ALVENTA

Toimeained: venlafaksiin

Ravimi vorm: toimeainet prolongeeritult vabastav kõvakapsel

Ravimi tugevus: 37,5mg 28TK

Retseptiravim

Pakendi infoleht: teave kasutajale

Ravimi patsiendi infolehe PDF

1. Mis ravim on ALVENTA ja milleks seda kasutatakse

Alventa on serotoniini ja noradrenaliini tagasihaarde inhibiitorite (SNRI) gruppi kuuluv
antidepressant. Sellesse rühma kuuluvaid ravimeid kasutatakse depressiooni ja muude seisundite nagu
ärevushäirete raviks. Arvatakse, et depressiooni ja/või ärevuse seisundis on inimesel serotoniini ja
noradrenaliini tase ajus madalam. Antidepressantide toimemehhanism ei ole täielikult teada, kuid need
võivad aidata tõsta ajus serotoniini ja noradrenaliini taset.

Alventa on depressiooniga täiskasvanutele mõeldud ravim. Alventa on mõeldud samuti ravimiks
täiskasvanutele järgmiste ärevushäiretega: generaliseerunud ärevushäire, sotsiaalärevushäire
(sotsiaalsete olukordade kartmine või vältimine) ja paanikahäire (paanikahood). Depressiooni või
ärevushäirete õige ravi aitab teil paraneda. Ravita jäämisel võib teie seisund püsida ning muutuda
tõsisemaks ja raskemini ravitavaks.

2. Mida on vaja teada enne ALVENTA võtmist

Ärge võtke Alventa't
─ kui te olete allergiline (ülitundlik) venlafaksiini või selle ravimi mis tahes koostisosa suhtes (Lõik
6 sisaldab täielikku nimekirja).
─ kui te kasutate või olete kasutanud viimase 14 päeva jooksul ravimeid, mida nimetatakse
pöördumatu toimega monoamiinoksüdaasi (MAO) inhibiitoriteks ja mida kasutatakse depressiooni
või Parkinsoni tõve raviks. Pöördumatu toimega monoamiinoksüdaasi inhibiitori kasutamine koos,
Alventa'ga, võib põhjustada tõsiseid või isegi eluohtlikke kõrvaltoimeid. Lisaks sellele ei tohi
monoamiinoksüdaasi inhibiitorit tarvitada 7 päeva jooksul pärast seda kui olete lõpetanud
preparaadi Alventa kasutamise (vt ka lõik „Kasutamine koos teiste ravimitega“ ja selles lõigus
olev info Serotoniini sündroomi kohta).

Eriline ettevaatus on vajalik ravimiga Alventa
Kui mõni neist seisunditest puudutab teid, pidage enne preparaadi Alventa kasutamist nõu oma arstiga:



─ kui te kasutate koos preparaadiga Alventa ravimeid, mis võivad suurendada serotoniini sündroomi
tekkimise riski (vt lõik „Kasutamine koos teiste ravimitega“);
─ kui teil on probleeme silmadega, näiteks teatavat liiki glaukoom (silma siserõhu tõus);
─ kui teil on esinenud kõrget vererõhku;
─ kui teil on esinenud probleeme südamega;
─ kui teil on esinenud krampe;
─ kui teil on esinenud vere naatriumitaseme langust (hüponatreemia);
─ kui teil on kalduvus sagedasele või ebatavaliste verevalumite tekkele või verejooksudele (on
esinenud veritsemishäireid) või kui te kasutate muid ravimeid, mis võivad veritsemisohtu
suurendada, nagu varfariin (kasutatakse trombide vältimiseks);
─ kui teie vere kolesteroolitase tõuseb;
─ kui teil või kellelgi teie pereliikmetest on esinenud maniat või bipolaarset häiret (ülemäärane
erutatus või eufooria);
─ kui teil on esinenud agressiivset käitumist.

Esimese paari nädala jooksul võib Alventa põhjustada rahutust või võimetust rahulikult istuda või
seista. Sellisel juhul rääkige sellest oma arstile.

Enesetapumõtted ning depressiooni või ärevushäire süvenemine
Kui teil on depressioon ja/või ärevushäired, võivad teil mõnikord tekkida enesevigastamise- või
enesetapumõtted. Need võivad tekkida sagedamini kui te hakkate võtma esimest korda
antidepressante, sest need ravimid nõuavad toimimiseks aega (tavaliselt ligikaudu kaks nädalat, kuid
vahel kauem).

