AMARYL

II tüüpi diabeedi ravi, kui ainult dieedi, füüsilise koormuse ja kehakaalu vähendamisega ei saavutata
vere glükoosisisalduse piisavat vähenemist.

Suukaudne.

Diabeedi eduka ravi alusteks on sobiv dieet, regulaarne kehaline aktiivsus ja korrapärane vere ja uriini
glükoosisisalduse kontroll. Tabletid või insuliin ei korva patsiendile määratud dieedi rikkumist.

Annus määratakse vastavalt vere ja uriini glükoosisisaldusele.

Algannus on 1 mg glimepiriidi ööpäevas. Kui saavutatakse hea metaboolne kontroll, peab sama annust
kasutama säilitusraviks.

Erinevate annustamisskeemide tarvis on saadaval sobiva tugevusega tabletid.

Kui metaboolne kontroll on ebapiisav, peab annust 1…2-nädalaste intervallidega astmeliselt
suurendama 2, 3 või 4 mg glimepiriidini ööpäevas vastavuses vere glükoosisisaldusega.
Ööpäevane annus üle 4 mg annab paremaid ravitulemusi vaid erandjuhtudel. Maksimaalne soovitatav
annus on 6 mg glimepiriidi ööpäevas.

Patsientidel, kellel ei saavutata maksimaalse metformiini ööpäevase annusega adekvaatset vere
glükoosisisalduse kontrolli, võib alustada kaasnevat ravi glimepiriidiga.
Metformiini annust säilitades alustatakse kaasnevat ravi glimepiriidiga väikeses annuses ja tiitritakse
seejärel kuni soovitava metaboolse kontrolli saavutamiseni või maksimaalse ööpäevase annuseni.
Kombinatsioonravi tuleb alustada meditsiinilise järelvalve all.

Patsientidel, kellel ei saavutata Amaryl’i maksimaalse ööpäevase annusega adekvaatset vere
glükoosisisalduse kontrolli, võib vajadusel alustada samaaegselt ravi insuliiniga. Glimepiriidi annust
säilitades alustatakse väikeste insuliini annustega, mida tiitritakse kuni vajaliku metaboolse kontrolli
saavutamiseni. Kombinatsioonravi tuleb alustada meditsiinilise järelvalve all.

Tavaliselt piisab glimepiriidi manustamisest ühe annusena ööpäevas. Soovitatav on ravim manustada
vahetult enne hommikusööki või hommikusöögi ajal või kui hommikul ei sööda, siis enne esimest
toidukorda või selle ajal.
Kui unustatakse ravimit võtta, ei tohi selle arvelt järgmist annust suurendada.

Kui glimepiriidi 1 mg ööpäevase annuse korral tekib patsiendil hüpoglükeemiline reaktsioon, võib
dieet olla piisav kontrolli saavutamiseks vere glükoosisisalduse üle.

Kuna ravi käigus suureneb organismi insuliintundlikkus ja sellega seonduvalt paraneb diabeetiline
kontroll, võib väheneda vajadus glimepiriidi manustamiseks. Hüpoglükeemia vältimiseks tuleb annust
õigeaegselt vähendada või ravikuur lõpetada. Annuse muutmine võib olla vajalik ka siis, kui muutuvad
patsiendi kehakaal või elustiil või mõni teine asjaolu, mis suurendab hüpo- või hüperglükeemia ohtu.

Üleminek teistelt suu kaudu manustatavatelt diabeediravimitelt Amaryl’ile:
Üleminek teistelt suu kaudu manustatavatelt diabeediravimitelt Amaryl’ile on tavaliselt võimalik.
Üleminekul Amaryl’ile peab arvesse võtma eelmise ravimi toime tugevust ja poolväärtusaega. Mõnel
juhul, eriti pika poolväärtusajaga antidiabeetiliste ravimite puhul (nt kloorpropamiid), on soovitatav
mõnepäevane puhastumisperiood, et minimaliseerida kuhjumisefektist tulenevat hüpoglükeemiliste
reaktsioonide ohtu.

