ELIDEL

Kerge või keskmise raskusega atoopilise dermatiidi (ekseemi) raviks patsientidel vanuses 2 eluaastat
ja vanemad, kui ravi paikselt kasutatavate kortikosteroididega ei ole soovitatav või võimalik. Nendeks
juhtudeks võivad olla:
- Kortikosteroidide talumatus.
- Kortikosteroidide ebapiisav efektiivsus.
- Kasutamine näo- ja kaelapiirkonnas, kus paiksete kortikosteroidide pikaaegne
vaheaegadega kasutamine ei ole soovitatav.

Ravi Elidel kreemiga võib alustada vaid arst, kellel on atoopilise dermatiidi diagnoosimise ja ravi
kogemused.

Elidel'i kasutatakse atoopilise ekseemi nähtude ja sümptomite lühiaegseks raviks ja pikaaegselt
vaheaegadega kasutades haiguse ägenemise ennetamiseks.

Elidel-ravi tuleb alustada atoopilise dermatiidi esmaste nähtude ja sümptomite ilmnemisel. Elidel’i
kantakse vaid atoopilise dermatiidi nähtudega nahapinnale. Elidel’i kasutatakse haigusnähtude
ägenemisel nii lühikesel ajaperioodil kui võimalik. Pärast sümptomite taandumist peab patsient või
hooldaja lõpetama Elidel’i kasutamise. Ravi peab olema vaheaegadega, lühiaegne ja ei tohi olla pidev.
Elidel’i määritakse kahjustunud nahapinnale õhukese kihina kaks korda päevas.

Kliinilistest uuringutest on andmeid Elidel kreemi vaheaegadega kasutamisest kuni 12 kuu jooksul.

Kui pärast 6-nädalast ravi ei ole toimunud seisundi paranemist või atoopiline dermatiit ägeneb, tuleb
Elidel-ravi lõpetada. Atoopilise dermatiidi diagnoosi tuleb täpsustada ja kaaluda alternatiivseid
ravivõimalusi.

Täiskasvanud

1
Elidel kreem kantakse kahjustatud nahapiirkondadele õhukese kihina 2 korda ööpäevas kergelt
hõõrudes kuni kreemi täieliku imendumiseni. Elidel kreemi tuleb kasutada kuni kahjustatud
nahapiirkondade täieliku paranemiseni ning siis ravi lõpetada.
Elidel kreemi võib kasutada kõikidel nahapiirkondadel, sealhulgas näol ja peanahal, kaelal nahavoltides, mitte aga limaskestadel. Elidel kreemi ei tohi manustada oklusioonina (vt lõik 4.4 ).

Atoopilise dermatiidi (ekseemi) pikaajalises ravis alustatakse Elidel kreemi kasutamist esimeste
haigussümptomite ilmnemisel, et ennetada haiguse ägenemist. Kreemi kasutatakse kaks korda
ööpäevas. Nahka pehmendavaid nahahooldusvahendeid võib kasutada kohe pärast Elidel kreemi
nahale kandmist.

Lapsed
Elidel’i kasutamine alla 2-aastaste laste raviks ei ole soovitatav kuni täiendavate kliiniliste andmete
selgumiseni.
Ravimi annustamine lastele (2…11 aastat) ja noorukitele (12…17 aastat) ei erine ravimi annustamisest
täiskasvanutele.

Eakad
Atoopiline dermatiit (ekseem) esineb üle 65-aastastel harva. Elidel’i kliinilistes uuringutes ei osalenud
piisaval arvul üle 65-aastaseid patsiente, et oleks olnud võimalik hinnata ravimi toime erinevust
eakatel võrreldes nooremate patsientidega.

Ülitundlikkus pimekroliimuse, teiste makrolaktaamide või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete
suhtes.

Elidel'i ei tohi kasutada kongenitaalse või omandatud immuunpuudulikkusega patsientidel või
patsientidel, kes kasutavad immunosupressiooni põhjustavaid ravimeid.

Kaugtulemus naha lokaalsele immuunvastusele ja naha pahaloomuliste kasvajate esinemissagedusele
ei ole teada. Elidel'i ei tohi kasutada potentsiaalselt maliigsete või pre-maliigsete nahakahjustuste
korral.