Teil võivad sellised mõtted tõenäolisemalt tekkida:
- kui olete varem mõelnud enesetapule või enesevigastamisele.
- kui olete noor täiskasvanu. Informatsioon kliinilistest uuringutest on näidanud suurenenud
suitsidaalse käitumise riski psühhiaatriliste häiretega noortel täiskasvanutel (alla 25-aastased),
keda raviti antidepressandiga.

Kui teil tekib enesevigastamise- või suitsiidimõtteid ükskõik mis ajal, võtke ühendust oma arstiga või
minge otsekohe lähimasse haiglasse.

Teil võib abi olla sõbrale või sugulasele rääkimisest, et olete depressioonis või kannatate ärevushäire
all ning paluda neil seda infolehte lugeda. Te võite paluda neil öelda, kui nende arvates teie
depressioon või ärevushäire halveneb või kui nad on mures muutuste pärast teie käitumises.

Suukuivus
10%-l venlafaksiiniga ravitavatest patsientidest esineb suukuivust. See võib suurendada hammaste
lagunemise (kaaries) tekkimise riski. Seepärast peate oma hammaste hügieeni eest eriti hoolt kandma.

Diabeet
Alventa võib mõjutada teie vere glükoositaset. Seetõttu tuleb suhkrutõve ravimite annuseid vajadusel
kohandada.

Kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel
Alventa't ei tohi üldjuhul kasutada alla 18-aasta vanustel lastel ega noorukitel. Samuti peab teadma, et
alla 18-aastastel patsientidel on seda tüüpi ravimeid kasutades suurem oht selliste kõrvaltoimete
tekkeks nagu enesetapukatsed, enesetapumõtted ja vaenulikkus (peamiselt vägivaldsus, vastanduv
käitumine ja viha). Vaatamata sellele võib teie arst kirjutada seda ravimit alla 18-aastastele
patsientidele, kui ta peab seda ravimit patsiendi huvides parimaks. Kui arst on määranud seda ravimit
alla 18-aastasele patsiendile ja te tahate seda temaga arutada, pöörduge tagasi arsti poole. Kui alla 18-aasta vanustel patsientidel tekivad või süvenevad preparaadi Alventa kasutamise ajal eespool
nimetatud sümptomid, rääkige sellest arstile. Selle ravimi kasutamise pikaajalist mõju kasvamisele,
küpsemisele ja kognitiivsele ning käitumuslikule arengule selles vanusegrupis ei ole praeguseks ajaks
tõestatud.



Kasutamine koos teiste ravimitega
Palun informeerige oma arsti või apteekrit kui te kasutate või olete hiljuti kasutanud mingeid muid
ravimeid, kaasa arvatud ilma retseptita ostetud ravimeid.

Teie arst otsustab, kas te võite kasutada Alventa't koos teiste ravimitega.

Ärge alustage ega lõpetage teiste ravimite, kaasa arvatud ilma retseptita ostetud ravimite ega
looduslike või taimsete ravimite kasutamist ilma eelnevalt arsti või apteekriga konsulteerimata.

─ Alventa't ei tohi võtta koos monoamiinoksüdaasi inhibiitoritega mida kasutatakse depressiooni või
Parkinsoni tõve raviks. Öelge oma arstile kui te olete neid ravimeid viimase 14 päeva jooksul
võtnud. (MAOI: vt lõik „“).
─ Serotoniini sündroom: Ravi ajal venlafaksiiniga, eriti selle kasutamisel koos teiste ravimitega, võib
tekkida potentsiaalselt eluohtlik seisund või maliigse neuroleptilise sündroomi (MNS) sarnased
reaktsioonid (vt lõik „Võimalikud kõrvaltoimed“).
Need ravimid on näiteks järgmised:

triptaanid (kasutatakse migreeni raviks);

depressiooniravimid näiteks SNRI, SSRI, tritsüklilised või liitiumi sisaldavad ravimid;

antibiootikumi linesoliidi sisaldavad ravimid (kasutatakse infektsioonide raviks);

pöörduva toimega monoamiinoksüdaasi inhibiitorit moklobemiidi sisaldavad ravimid
(kasutatakse depressiooni raviks);

sibutramiini sisaldavad ravimid (kasutatakse kehakaalu alandamiseks);

tramadooli (valuvaigisti) sisaldavad ravimid;

liht-naistepuna (ehk Hypericum perforatum, looduslik või taimne ravim kerge
depressiooni raviks) sisaldavad ravimid;

trüptofaani sisaldavad ravimid (kasutatakse näiteks unehäirete ja depressiooni raviks);

antipsühhootikumid (kasutatakse sellise haiguse raviks, mille sümptomiteks on asjade
kuulmine, nägemine või tundmine, mida pole olemas, ekslik veendumus, ebatavaline
kahtlustavus, ebaselge mõttekäik ja endasse sulgumine).