Soovitatav algannus on 1 mg glimepiriidi ööpäevas. Ravivastuse alusel võib glimepiriidi annust järk-
järgult suurendada nagu ülalpool kirjeldatud.




Üleminek insuliinilt Amaryl’ile:
Erandjuhtudel, kui II tüüpi diabeeti ravitakse insuliiniga, võib olla näidustatud üleminek Amaryl'ile.
Ravimi vahetamine peab toimuma meditsiinilise järelevalve all.

Eripopulatsioonid
Neeru- või maksafunktsiooni kahjustusega patsiendid:
Vt lõik 4.3.

Lapsed
Glimepiriidi kasutamise kohta alla 8-aastastel lastel andmed puuduvad. Glimepiriidi monoteraapia
kohta 8...17-aastastel lastel ei ole piisavalt andmeid (vt lõigud 5.1 ja 5.2). Andmed ohutuse efektiivsuse kohta pediaatrilisel populatsioonil ei ole piisavad, seetõttu ei ole kasutamine soovitatav.

Manustamisviis
Tabletid tuleb katki närimata alla neelata koos vähese koguse veega.

- Ülitundlikkus glimepiriidi, teiste sulfonüüluurea preparaatide, sulfoonamiidide või lõigus 6.1
loetletud mis tahes abiainete suhtes,
- insuliinsõltuv diabeet,
- diabeetiline kooma,
- ketoatsidoos,
- raske neeru- või maksafunktsiooni häire. Raskekujulise neeru- või maksafunktsiooni häire
korral on vajalik üleminek insuliinravile.

Amaryl'i tuleb võtta vahetult enne sööki või söögi ajal.

Kui patsient sööb ebaregulaarselt või jätab söögikorrad vahele, võib ravi Amaryl'iga põhjustada
hüpoglükeemiat. Hüpoglükeemia võimalikud sümptomid on peavalu, tugev näljatunne, iiveldus,
oksendamine, roidumus, unisus, rahutu uni, rahutus, agressiivsus, kontsentreerumishäired, erksuse ja
reaktsioonivõime langus, depressioon, segasus, kõne- ja nägemishäired, afaasia, treemor, parees,
tajuhäired, pearinglus, abitus, enesekontrolli kaotus, deliirium, tserebraalsed krambid, somnolentsus ja
teadvuse kaotus kuni koomani, pindmine hingamine ja bradükardia. Lisaks võivad ilmneda
adrenergilise vasturegulatsiooni tunnused, nagu higistamine, jahe nahk, ärevus, tahhükardia,
hüpertensioon, südamepekslemine, stenokardia ja kardiaalsed arütmiad.

Raskekujulise hüpoglükeemiahoo kliiniline pilt võib sarnaneda ajuinsuldile.

Enamikul juhtudel seisund taandub, kui koheselt süüa süsivesikuid (suhkrut). Suhkruasendajad ei oma
toimet.

Teiste sulfonüüluureate puhul on täheldatud, et hoolimata algselt mõjusatest vastuabinõudest võib
hüpoglükeemia taastekkida.

Raskekujuline hüpoglükeemia või kaua kestnud hüpoglükeemia, mida on võimalik ainult ajutiselt
tavaliste suhkruannustega kompenseerida, nõuavad kohest arstiabi ja vahel ka haiglaravi.