Elidel kreemi ei tohi kanda ägedatest naha viirusinfektsioonidest (Herpes simplex, tuulerõuged)
kahjustatud nahapiirkondadele.

Puuduvad andmed Elidel'i efektiivsuse ja ohutuse kohta infektsiooniga kulgeva atoopilise dermatiidi
ravis. Enne ravi alustamist Elidel'iga on soovitatav infektsioossete nahanähtude eelnev ravi.

Atoopilist dermatiiti põdevatel patsientidel võib sagedamini esineda naha pindmisi infektsioone, sh
eczema herpeticum (Kaposi varitselliformne lööve). Ravi Elidel'iga võib suurendada naha Herpes
simplex-viirusinfektsiooni või eczema herpeticum (millele on iseloomulik villiliste ja erosiivsete
lööbeelementide kiire levik) riski. Kui nahal esineb Herpes simplex-viirusest põhjustatud löövet, tuleb
ravi Elidel'iga selles nahapiirkonnas katkestada kuni viirusinfektsiooni täieliku paranemiseni.

Raske atoopilise dermatiidi korral võib bakteriaalsete infektsioonide (impetiigo) esinemise risk Elidel-
ravi ajal suureneda.

Elidel kreem võib põhjustada kergeid ja mööduvaid paikseid naha ärritusnähte, näiteks kerget sooja-ja/või kõrvetustunnet. Ägeda nahareaktsiooni tekkimisel manustamiskohal tuleb kaaluda ravi
jätkamisega seotud võimaliku riski ja kasu suhet.

Vältida tuleb Elidel'i sattumist silma või limaskestadele. Kreemi sattumisel silma või limaskestadele
tuleb see hoolikalt eemaldada ja/või loputada veega.

Patsientidele tuleb soovitada kasutada abinõusid kaitseks päikesekiirguse eest: vähendada päikese käes
viibimise aega, kasutada päikesekaitsefaktoriga nahahooldusvahendeid ja kanda vastavat riietust (vt lõik
4.5).

Elidel kreem sisaldab abiainetena tsetüülalkoholi ja stearüülalkoholi, mis võivad põhjustada paikset
nahareaktsiooni manustamiskohal. Elidel sisaldab ka propüleenglükooli, mis võib põhjustada
nahaärritust.

Elidel’i toimeaineks on kaltsineuriini inhibiitor pimekroliimus. Siirdatud organiga patsientidel on
immunosupressiooni saavutamiseks kaltsineuriini inhibiitorite süsteemsel manustamisel esinevat
kestvat süsteemset ekspositsiooni seostatud lümfoomide ja naha pahaloomuliste kasvajate suurenenud
riskiga.
Pimekroliimus-kreemi kasutanud patsientidel on teatatud pahaloomuliste kasvajate juhtude, sealhulgas
naha ja muud lümfoomid, ning nahakasvajate esinemisest (vt lõik 4.8). Siiski ei ole Elidel’iga ravitud
atoopilise dermatiidi patsientidel leitud pimekroliimuse arvestatavat süsteemset taset.

Elidel 10 mg/g kreemi kasutamisel kliinilistes uuringutes on teatatud 14/1544 (0,9%) lümfadenopaatia
juhtudest. Need lümfadenopaatia juhud on tavaliselt olnud seotud infektsioonidega ning on lahenenud
pärast ravi antibiootikumidega. Enamus nendest 14 juhust olid selge etioloogiaga või lahenenud.
Elidel 10 mg/g kreemi saanud patsientidel tuleb lümfadenopaatia tekkimisel selgitada selle etioloogiat.
Lümfadenopaatia kindla etioloogia puudumisel või ägeda infektsioosse mononukleoosi korral tuleb
ravi Elidel 10 mg/g kreemiga lõpetada. Lümfadenopaatia tekkimisel tuleb patsienti jälgida, et olla
kindel lümfadenopaatia lahenemises.

Suurenenud süsteemse ekspositsiooni riskiga populatsioon.
Elidel’i kasutamist ei ole uuritud Netherton’i sündroomiga patsientidel. Seoses pimekroliimuse
süsteemse imendumise võimaliku suurenemisega ei soovitata Elidel’i kasutada Netherton’i
sündroomiga patsientidel.

Elidel’i ohutus ei ole kindlaks tehtud erütrodermiaga patsientidel, mistõttu ei ole ravimi kasutamine
sellel patsientide populatsioonil soovitatav.

