks.

Rasedatel ei ole flutikasoonpropionaadiga adekvaatseid ja hästi kontrollitud uuringuid läbi viidud.
Flutikasoonpropionaadi toime raseduse ajal on teadmata. Reproduktsiooniuuringutest loomadega on
ilmnenud, et glükokortikosteroididele iseloomulikud süsteemsed toimed ilmnevad soovitatud
inhaleeritavast annusest tunduvalt suuremate annuste kasutamisel.
Genotoksilisuse uuringutest ei ole ilmnenud mutageenset toimet.
Flutikasoonpropionaadi kasutamine raseduse ajal tuleb kõne alla vaid juhul, kui oodatav kasu emale on
suurem kui võimalikud ohud lootele.

Spetsiaalseid uuringuid ravimi eritumise kohta rinnapiima ei ole läbi viidud. Kui lakteerivatel rottidel
saavutati subkutaanse manustamise järgselt ravimi mõõdetav kontsentratsioon plasmas, leiti ravimit
ka rinnapiimast. Kuid soovitatud annustes inhaleeritava flutikasoonpropionaadi kasutamisel on
kontsentratsioon plasmas väike.

Flutikasoonpropionaat ei oma märkimisväärset toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele.

Järgnevalt on kõrvaltoimed loetletud organsüsteemi klasside ja esinemissageduse järgi.
Esinemissagedused on toodud järgmiselt: väga sage (≥1/10), sage (≥1/100 kuni <1/10), aeg-ajalt
(≥1/1000 kuni <1/100), harv (≥1/10 000 kuni <1/1000) ja väga harv (<1/10 000), sealhulgas
üksikjuhud. Väga sageli, sageli ja aeg-ajalt esinenud kõrvaltoimed põhinevad üldjuhul kliiniliste
uuringute andmetel, harva ja väga harva esinenud kõrvaltoimed põhinevad spontaansetel andmetel.

Infektsioonid ja infestatsioonid
Väga sage: suuõõne ja neelu kandidiaas.
Mõnel patsiendil on tekkinud suuõõne ja neelu kandidiaas (soor). Sellisel juhul peab vahetult pärast
inhalaatori kasutamist suud veega loputama (loputusvedelik pärast välja sülitada). Sümptomaatilist
kandidiaasi võib ravida lokaalsete seenevastaste ravimitega, jätkates samal ajal ravi
flutikasoonpropionaadiga.
Sage: kopsupõletik (KOKiga patsientidel).
Harv: söögitoru kandidiaas.

Immuunsüsteemi häired
On tekkinud ülitundlikkusreaktsioone järgmiste ilmingutega:
Aeg-ajalt: naha ülitundlikkusreaktsioonid.
Väga harv: angioödeem (peamiselt näo-, suu- ja kõriturse), respiratoorsed sümptomid (hingeldus
ja/või bronhospasm) ja anafülaktilised reaktsioonid.

Endokriinsüsteemi häired
Võimalikud süsteemsed toimed on järgmised (vt lõik 4.4):
Väga harv: Cushingi sündroom, Cushingi sündroomile sarnased sümptomid, neerupealiste funktsiooni
pärssumine, kasvupeetus, luu mineraalse tiheduse vähenemine, katarakt, glaukoom.

Ainevahetus- ja toitumishäired
Väga harv: hüperglükeemia.

Psühhiaatrilised häired
Väga harv: ärevus, unehäired ja käitumuslikud muutused, sh hüperaktiivsus ja ärrituvus (peamiselt
lastel).
Teadmata: depressioon ja agressiivsus (peamiselt lastel).

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Sage: hääle kähedus.
Mõnedel patsientidel on inhaleeritav flutikasoonpropionaat põhjustanud hääle kähisemist. Sellistel
juhtudel võib olla abi suu veega loputamisest vahetult pärast inhaleerimist.
Väga harv: paradoksaalne bronhospasm (vt lõik 4.4).