Hüpoglükeemiat soodustavateks teguriteks on:
- patsiendi soovimatus või (eriti eakate patsientide puhul) võimetus koostööks,
- alatoitumus, ebaregulaarsed söögiajad, vahelejäänud söögikorrad või nälgimisperioodid,
- kõrvalekaldumine dieedist,
- süsivesikute manustamine ja kehaline aktiivsus ei ole tasakaalus,
- alkoholi tarbimine, eriti koos söögikordade vahelejätmisega,
- kahjustatud neerufunktsioon,



- raskekujuline maksa talitlushäire,
- Amaryl’i üleannustamine,
- endokriinsüsteemi talitluse teatud kompenseerimata häired, mis mõjutavad süsivesikute
metabolismi või hüpoglükeemia vasturegulatsioonimehhanisme (nt teatud kilpnäärme
funktsiooni häired ja hüpofüüsi eessagara või neerupealiste koore puudulik talitlus),
- samaaegne teatud teiste ravimite manustamine (vt lõik 4.5).

Ravi Amaryl’iga nõuab regulaarset vere ja uriini glükoosisisalduse jälgimist. Lisaks sellele
soovitatakse määrata ka glükosüleeritud hemoglobiini sisaldus.

Ravi ajal Amaryl’iga on vajalik regulaarne verepildi (eriti leukotsüütide ja trombotsüütide) ning
maksafunktsioonide jälgimine.

Pingeseisundites (nt õnnetused, erakorralised operatsioonid, palavikuga kulgevad infektsioonid) võib
olla näidustatud ajutine üleminek insuliinile.

Kogemused Amaryl’i kasutamisest raskekujulise maksafunktsiooni kahjustusega või dialüüsi saavatel
patsientidel puuduvad. Raskekujulise neeru- või maksafunktsiooni kahjustusega patsientidel on
näidustatud üleminek insuliinravile.

G6PD defitsiidiga patsientide ravi sulfonüüluurea ühenditega võib viia hemolüütilise aneemiani. Kuna
glimepiriid kuulub sulfonüüluurea ühendite klassi, tuleb G6PD defitsiidiga patsientide osas olla
ettevaatlik ja kaaluda alternatiivina mitte-sulfonüüluurea preparaate.

Amaryl sisaldab laktoosmonohüdraati. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse,
laktaasipuudulikkuse või glükoos-galaktoosi imendumishäirega patsiendid ei tohi seda ravimit
kasutada.

Amaryl 6 mg tabletid sisaldavad värvainet päikeseloojangukollane FCF (E 110), mis võib tekitada
allergilisi reaktsioone.

Koostoimed teiste ravimitega ja teised koostoimed

Glimepiriidi manustamisel koos teatud teiste ravimitega võib glimepiriidi hüpoglükeemiline toime
soovimatult tugevneda või nõrgeneda. Seetõttu võib teisi ravimeid manustada ainult arsti teadmisel
(või ettekirjutusel).

Glimepiriidi metaboliseerib tsütokroom P450 2C9 (CYP2C9). Metabolismi mõjutab CYP2C9
indutseerijate (nt rifampitsiin) või inhibiitorite (nt flukonasool) samaaegne manustamine.

Kirjanduse avaldatud in vivo koostoimete uuringutes suurendab flukonasool, mis on üks tugevamaid
CYPC9 inhibiitoreid, glimepiriidi AUC-d ligikaudu 2 korda.

Glimepiriidi ja teiste sulfonüüluurea rühma ravimite kasutamisel on täheldatud järgmiseid
koostoimeid:

Vere glükoosisisaldust langetav toime võimendub ning võib tekkida hüpoglükeemia oht, kui
kasutatakse järgmisi ravimeid:

- fenüülbutasoon, asapropasoon ja oksüfeenbutasoon,
- insuliin ja teised suukaudsed antidiabeetilised ravimid, nagu nt metformiin,
- salitsülaadid ja paraaminosalitsüülhape,
- anaboolsed steroidid ja meessuguhormoonid,
- klooramfenikool,
teatud
pika
toimeajaga
sulfoonamiidid,
tetratsükliinid,
kinoloonantibiootikumid ja klaritromütsiin,
- kumariinirühma antikoagulandid,
- fenfluramiin,



- disopüramiid,
- fibraadid,
- AKE inhibiitorid,
- fluoksetiin, MAO-inhibiitorid,
- allopurinool, probenetsiid, sulfiinpürasoon,
- sümpatolüütilised ained,
- tsüklofosfamiid, trofosfamiid ja ifosfamiid,
- mikonasool, flukonasool,
- pentoksüfülliin (suur parenteraalne annus),
- tritokualiin.