Elidel’i kasutamist oklusioonisidemega ei ole patsientidel uuritud. Kasutamine oklusioonisidemega ei
ole soovitatav.

Tugevalt põletikulise ja/või kahjustatud nahaga patsientidel võib süsteemne kontsentratsioon olla
kõrgem.

Elidel kreemi võimalikke koostoimeid teiste ravimitega ei ole põhjalikult uuritud. Pimekroliimus
metaboliseeritakse CYP 450 3A4 poolt. Kuna ravimi süsteemne imendumine on minimaalne, on Elidel
kreemi ja süsteemselt manustatavate ravimite koostoime vähetõenäoline (vt lõik 5.2).

Tuginedes kliiniliste uuringute andmetele, võib Elidel’i kasutada samaaegselt antibiootikumide,
antihistamiinide ja kortikosteroididega (nii suukaudselt, nasaalselt kui ka inhaleeritavalt
manustatavad).

Võimalik koostoime vaktsineerimisel on ebatõenäoline, sest ravimi süsteemne imendumine on
minimaalne. Seda koostoimet ei ole siiski uuritud. Vaatamata sellele on raske atoopilise dermatiidiga
patsientidel soovitatav vaktsineerimine läbi viia ravi vaheaegadel.

Pimekroliimuse kandmist vaktsineerimiskohale, seni kuni lokaalne reaktsioon püsib, ei ole uuritud
ning seetõttu ei ole soovitatud.

Puuduvad andmed Elidel’i kasutamise kohta samaaegselt atoopilise dermatiidi ravis kasutatavate
immunosupressiivsete ravimeetoditega (UVB, UVA, PUVA, asatiopriin ja tsüklosporiin-A).

Loomkatsetes ei ole leitud Elidel’i fotokartsinogeenset toimet (vt lõik 5.3). Kuna puuduvad
samalaadsed uuringud inimestel, siis on Elidel-ravi ajal soovitatav hoiduda naha ekspositsioonist
intensiivsele ultraviolettkiirgusele (solaarium, PUVA-, UVA-, UVB-ravi).

Harvadel juhtudel on pimekroliimus-kreemi kasutavatel patsientidel pärast alkoholi tarbimist
täheldatud nahaõhetust, löövet, põletustunnet, sügelemist või turset (vt lõik 4.8).

Rasedus
Andmeid Elidel'i kasutamisest raseduse ajal ei ole piisavalt. Elidel'i manustamisel nahale ei
täheldatud loomkatsetes otsest või kaudset kahjulikku mõju loote arengule. Suukaudsel manustamisel
täheldati loomkatsetes (vt lõik 5.3) kahjulikku toimet reproduktiivsusele. Arvestades pimekroliimuse
minimaalset süsteemset imendumist (vt lõik 5.2) on potentsiaalne risk minimaalne. Siiski pole
soovitatav raseduse ajal Elidel’i kasutada.

Imetamine
Loomkatseid, mis käsitleksid ravimi eritumist rinnapiima Elidel’i paikse manustamise korral, ei ole
läbi viidud ning Elidel’i kasutamist rinnaga toitvatel patsientidel pole uuritud. Pole teada, kas
pimekroliimus eritub rinnapiima ravimi paiksel manustamisel.

Arvestades pimekroliimuse minimaalset süsteemset imendumist paiksel manustamisel (vt lõik 5.2) on
potentsiaalne risk inimesele minimaalne. Elidel'i määramisel imetavatele emadele peab olema
ettevaatlik.

Kui Elidel'i siiski kasutatakse imetamise ajal, ei tohi Elidel'i kasutada rindade piirkonnas, et vältida
ravimi juhuslikku sattumist imiku suhu.

Fertiilsus
Puuduvad kliinilised andmed pimekroliimuse mõju kohta meeste või naiste fertiilsusele (vt lõik 5.3).

Teadaolevalt ei mõjuta Elidel'i kasutamine reaktsioonikiirust autojuhtimisel ja masinate käsitsemisel.

Sagedaseima kõrvaltoimena esines paikseid nahareaktsioone manustamiskohal, mida täheldati
ligikaudu 19%-l Elidel'iga ravitud patsientidest ja 16%-l kontrollgrupi patsientidest. Paiksed
nahareaktsioonid esinesid enamasti ravi alguses, olid kerged või mõõdukad ning ajutise iseloomuga.