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Sage: verevalumid.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Suuremate kui soovitatud flutikasoonpropionaadi annuste lühiajaline inhaleerimine võib põhjustada
hüpotaalamuse-hüpofüüsi-adrenaalse telje ajutist pärssumist. See ei nõua tavaliselt spetsiaalsete
ravimeetmete rakendamist, kuna neerupealiste funktsioon taastub mõne päevaga.
Pikaajaline üleannustamine võib põhjustada püsivamat adrenokortikaalset supressiooni. Väga harva
on kirjeldatud ägedat adrenaalkriisi lastel, kes said pikaajaliselt (mitme kuu või aasta jooksul)
soovitatust suuremaid annuseid flutikasoonpropionaati (tüüpiliselt 1000 mikrogrammi ja enam
päevas). Tekkisid hüpoglükeemia, teadvushäired ja/või krambid. Situatsioonideks, mis võivad
vallandada ägeda adrenaalkriisi, on trauma, kirurgiline operatsioon, infektsioon või annuse kiire
vähendamine.
Soovitatust suuremaid annuseid saavaid patsiente tuleb hoolega jälgida ning annust järk-järgult
vähendada.

Farmakoterapeutiline rühm: teised inhaleeritavad astmavastased ained, glükokortikosteroidid;
ATC-kood: R03BA05

Inhaleeritav flutikasoonpropionaat terapeutilistes annustes avaldab glükokortikosteroididele
iseloomulikku põletikuvastast toimet kopsudes, leevendades astmasümptomeid ja vähendades haiguse
ägenemist.

Kliinilised uuringud
TORCH (TOwards a Revolution in COPD Health) oli 3-aastane uuring, et hinnata ravi (salmeterool-
flutikasoonpropionaat (FP) Diskus 50/500 mikrogrammi kaks korda ööpäevas, salmeterool Diskus
50 mikrogrammi kaks korda ööpäevas, FP Diskus 500 mikrogrammi kaks korda ööpäevas või
platseebo) toimet üldisele suremusele KOKiga patsientidel. Topeltpimeravimit saama randomiseeriti
mõõduka kuni raske KOKiga patsiendid, kellel oli ravieelne (bronhodilataatori manustamisele eelnev)
FEV <60% normist. Uuringu jooksul oli patsientidele lubatud tavaline KOKi ravi, välja arvatud
1
teised inhaleeritavad glükokortikosteroidid, pikatoimelised bronhodilataatorid ja pikaajaline
süsteemne glükokortikosteroidravi. Elulemust hinnati 3ndal aastal kõigil patsientidel hoolimata
uuritava ravi katkestamisest. Esmane tulemusnäitaja oli üldise suremuse vähenemine 3 aasta
möödudes salmeterool-FP vs platseebo puhul.


Platseebo
Salmeterool 50 FP 500
Salmeterool-FP
N = 1524
N = 1521
N = 1534
50/500

N = 1533
Üldine suremus 3 aasta möödudes
Surmade arv
231
205
246
193
(%)
(15,2%)
(13,5%)
(16,0%)
(12,6%)
Riskisuhe võrreldes



platseeboga
0,879
1,060
0,825
N/A
(usaldusvahemikud)
(0,73, 1,06)
(0,89, 1,27)
(0,68, 1,00)
p-väärtus
0,180
0,525
0,0521
Riskisuhe
0,932
0,774
Salmeterool-FP


50/500 võrreldes


N/A
N/A
komponentidega


(usaldusvahemikud)
(0,77, 1,13)
(0,64, 0,93)
p-väärtus
0,481
0,007
1. mitteoluline p-väärtus pärast kohandamist kahe esmase efektiivsuse võrdluse vaheanalüüsi järgi
suitsetamisharjumuse järgi stratifitseeritud logaritmilisest astaktestist

Salmeterool-FP vähendas surma riski mis tahes ajahetkel 3 aasta jooksul 17,5% võrra platseeboga
võrreldes (riskisuhe 0,825 (95% CI 0,68, 1,00, p=0,052); kõik väärtused kohandatud vaheanalüüside
järgi). Erinevatel põhjustel surma risk ükskõik millisel ajahetkel 3-aastase perioodi jooksul vähenes
salmeterooli puhul 12% võrreldes platseeboga (p=0,180) ja suurenes FP puhul 6% võrreldes
platseeboga (p=0,525).