Hüpoglükeemiline toime nõrgeneb ja vere glükoosisisaldus tõuseb koostoimes järgmiste ravimitega:

- östrogeenid ja progestageenid,
- salureetikumid, tiasiiddiureetikumid,
- kilpnääret stimuleerivad ravimid, glükokortikoidid,
- fenotiasiini derivaadid, kloorpromasiin,
- adrenaliin ja sümpatomimeetikumid,
- nikotiinhape (suures annuses) ja nikotiinhappe derivaadid,
- lahtistid (pikaajalise kasutamise korral),
- fenütoiin, diasoksiid,
- glükagoon, barbituraadid ja rifampitsiin,
- atsetasolamiid.

H -retseptorite antagonistid, beeta-blokaatorid, klonidiin ja reserpiin võivad põhjustada kas
2
hüpoglükeemilise toime tugevnemist või nõrgenemist.

Sümpatolüütilised ravimid, nagu beeta-adrenoblokaatorid, klonidiin, guanetidiin ja reserpiin, võivad
maskeerida hüpoglükeemiale eelneva adrenergilise vasturegulatsiooni tunnuseid.

Alkohol võib glimepiriidi hüpoglükeemilist toimet ettearvamatult tugevdada või nõrgendada.

Glimepiriid võib kumariini derivaatide toimet kas tugevdada või nõrgendada.

Kolesevelaam seob glimepiriidi ja vähendab glimepiriidi imendumist seedetraktist. Glimepiriidi
võtmisel vähemalt 4 tundi enne kolesevelaami ei ole koostoimeid täheldatud. Seetõttu tuleb
glimepiriidi manustada vähemalt 4 tundi enne kolesevelaami.

Rasedus
Diabeediga seotud oht
Rasedusaegsed vere glükoosisisalduse kõrvalekalded normist suurendavad kaasasündinud
väärarengute esinemissagedust ja perinataalset suremust. Vere glükoosisisaldust tuleb raseduse ajal
hoolikalt jälgida vältimaks teratogeensusohtu. Sellises olukorras on insuliini kasutamine vajalik.
Patsiendid, kes soovivad rasestuda, peavad sellest oma arsti informeerima.

Glimepiriidiga seotud oht
Glimepiriidi kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavaid andmeid. Loomkatsed on näidanud
reproduktiivsustoksilisust, mis oli tõenäoliselt seotud glimepiriidi farmakoloogilise toimega
(hüpoglükeemia) (vt lõik 5.3).

Seega ei tohi kogu raseduse vältel glimepiriidi kasutada.
Kui patsienti ravitakse glimepiriidiga ja patsient planeerib rasedust või on rasestunud, tuleb niipea kui
võimalik üle minna insuliinravile.

Imetamine



Eritumine inimese rinnapiimaga ei ole teada. Glimepiriid eritus rottidel piimaga. Kuna teised
sulfonüüluuread erituvad inimese rinnapiimaga ja seetõttu on oht, et imikutel tekib hüpoglükeemia, on
glimepiriidiga ravimisel imetamine vastunäidustatud.

Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud.

Patsientide kontsentreerumisvõime ja reaktsioonikiirus võivad olla kahjustatud hüpoglükeemia või
hüperglükeemia või näiteks nägemishäirete tõttu. See võib osutuda ohtlikuks olukordades, kus
nimetatud omadused on eriti tähtsad (nt autojuhtimine ja masinatega töötamine).