Kõrvaltoimete esinemissagedust hinnatakse järgmiselt: väga sage (>1/10), sage (>1/100 kuni <1/10),
aeg-ajalt (>1/1000 kuni <1/100), harv (>1/10 000 kuni <1/1000), väga harv (<1/10 000), teadmata
(esinemissagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Sage
nahainfektsioonid (follikuliit)
Aeg-ajalt
furunkel, impetiigo, Herpes simplex, Herpes zoster, Herpes simplex
dermatitis (eczema herpeticum), naha papilloom ja atoopilise dermatiidi
süvenemine
Harv
allergilised reaktsioonid (nt. lööve, urtikaaria, angioödeem), naha
pigmentatsioonihäired (hüpopigmentatsioon, hüperpigmentatsioon)
Ainevahetus- ja toitumishäired
Harv
alkoholi talumatus (enamikul juhtudest ilmes lühikese aja jooksul pärast
alkohoolse joogi tarvitamist nahaõhetus, lööve, põletustunne,
sügelemine või turse)
Infektsioonid ja infestatsioonid
Aeg-ajalt
Molluscum contagiosum
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Väga sage
põletustunne manustamiskohal
Sage
nahareaktsioon manustamiskohal (ärritus, sügelus, erüteem)
Aeg-ajalt
manustamiskoha kahjustused (lööve, valulikkus, paresteesia,
ketendamine, kuivus, turse)
Immunsüsteemi häired
Väga harv
anafülaktilised reaktsioonid (ka rasked vormid)

Turuletulekujärgne kogemus: patsientidel, kes on kasutanud pimekroliimus-kreemi on teatatud
maliigsuse juhtudest, sealhulgas naha- ja muud lümfoomid ning nahakasvajad (vt lõik 4.4).
Turuletulekujärgselt ja kliiniliste uuringute käigus on teatatud lümfisõlmede suurenemisest, kuid
põhjuslikku seost Elidel’i kasutamisega ei ole kindlaks tehtud (vt lõik 4.4).

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Puuduvad teated Elidel kreemi üleannustamise kohta.

Farmakoterapeutiline rühm: Teised dermatoloogilised preparaadid. Dermatiidi raviks kasutatavad
ained, v.a. kortikosteroidid.
ATC kood: D11AH02

Toimemehhanism
Pimekroliimus on lipofiilne põletikuvastane askomütsiinmakrolaktaami derivaat ning põletikueelsete
põletikumediaatorite tsütokiinide produktsiooni ja vabanemise rakuselektiivne inhibiitor.
Pimekroliimus seostub kergesti makrofiliin-12-ga ja inhibeerib kaltsiumsõltuva fosfataas
kaltsineuriini. Selle tulemusena blokeeritakse tsütokiinide süntees T-lümfotsüütides.

Farmakodünaamilised toimed
Loomkatsetes on ilmnenud pimekroliimuse tugev põletikuvastane toime nahapõletike ravis lokaalsel ja
süsteemsel manustamisel. Loomuuringud allergilise kontaktdermatiidiga sigadel on näidanud, et
paikselt manustatud pimekroliimus omab sama tõhusat toimet kui tugevatoimelised kortikosteroidid.
Erinevalt kortikosteroididest ei põhjusta pimekroliimus sigadel naha atroofiat ega mõjuta närilistel
naha Langerhansi rakke.

Pimekroliimuse manustamine ei takistanud primaarse immuunvastuse teket ega mõjutanud näriliste
lümfisõlmi atoopilise dermatiidi esinemisel. Paikselt manustatud pimekroliimus imendub nahas sama
hästi kui kortikosteroidid, kuid erinevalt viimastest ei tungi pimekroliimus enamasti läbi naha, mistõttu
selle süsteemne imendumine on väga madal.

Seega on pimekroliimusel nahaselektiivsed farmakoloogilised omadused, mis erinevad
kortikosteroidide omadustest.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus
Kliinilistes II ja III faasi uuringutes on uuritud Elidel’i efektiivsust ja ohutust rohkem kui
2000 patsiendil, sh üle 3-kuulistel imikutel, lastel, noorukitel ja täiskasvanutel. Rohkem kui
1500 patsienti raviti Elidel’iga ja üle 500 patsienti kontrollgrupis raviti platseeboga ja/või paiksete
kortikosteroididega.