Coxi võrdelise riski mudelit kasutanud toetava analüüsi põhjal oli riskisuhe 0,811 (95% CI 0,670,
0,982, p=0,031) salmeterooli-FP vs platseebo puhul, mis tähendas surma riski vähenemist 19% võrra
mis tahes ajahetkel 3 aasta jooksul. Mudelit kohandati oluliste tegurite (suitsetamisharjumused, vanus,
sugu, piirkond, FEV algväärtus ja kehamassiindeks) järgi. Puuduvad andmed nendest teguritest
1
tingitud ravitoime erinevuste kohta.

Patsientide protsent, kes surid 3 aasta jooksul KOKiga seotud põhjustel, oli 6,0% platseebo, 6,1%
salmeterooli, 6,9% FP ja 4,7% salmeterooli-FP puhul.

Salmeterooli-FP puhul vähenes mõõdukate kuni raskete ägenemiste sagedus 25% (95% CI: 19...31%;
p<0,001) võrreldes platseeboga. Salmeterooli-FP puhul vähenes ägenemiste sagedus 12% võrreldes
salmeterooliga (95% CI: 5...19%, p=0,002) ja 9% võrreldes FP-ga (95% CI: 1...16%, p=0,024).
Salmeterooli ja FP toimel vähenes oluliselt ägenemiste sagedus võrreldes platseeboga vastavalt 15%
(95% CI: 7...22%; p<0,001) ja 18% (95% CI: 11...24%; p<0,001) võrra.

Tervisega seotud elukvaliteet, mida hinnati SGRQ (St George’s Respiratory Questionnaire) alusel,
paranes kõigi aktiivsete ravide toimel võrreldes platseeboga. Keskmine paranemine kolme aasta
jooksul oli salmeterooli-FP puhul -3,1 ühikut võrreldes platseeboga (95% CI: -4,1…-2,1; p<0,001),
-2,2 ühikut võrreldes salmeterooliga (p<0,001) ja -1,2 ühikut võrreldes FP-ga (p=0,017).

3-aastase raviperioodi jooksul olid FEV väärtused kõrgemad salmeterooli-FP-ga ravitud isikutel kui
1
platseebot saanutel (keskmine erinevus 3 aasta jooksul 92 ml, 95% CI: 75...108 ml; p<0,001).
Salmeterool-FP oli ka efektiivsem kui salmeterool või FP FEV väärtuste paranemise tagamisel
1
(keskmine erinevus 50 ml, p<0,001 salmeterooli ja 44 ml, p<0,001 FP puhul).

Hinnatav 3-aasta tõenäosus kõrvaltoimena kirjeldatud kopsupõletiku tekkeks oli 12,3% platseebo,
13,3% salmeterooli, 18,3% FP ja 19,6% salmeterooli-FP puhul (riskisuhe salmeterool-FP vs
platseebo: 1,64, 95% CI: 1,33...2,01, p<0,001). Kopsupõletikuga seotud surmade sagenemist ei
täheldatud; raviaegsete surmajuhtude arv, mis loeti eelkõige kopsupõletikust tingituks, oli 7 platseebo,
9 salmeterooli, 13 FP ja 8 salmeterooli-FP puhul. Luumurru tekke tõenäosuse olulist erinevust ei
leitud (5,1% platseebo, 5,1% salmeterooli, 5,4% FP ja 6,3% salmeterooli-FP puhul; riskisuhe
salmeterool-FP vs platseebo: 1,22, 95% CI: 0,87...1,72, p=0,248). Kõrvaltoimetena kirjeldatud silma
kahjustuste, luu kahjustuste ja HPA-telje häirete esinemissagedus oli väike ning puudus erinevus
ravide vahel. Ei leitud südame häirete sagenemist salmeterooli saanud ravigruppides.