Patsiente tuleb teavitada ettevaatusabinõudest, millega vältida hüpoglükeemiat autojuhtimise ajal. Eriti
tähtis on see patsientide puhul, kelle teadlikkus hüpoglükeemia hoiatussümptomitest on madal või
puudub või kellel tekib sageli hüpoglükeemia episoode. Tuleb kaaluda, kas selliste asjaolude korral on
soovitav juhtida autot või töötada masinatega.

Järgnevad kliinilistes uuringutes glimepiriidi ja teiste sulfonüüluurea preparaatide kasutamisel
esinenud kõrvaltoimed on loetletud organsüsteemide kaupa ja tõsiduse vähenemise järjekorras (väga
sage: ≥1/10; sage: ≥1/100 kuni <1/10; aeg-ajalt: ≥1/1000 kuni <1/100; harv: ≥1/10000 kuni <1/1000;
väga harv: <1/10000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Vere ja lümfisüsteemi häired
Harv: trombotsütopeenia, leukopeenia, granulotsütopeenia, agranulotsütoos, erütropeenia,
hemolüütiline aneemia ja pantsütopeenia, mis on üldiselt pöörduvad ravi lõpetamisel.
Teadmata:
raske
trombotsütopeenia
trombotsüütide
arvuga
alla
10000/mikroliitris
ja
trombotsütopeeniline purpur.

Immuunsüsteemi häired
Väga harv: leukotsütoklastiline vaskuliit, kerged ülitundlikkusreaktsioonid, mis võivad areneda
raskekujulisteks reaktsioonideks koos düspnoe, vererõhu languse ja mõnikord šokiga.
Teadmata: võimalik on ristallergia sulfonüüluureate, sulfoonamiidide või samalaadsete ravimitega.

Ainevahetus- ja toitumishäired
Harv: hüpoglükeemia.
Need hüpoglükeemilised reaktsioonid tekivad enamasti otsekohe, võivad olla tõsised ja neid ei ole
alati lihtne korrigeerida. Sarnaselt teiste vere glükoosisisaldust vähendavate ravimitega sõltub nende
reaktsioonide esinemine individuaalsetest teguritest - näiteks toitumisharjumustest ja annusest (vt lõik
4.4).

Silma kahjustused
Teadmata: vere glükoosisisalduse muutuste tõttu võivad ilmneda ajutised nägemishäired, eriti ravi
alguses.

Seedetrakti häired
Väga harv: iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, kõhupuhitus, ebamugavustunne kõhus ja kõhuvalu,
mis on harva ravi lõpetamise põhjusteks.

Maksa ja sapiteede häired
Teadmata: maksaensüümide aktiivsuse suurenemine.
Väga harv: maksafunktsiooni kahjustus (nt koos kolestaasi ja ikterusega), hepatiit ja
maksapuudulikkus.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused



Teadmata: võivad tekkida allergilised nahareaktsioonid nagu kihelus, lööve, urtikaaria ja naha
valgustundlikkus.

Uuringud
Väga harv: seerumi naatriumisisalduse langus.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Sümptomid
Liiga suure annuse manustamise järgselt võib tekkida hüpoglükeemia kestusega 12...72 tundi, mis
võib taastekkida pärast esialgset paranemist. Sümptomid võivad ilmneda alles 24 tundi pärast ravimi
sissevõtmist. Üldiselt on soovitatav patsiendi seisundi jälgmine haiglas. Võivad esineda iiveldus,
oksendamine ja valu ülakõhus. Hüpoglükeemiaga võivad kaasneda neuroloogilised sümptomid nagu
rahutus, treemor, nägemishäired, koordinatsioonihäired, unetus, kooma ja krambid.

Ravi
Raviks kutsutakse esile oksendamine ravimi imendumise vältimiseks ning seejärel tuleb juua vett või
limonaadi koos aktiveeritud söe (adsorbent) ja naatriumsulfaadiga (lahtisti). Suure üleannuse korral on
näidustatud maoloputus, millele järgneb aktiivsöe ja naatriumsulfaadi manustamine. Eriti suure
üleannustamise korral on näidustatud haiglaravi intensiivravi osakonnas. Võimalikult kiiresti tuleb
manustada glükoosi, vajadusel boolussüstina veeni 50 ml 50% lahust koos järgneva 10%
glükoosilahuse infusiooniga, jälgides hoolikalt vere glükoosisisaldust. Edasine ravi on
sümptomaatiline.