Lühiaegne kasutamine
Lapsed ja noorukid: viidi läbi kaks 6-nädalast kontrollgrupiga kliinilist uuringut, milles osales kokku
403 last vanuses 2…17 eluaastat. Patsiente raviti Elidel’iga kaks korda ööpäevas. Alljärgnevas tabelis
on esitatud nende uuringute koondtulemused.

Väikelapsed: sarnases uuringus uuriti 6 nädala vältel 186 väikelast vanuses 3…23 kuud.

Nende kuuenädalaste uuringute tulemused olid järgmised:



Lapsed ja noorukid
Väikelapsed


Elidel 1% Kontroll-
p-väärtus Elidel 1%
Kontroll-
p-väärtus
Tulemus-
Kriteeriumid
(n=267)
grupp
(n=123)
grupp
väljund:
(n=136)
(n=63)
IGA*:
Täielik või
34,8%
18,4%
< 0,001
54,5%
23,8%
< 0,001
peaaegu täielik
paranemine 1
IGA*
Paranemine 2
59,9%
33%
ei
68%
40%
ei
määratud
määratud
Sügelus:
Puudub või on 56,6%
33,8%
< 0,001
72,4%
33,3%
< 0,001
vähene
EASI**:
Üldine
- 43,6
- 0,7
< 0,001
- 61,8
+ 7,35
< 0,001
(keskmine
muutuse %)3
EASI°:
Pea/kael
- 61,1
+ 0,6
< 0,001
- 74,0
+ 31,48
< 0,001
(keskmine
muutuse %)3
* (ingl k Investigators Global Assessment) uuringu läbiviija üldine hinnang
** (ingl k Eczema Area Severity Index): keskmine muutuse % kliinilises sümptomatoloogias (erüteem,
infiltratsioon, ekskoriatsioon, lihhenisatsioon) ja nahapinna haaratus
1: p-väärtus (CMH testil põhinev)
2 Paranemine uurija hinnangul võrreldes uuringu algusega
3: p-väärtus EASI ANCOVA mudeli põhjal uuringu 43. päeval

Oluline sügelemise vähenemine oli märgatav esimese nädala jooksul 44% lastel ja noorukitel ning
70% väikelastel.

Täiskasvanud: Elidel’i efektiivsus oli täiskasvanute mõõduka ja raske astme atoopilise dermatiidi
lühiajalises ravis (3 nädalat) väiksem kui 0,1% beetametasoon-17-valeriaadil.

Pikaajaline ravi
Kahes topeltpimeuuringus manustati Elidel’i paikselt atoopilise dermatiidi pikaajaliseks raviks esmase
baasravimina 713 lapsele ja noorukile vanuses 2…17 aastat ning 251 väikelapsele vanuses
3…23 kuud.

Elidel’i kasutati sügelemise ja punetuse ilmnemisel atoopilise dermatiidi ägenemise ennetamiseks. Kui
raske atoopilise dermatiidi sümptomid ei taandunud Elidel’i kasutamisel, jätkati ravi keskmise
tugevusega paiksete kortikosteroididega. Kui atoopilise dermatiidi ägenemise puhul alustati ravi
kortikosteroididega, siis katkestati Elidel’i manustamine. Topeltpimekatse huvides manustasid
kontrollgrupi patsiendid platseebot (Elidel’i baaskreemi ).

Mõlemas uuringus täheldati Elidel’iga ravitud patsientidel oluliselt vähem atoopilise dermatiidi
ägenemisi (p<0,001). Elidel’iga ravitud patsientidel oli paranemine efektiivsem ka kõikide
sekundaarsete efektiivsusnäitajate osas (ekseemi leviku ja raskusastme indeks, uuringu läbiviija
hinnang paranemisele, patsiendi hinnang paranemisele). Elidel’iga ravitud patsientidel taandus
nahasügelus nädala jooksul. Elidel’iga ravitute hulgas oli kontrollgrupiga võrreldes statistiliselt
oluliselt enam neid, kellel ei olnud tekkinud haiguse kliinilist ägenemist pärast 6-kuulist ravi (vastavalt
61% Elidel’iga ravitud last vs 34% kontrollgrupi last ning 70% Elidel’iga ravitud väikelast vs 33%
kontrollgrupi väikelast) ja pärast 12-kuulist ravi (vastavalt 51% Elidel’iga ravitud last vs 28%
kontrollgrupi last ning 57% Elidel’iga ravitud väikelast vs 28% kontrollgrupi väikelast).