Imendumine
Flutikasoonpropionaadi absoluutset biosaadavust kõigi olemasolevate inhalatsioonivahendite
kasutamisel on hinnatud ravimi inhaleerimisel ja intravenoossel manustamisel saadud
farmakokineetiliste andmete võrdlemisel. Tervetel täiskasvanud isikutel on absoluutne biosaadavus
määratud flutikasoonpropionaadi Diskus'e (7,8%), flutikasoonpropionaadi Diskhaler'i (9,0%) ja
flutikasoonpropionaadi Inhaler'i (10,9%) puhul. Astmaga patsientidel on täheldatud väiksemat
süsteemset ekspositsiooni. Flutikasoonpropionaadi imendumine vereringesse toimub peamiselt
kopsude kaudu ning on esialgu kiire, hiljem aeglasem. Osa annusest neelatakse ka alla, kuid selle roll
süsteemses toimes on minimaalne vähese vesilahustuvuse ja esmase maksapassaaži tõttu (biosaadavus
alla 1%). Süsteemne ekspositsioon suureneb lineaarselt inhaleeritava annuse suurendamisega.

Jaotumine
Flutikasoonpropionaadil on püsikontsentratsiooni seisundis suur jaotusruumala (ligikaudu 300 l).
Seonduvus plasmavalkudega on 91%.

Metabolism
Flutikasoonpropionaat metaboliseerub suures osas tsütokroom P450 isoensüümi CYP3A4 kaudu
inaktiivseks karboksüülderivaadiks. Ettevaatust CYP3A4 inhibiitorite samaaegsel manustamisel, kuna
flutikasoonpropionaadi süsteemne ekspositsioon võib suureneda.

Eritumine
Flutikasoonpropionaati iseloomustab suur plasma kliirens (1150 ml/min); terminaalne poolväärtusaeg
on ligikaudu 8 tundi. Neerude kaudu eritub muutumatu toimeainena alla 0,2% ja metaboliidina alla
5% manustatud annusest.

Toksilisuse uuringutes on ilmnenud ainult tugevatele kortikosteroididele iseloomulikud toimed üksnes
terapeutilistest annustest suuremate annuste kasutamisel. Korduvtoksilisuse,
reproduktsioonitoksilisuse või teratogeensuse uuringutes uusi toimeid ei ilmnenud.

Flutikasoonpropionaat ei ole mutageenne in vitro ja in vivo ning ei põhjustanud närilistel kasvajate
teket. Loomkatsetes puudus ravimil ärritav ja sensibiliseeriv toime.

Laktoosmonohüdraat (sisaldab piimavalku).

Ei kohaldata.

18 kuud.

Hoida temperatuuril kuni 30°C, niiskuse eest kaitstult.
Diskus on fooliumümbrises, mis tuleb avada alles enne esmakordset kasutamist. Pärast avamist tuleb
fooliumümbris ära visata.

Flutikasoonpropionaati ja laktoosi sisaldava pulbriga täidetud blisterriba koosneb vormitud
fooliumalusest, mis on suletud eemaldatava fooliumlaminaadist kattega. Fooliumriba paikneb
mitmeannuselises pulberinhalaatoris e Diskus'es, mis on pakendatud fooliumümbrisesse.
1 annus sisaldab 50 mikrogrammi; 100 mikrogrammi või 250 mikrogrammi flutikasoonpropionaati.
Flixotide Diskus'es on 60 annust.

ja käsitsemiseks

Flixotide Diskus sisaldab 60 annust ning tal on indikaator, mis näitab, kui palju on pulberinhalaatoris
veel annuseid. Annuselugeja viimased 5 numbrit on punast värvi, meenutamaks patsiendile, et
inhalaator tuleb uue vastu välja vahetada. Fooliumriba koosneb fooliumist aluskihist ja läbistatavast
kihist, annuste fooliumribasse pakendamine kaitseb preparaati välismõjude eest. Flixotide Diskus’el
on kate, mis pööratakse eest huuliku vabastamiseks. Seejärel laetakse inhalaator hoova
vinnastamisega, mis torkab läbi fooliumikihi ja annus on valmis sissehingamiseks. Pärast kasutamist
pööratakse kate tagasi endisesse asendisse, et kaitsta huulikut ja valmistada vahend ette järgmiseks
inhalatsiooniks. Diskuse täpsemat kasutamisjuhendit vt pakendi infolehes.