Hüpoglükeemia ravi korral pärast juhuslikku Amaryl’i üleannustamist imikutel ja väikestel lastel tuleb
manustatava glükoosi annust hoolikalt jälgida, et vältida ohtliku hüperglükeemia teket. Vere
glükoosisisaldust tuleb hoolikalt jälgida.

Farmakoterapeutiline rühm: Vere glükoosisisaldust vähendavad ained, v.a insuliinid: sulfoonamiidid,
uurea derivaadid.
ATC-kood: A10BB12.

Glimepiriid on suukaudselt aktiivne hüpoglükeemilise toimega aine, mis kuulub sulfonüüluurea
rühma. Seda kasutatakse insuliinsõltumatu diabeedi raviks.

Glimepiriid stimuleerib insuliini vabanemist pankrease beeta-rakkudest. Nagu ka teiste sulfonüüluurea
rühma ravimite puhul, põhineb ravitoime pankrease beeta-rakkudest endogeense insuliini sekretsiooni
suurenemisel vastusena füsioloogilisele glükoosi stimulatsioonile. Lisaks sellele on glimepiriidil hästi
väljendunud pankreaseväline toime, mis on omane ka teistele sulfonüüluurea rühma ravimitele.

Insuliini vabanemine
Sulfonüüluurea rühma ravimid reguleerivad insuliini eritumist ATP-tundliku kaaliumkanali
sulgemisega beeta-raku membraanis. Kaaliumikanali sulgemine kutsub esile beeta-raku
depolarisatsiooni; selle tulemusena avanevad kaltsiumikanalid ja rakku tungib suuremas koguses
kaltsumi.
Selle tulemusena vabaneb eksotsütoosi käigus insuliin.



Glimepiriid seondub beeta-rakkude membraanvalguga, mis on seotud ATP-tundliku kaaliumikanaliga,
kuidon erinev tavalisest sulfonüüluureate seondumiskohast.

Pankreaseväline toime
Pankreasevälised toimed on näiteks perifeersete kudede insuliinitundlikkuse suurendamine ja maksa
väiksem insuliini omastamine.
Glükoosi üleminek verest perifeersetesse lihastesse ja rasvkoesse toimub spetsiaalsete
transpordivalkude abil, mis asuvad rakumembraanis. Glükoosi kandumine nendesse kudedesse piirab
glükoosi kasutuse kiirust. Glimepiriid suurendab kiiresti aktiivsete glükoosi transpordimolekulide arvu
lihaste ja rasvkoe rakkude plasmamembraanides, mille tulemuseks on glükoosi parem omastamine.

Glimepiriid suurendab glükosüül-fosfatidüülinositool-spetsiifilise fosfolipaas C aktiivsust, mis võib
korreleeruda ravimi poolt esile kutsutud lipogeneesi ja glükogeneesiga isoleeritud rasva- ja
lihasrakkudes.
Glimepiriid pärsib glükoosi teket maksas, suurendades rakusisest fruktoos- 2,6- bifosfaadi
kontsentratsiooni, mis omakorda pärsib glükoneogeneesi.

Üldine
Tervetel inimestel on minimaalne toimiv annus ligikaudu 0,6 mg. Glimepiriidi toime sõltub annusest
ja on korduvalt esile kutsutav. Glimepiriidi manustamisel säilub füsioloogiline reaktsioon kehalise
aktiivsuse järsule tõusule (insuliini sekretsiooni vähenemine).

Sõltumata manustamisest 30 minutit varem või vahetult enne sööki, ei olnud ravimi toimes olulisi
erinevusi.Diabeetikutel on võimalik ühekordse annusega ööpäevas saavutada hea metaboolne kontroll
kogu ööpäevaks.