Elidel’iga ravitute hulgas oli kontrollgrupiga võrreldes statistiliselt oluliselt enam neid, kes ei vajanud
kortikosteroide esimese 12 kuu jooksul (vastavalt 57% Elidel’iga ravitud last vs 32% kontrollgrupi last
ning 64% Elidel’iga ravitud väikelast vs 35% kontrollgrupi väikelast). Elidel oli püsivalt efektiivne
kogu uuringuperioodi vältel.

Sarnase ülesehitusega randomiseeritud topeltpime kontrollgrupiga (baaskreem) 6-kuuline uuring
hõlmas 192 keskmise ja raske atoopilise dermatiidiga täiskasvanud patsienti. Paikset
kortikosteroidravi vajasid 24-nädalase raviperioodi vältel Elidel’iga ravitud patsiendid 14,2 ± 24,2%-l
ravipäevadest ja kontrollgrupi patsiendid 37,2 ± 34,6%-l ravipäevadest (p<0,001). 50% Elidel’iga
ravitud patsientidel ja 24% kontrollgrupi patsientidel ei esinenud raviperioodil haiguse ägenemist.

Üheaastases topeltipimeuuringus keskmise ja raske astme atoopilise dermatiidiga täiskasvanud
patsientidel uuriti võrdlevalt Elidel’i ja 0,1% triamtsinoloonatsetoniidkreemi (manustati kehatüvele ja
jäsemetele) ja 1% hüdrokortisoonatsetaat-kreemi (manustati näole, kaelale ja nahavoltidesse)
kombinatsiooni efektiivsust. Nii Elidel’i kui ka paiksete kortikosteroidide kasutamisel ei olnud
piiranguid. Kontrollgrupi patsientidest pooled vajasid kortikosteroidravi enam kui 95% raviperioodist.
Selgus, et keskmise ja raske atoopilise dermatiidiga täiskasvanud patsientide pikaajalises ravis
(52 nädalat) oli Elidel’i efektiivsus väiksem kui 0,1% triamtsinoloonatsetoniidi kreemi (manustati
kehatüvele ja jäsemetele) ja 1% hüdrokortisoonatsetaadi kreemi kombinatsioon (manustati näole,
kaelale ja nahavoltidesse).

Pikemaajalised kliinilised uuringud vältasid 1 aasta. Laste kohta on olemas kuni 24 kuu kliinilised
andmed.

Elidel'i manustamist sagedamini kui kaks korda ööpäevas ei ole uuritud.

Spetsiaalsed kliinilised uuringud
Talutavuse uuringutes ei ole ilmnenud Elidel'i kontaktsensibiliseerivat, fototoksilist või
fotosensibiliseerivat toimet, samuti ei täheldatud kumulatiivseid ärritusnähte.

Elidel'i võimalikku naha atroofiat tekitavat toimet inimestel uuriti võrdlevalt keskmise- ja
tugevatoimeliste paiksete kortikosteroididega (beetametasoon-17-valeriaat 0,1% kreem,
triamtsinoloonatsetoniid 0,1% kreem) ja 16 terve vabatahtliku kontrollgrupi patsiendiga 4 nädala
vältel. Mõlemad paiksed kortikosteroidid põhjustasid märgatavalt enam ehhograafiliselt sedastatud
naha atroofiat võrrelduna Elidel'i ja kontrollgrupi patsientidega.

Lapsed
Uuringute tulemused imikute, laste ja noorukite kohta on kirjeldatud eespool lõigus 5.2.

Andmed loomkatsetest
Minisigadele ühekordselt 22-tunnise semioklusioonina manustatud pimekroliimuse biosaadavus oli
0,03%. Ravimi aktiivsete metaboliitide (peamiselt pimekroliimus muutumatul kujul) hulk nahas
manustamiskohal oli praktiliselt konstantne 0…10 päeva jooksul.

Andmed inimuuringutest

Imendumine täiskasvanutel
Pimekroliimuse süsteemset imendumist uuriti 12 Elidel’iga ravitud täiskasvanul, kellele manustati
ravimit 2 korda ööpäevas 3 nädala vältel ning kellel esinesid atoopilise dermatiidi nahanähud
15…59%-l nahapinnast. 77,5%-l uuritutest oli pimekroliimuse kontsentratsioon veres alla 0,5 ng/ml
ning 99,8%-l alla 1 ng/ml. Kõrgeim registreeritud pimekroliimuse kontsentratsioon veres esines ühel
patsiendil: 1,4 ng/ml.

40 täiskasvanud patsiendil, kellel uuringu alguses esinesid atoopilise dermatiidi nahanähud 14…62%-l
nahapinnast ning kes manustasid Elidel’i 1 aasta jooksul, oli 98%-l pimekroliimuse kontsentratsioon
veres alla 0,5 ng/ml. Ravimi maksimaalne kontsentratsioon veres 0,8 ng/ml esines ainult 2 patsiendil
6. ravinädalal. 12 kuu jooksul ei esinenud ühelgi uuringus osalenud patsiendil ravimi kontsentratsiooni
kõrgenemist veres raviperioodi vältel. Kaheksal täiskasvanud, atoopilise dermatiidiga patsiendil, kellel
oli võimalik mõõta süsteemsesse ringlusse jõudva ravimi hulka (AUC), olid need väärtused
0…12 tunni jooksul 2,5…11,4 ng h/ml.

Imendumine lastel
Pimekroliimuse süsteemset imendumist uuriti 58 lapsel vanuses 3 kuud kuni 14 aastat. Atoopilise
dermatiidi nahanähud esinesid 10...92% nahapinnast. Uuritavad manustasid ravimit nahale 2 korda
ööpäevas 3 nädala jooksul, neist 5 patsienti jätkasid ravimi kasutamist vastavalt vajadusele kuni
1 aasta jooksul.

Pimekroliimuse kontsentratsioon veres oli püsivalt madal ning seda ei mõjutanud nahalesioonide
ulatus ega ravi kestus. Ravimi mõõdetavad kogused veres sarnanesid täiskasvanud patsientide
vastavate näitajatega. Umbes 60% patsientidest oli pimekroliimuse kontsentratsioon veres alla
0,5 ng/ml ja 97% juhtudest jäi see alla 2 ng/ml. Kõrgeim pimekroliimuse kontsentratsioon veres
registreeriti kahel lapsel vanuses 8 kuud kuni 14 aastat: 2,0 ng/ml.

Väikelastel (vanuses 3…23 kuud) registreeriti ravimi kõrgeim kontsentratsioon veres ühel patsiendil:
2,6 ng/ml. 5 patsiendil, keda raviti 1 aasta jooksul, püsis ravimi kontsentratsioon veres madal,
maksimaalne väärtus ühel patsiendil oli 1,94 ng/ml. 12 kuud kestva raviperioodi vältel ei esinenud
ühelgi patsiendil ravimi kontsentratsiooni kõrgenemist veres.

Kaheksal atoopilise dermatiidiga lapsel vanuses 2…14 aastat kõikusid süsteemsesse ringlusse jõudva
ravimi kontsentratsioonid (AUC) 0…12 tunni jooksul 5,4…18,8 ng h/ml. Süsteemsesse ringlusse
jõudva ravimi kontsentratsioonid olid võrreldavad nii alla 40% nahapinna haaratusega kui ka üle 40%
nahapinna haaratusega patsientidel.

Kliinilise farmakoloogia uuringutes esinenud maksimaalne nahapinna haaratus oli 92% ning III faasi
uuringutes 100%.

Jaotumine
Kuna pimekroliimusel on selektiivne toime nahale, siis pärast paikset manustamist on ravimi
kontsentratsioon veres väga madal. Seetõttu ei saa pimekroliimuse paikse manustamise korral ravimi
süsteemset metabolismi hinnata. In vitro uuringud on näidanud, et 99,6% plasmas sisalduvast
pimekroliimusest on seotud valkudega. Enamus plasmas sisalduvast pimekroliimusest on seotud
erinevate lipoproteiinidega.