Kuigi tervetel isikutel põhjustas glimepiriidi hüdroksümetaboliit väikest, kuid siiski olulist seerumi
glükoosisisalduse vähenemist, hõlmab see vaid väga väikese osa ravimi toimest.

Kombinatsioonravi metformiiniga
Ühes uuringus saavutati glimepiriidi ja metformiini kombinatsioonraviga parem metaboolne kontroll
kui metformiini maksimaalse ööpäevase annusega eraldi.

Kombinatsioonravi insuliiniga
Andmed kombinatsioonravist insuliiniga on piiratud. Patsientidel, kellel ei saavutata adekvaatset vere
glükoosisisalduse kontrolli maksimaalse glimepiriidi ööpäevase annusega, võib alustada kaasuvat ravi
insuliiniga. Kahes uuringus saavutati kombinatsiooniga sama hea metaboolne kontroll kui insuliiniga
üksi, kuid kombinatsioonravis on vajalik väiksem insuliini keskmine annus.

Eripopulatsioonid
Lapsed
285 II tüüpi diabeediga 8...17-aastastel lastel viidi läbi aktiivse kontrollgrupiga kliiniline uuring
(glimepiriidi kuni 8 mg ööpäevas või metformiini kuni 2000 mg ööpäevas) kestusega 24 nädalat. Nii
glimepiriidi kui metformiini puhul langes HbA märgatavalt võrreldes ravi algusega (glimepiriid -
1c
0,95
(se
0,41);
metformiin
-1,39
(se
0,40)).
Kuid,
keskmine HbA
muutus
1c
algväärtusest glimepiriidiga ei saavutanud
ekvivalentsuskriteeriumi
metformiiniga.
Erinevus
ravigruppide vahel oli 0,44% metformiini kasuks. Erinevuse 95%-lise usaldusintervalli ülemine piir
(1,05) ei olnud allapoole 0,3% ekvivalentsuse lubatud piiri.
Glimepiriidravi järel ei esinenud uusi ohutusalaseid leide lastel võrreldes II tüüpi diabeeti põdevate
täiskasvanud patsientidega. Pediaatrilistel patsientidel pikaajalised efektiivsus- ja ohutusandmed
puuduvad.

Imendumine
Glimepiriidi biosaadavus pärast suukaudset manustamist on täielik. Söömine ei oma olulist mõju
imendumisele, ainult imendumise kiirus väheneb veidi. Maksimaalne kontsentratsioon seerumis (C
)
max



saavutatakse ligikaudu 2,5 tundi pärast suukaudset manustamist (keskmiselt 0,3 mikrogrammi/ml
korduvmanustatuna 4 mg ööpäevas). Maksimaalne kontsentratsioon seerumis (C
) ja
max
kontsentratsioonikõvera aluse pindala (AUC) on lineaarses sõltuvuses annusest.

Jaotumine
Glimepiriidil on väike jaotusruumala (ligikaudu 8,8 l), mis on ligikaudu võrdne albumiini
jaotusruumalaga, kõrge valguseonduvus (>99%) ja madal kliirens (ligikaudu 48 ml/min).
Katseloomadel eritub glimepiriid emapiima. Glimepiriid läbib platsentaarbarjääri. Ravim läbib
hematoentsefaalbarjääri vähesel määral.