Biotransformatsioon
Pärast tervetele katsealustele ühekordse suukaudse radioloogiliselt märgistatud pimekroliimuse
manustamist leiti verest pimekroliimust peamiselt muutumatul kujul ning lisaks väheses koguses
mitmeid mõõduka polaarsusega, peamiselt O-demetüleerimise ja oksügenisatsiooni tulemusel
tekkinud metaboliite.
In vitro uuringutes ei sedastatud ravimi metaboliseerumist inimese nahas.

Eritumine
Radioloogiliselt märgistatud ravimi aktiivsed metaboliidid eritusid peamiselt väljaheitega (78,4%) ja
väike osa uriiniga (2,5%), kokku eritus radioloogiliselt märgistatud ravimit keskmiselt 80,9% ulatuses.
Pimekroliimust muutumatul kujul uriinist ei leitud ning väljaheites oli seda vähem kui 1%.

Suukaudse korduvtoksilisuse, reproduktsioonitoksilisuse ja kartsinogeensuse prekliinilised uuringud ei
ole näidanud kahjulikku toimet inimesele. Pimekroliimusel ei täheldatud geenitoksilist, antigeenset,
fototoksilist, fotoallergeenset või fotokartsinogeenset toimet. Lokaalsel manustamisel ei täheldatud
rottidel ja küülikutel võimalikku embrüo-/lootetoksilist toimet ning hiirtel ja rottidel kartsinogeenset
toimet.

Toimet reproduktiivsüsteemile ja suguhormoonide sünteesile täheldati emastel ja isastel rottidel
korduvtoksilisuse uuringutes, kui pimekroliimust manustati suukaudselt 10 või 40 mg/kg/ööpäevas
(20…60-kordne maksimaalne annus inimestel ravimi lokaalsel manustamisel). Sarnaseid tulemusi
saadi fertiilsuse kliinilises uuringus. Pimekroliimuse annus, mille puhul ei täheldatud emasloomade
fertiilsust mõjutavaid toimeid, oli 10 mg/kg/ööpäevas (s.o. 20 kordne maksimaalne süsteemne
kontsentratsioon inimestel ravimi paiksel manustamisel). Embrüotoksilist toimet küülikutel käsitlenud
uuringus leiti, et süsteemselt imendunud ravimi hulk, mille puhul täheldati embrüotoksilist toimet, oli
20 mg/kg/ööpäevas (s.o 7-kordne maksimaalne süsteemne kontsentratsioon inimestel ravimi paiksel
manustamisel), kusjuures keskmine elusloodete arv jäi konstantseks.

Annusest sõltuvat lümfoomijuhtude esinemissageduse suurenemist täheldati ahvidel 39 nädalases
suukaudse manustamisega toksikoloogilises uuringus. Mõnedel katseloomadel täheldati pärast
manustamise lõpetamist paranemise tunnuseid ja/või vähemalt osalist nähtude taandumist.
Ebaõnnestunud NOAEL (annus, mille puhul ei täheldatud kõrvaltoimeid) tuletamine on tingitud
erinevast mittekartsinogeensest tasemest ahvidel ja ekspositsioonist patsientidel. LOAEL (madalaim
tase, millel täheldati kõrvaltoimeid) süsteemne ekspositsioon 15 mg/kg/ööpäevas oli 31 korda kõrgem
inimesel (pediaatriline patsient) täheldatud maksimaalsest ekspositsioonist. Ohutust inimesele ei saa
täielikult välistada, kuna paikne immunosupressiivne toime pimekroliimus-kreemi pikaajalisel
kasutamisel on teadmata.

keskmise ahelaga triglütseriidid
oleüülalkohol
propüleenglükool
stearüülalkohol
tsetüülalkohol
mono- ja diglütseriidid
tsetostearüülsulfaatnaatrium
bensüülalkohol
veevaba sidrunhape
naatriumhüdroksiid
puhastatud vesi

Ei kohaldata.

2 aastat. Pärast tuubi esmakordset avamist: 12 kuud.

Hoida temperatuuril kuni 25°C. Mitte lasta külmuda.

Alumiiniumtuubid seesmise fenoolepoksü-kaitsekihiga ja polüpropüleenist keeratava korgiga.

Tuubid 5, 15, 30, 60 või 100 grammi.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Nahka pehmendavaid nahahooldusvahendeid võib kasutada koos Elidel kreemiga (vt lõik 4.2).

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.