Biotransformatsioon ja eritumine
Keskmine poolväärtusaeg seerumis, mis omab tähtsust seerumkontsentratsiooni seisukohalt
korduvmanustamise korral, on 5…8 tundi. Pärast suurte annuste manustamist on poolväärtusaeg veidi
pikenenud.
Pärast radioaktiivselt märgistatud glimepiriidi ühekordset manustamist oli 58% radioaktiivsest ainest
täheldatav uriinis ja 35% roojas. Uriinis ei sedastatud metaboliseerumata glimepiriidi. Nii uriinis kui
ka roojas leiti kaks metaboliiti, mis kõige tõenäolisemalt pärinesid metabolismist maksas (põhiline
ensüüm on CYP2C9) - hüdroksüderivaat ja karboksüderivaat. Pärast glimepiriidi suukaudset
manustamist oli CYP2C9 hüdroksüderivaadi lõplik poolväärtusaeg 3…6 tundi ja CYP2C9
karboksüderivaadi lõplik poolväärtusaeg 5…6 tundi.

Ühekordse annuse võrdlus ühekordsete päevaste annuste korduvmanustamisega ei näidanud olulisi
erinevusi farmakokineetikas ja individuaalne variaabelsus oli väga väike. Olulist ravimi kuhjumist ei
esinenud.

Eripopulatsioonid
Farmakokineetika oli sarnane naistel ja meestel ning noortel ja eakatel (üle 65-aastaste) patsientidel.
Madala kreatiniini kliirensiga patsientidel esines kalduvus glimepiriidi kliirensi suurenemisele ja
keskmiste seerumikontsentratsioonide langusele, mis tõenäoliselt tulenes kiiremast eliminatsioonist
vähenenud seondumise tõttu valkudega. Kahe metaboliidi eliminatsioon neerude kaudu oli häiritud.
Üldiselt puudub alus eeldada ravimi kuhjumisohu suurenemist.
Farmakokineetika viiel mitte-diabeetikust patsiendil pärast sapijuha operatsiooni oli sarnane tervete
isikute farmakokineetikale.

Lapsed
Farmakokineetikat, ohutust ja taluvust selgitav uuring 1 mg glimepiriidi üksikannusega 30 II tüüpi
diabeediga pediaatrilisel patsiendil (4-l 10...12-aastasel lapsel ja 26-l 12...17-aastasel lapsel) näitas
samasugust AUC
, C
ja t nagu varem täheldatud täiskasvanutel.
(0-last)
max
1/2

Prekliinilised toimed ilmnesid annuste puhul, mis ületasid piisaval määral maksimaalset inimesel
kasutatavat annust, viidates vähesele tähtsusele kliinilise kasutamise seisukohalt, või olid seotud
ravimi farmakodünaamilise toimega (hüpoglükeemia). Leid põhineb tavapärastel farmakoloogilise
ohutuse,
korduvmanustamise
toksilisuse,
genotoksilisuse,
kartsinogeensuse
ja
reproduktiivsustoksilisuse
uuringutel.
Reproduktiivsustoksilisuse

uuringutes
(hõlmasid
embrüotoksilisust, teratogeensust ja arengutoksilisust) emasloomadel ja järglastel täheldatud
kõrvaltoimed olid sekundaarselt tingitud ravimi hüpoglükeemilisest toimest.

Abiained

Laktoosmonohüdraat,
naatriumtärklisglükolaat (tüüp A),
magneesiumstearaat,



mikrokristalne tselluloos,
povidoon 25000

Amaryl, 1 mg: punane raudoksiid (E172),
Amaryl, 2 mg: kollane raudoksiid (E172), indigokarmiin alumiiniumlakk (E132),
Amaryl, 3 mg: kollane raudoksiid (E172),
Amaryl, 4 mg: indigokarmiin alumiiniumlakk (E132).
Amaryl, 6 mg: päikeseloojangukollane FCF alumiiniumlakk (E110) .

Ei kohaldata.

3 aastat.

Amaryl 1 mg, 2 mg, 3 mg ja 4 mg: Hoida temperatuuril kuni 30 °C.
Amaryl 6 mg: Hoida temperatuuril kuni 25 °C.

Hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.

PVC/alumiiniumblisterpakend.
Pakendis on 14, 15 (ainult Amaryl 1 mg), 20, 28, 30, 50, 60, 90, 112, 120 280 või 300 tabletti.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erinõuded puuduvad.