Serotoniini sündroomi nähtudeks ja sümptomiteks võivad olla mitu järgmiste seast: rahutus,
hallutsinatsioonid, koordinatsioonivõime kadumine, südametegevuse kiirenemine, kehatemperatuuri
tõus, vererõhu kiired muutused, reflekside üliaktiivsus, diarröa, kooma, iiveldus, oksendamine.

Serotoniini sündroom võib oma kõige raskemal kujul sarnaneda maliigsele neuroleptilisele
sündroomile (MNS). MNS-i sümptomid võivad olla palavik, südame kiirenenud löögisagedus,
higistamine, raskekujuline lihaskangus, segasusseisund, lihasensüümide suurenenud aktiivsus
(määratud veretestidega).

Teavitage kohe oma arsti või pöörduge lähima haigla erakorralise meditsiini osakonda, kui te
kahtlustate endal serotoniini sündroomi.

Järgmistel ravimitel võib tekkida Alventa'ga samuti koostoime ning nende kasutamisel peab olema
ettevaatlik. Eriti tähtis on öelda oma arstile või apteekrile, kui te kasutate ravimeid, mis sisaldavad:
- ketokonasooli (seenevastane aine);
- haloperidooli või risperidooni (psühhiaatriliste seisundite raviks);
- metoprolooli (beetablokaator kõrge vererõhu ja südameprobleemide raviks).

Alventa kasutamine koos toidu ja joogiga
Alventa’t peaks võtma koos toiduga. (vt lõik 3 „KUIDAS Alventa't KASUTADA“).

Ärge tarvitage Alventa kasutamise ajal alkoholi.

Rasedus ja imetamine
Enne ravimi kasutamist pidage nõu oma arsti või apteekriga.



Informeerige oma arsti kui te olete rase või planeerite rasestuda. Alventa't võite kasutada ainult pärast
selle võimaliku kasulikkuse ja sellega teie sündimata lapsele kaasnevate võimalike ohtude
läbiarutamist arstiga.

Teavitage kindlasti oma ämmaemandat ja/või arsti, et kasutate Alventa’t. Raseduse ajal võttes võivad
sarnased ravimid (SSRI-d) suurendada imikutel riski tõsise seisundi tekkeks, mida nimetatakse
vastsündinu püsivaks pulmonaalseks hüpertensiooniks (PPHN), mis põhjustab lapse kiiremat
hingamist ning naha muutumise sinakaks. Need sümptomid avalduvad tavaliselt esimese 24 tunni
jooksul pärast lapse sündi. Kui see juhtub teie lapsega, kontakteeruge otsekohe oma ämmaemanda
ja/või arstiga.

Kui te võtate seda ravimit raseduse ajal, võib teie lapsel pärast sündimist lisaks hingamisraskusele
esineda toitumisprobleeme. Kui teie lapsel esinevad sündides sellised sümptomid ning te olete mures,
võtke nõu saamiseks oma ämmaemanda ja/või arstiga ühendust.

Alventa imendub rinnapiima. See võib imikule toimet avaldada. Seega pidage nõu oma arstiga ja ta
otsustab, kas peate katkestama imetamise või ravi selle preparaadiga.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine
Ärge juhtige autot ega kasutage tööriistu või masinaid, kuni te ei tea, millist mõju see ravim teile
avaldab.

Oluline teave mõningate Alventa koostisainete kohta
See ravim sisaldab sahharoosi. Kui arst on teile öelnud, et te ei talu teatud suhkruid, peate te enne
ravimi kasutamist konsulteerima arstiga.

3. Kuidas ALVENTA võtta

Kasutage Alventa't alati täpselt nii, nagu arst on teile rääkinud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage
nõu oma arsti või apteekriga.

Tavaline soovituslik algannus depressiooni, generaliseerunud ärevushäire ja sotsiaalärevushäire raviks
on 75 mg päevas. Arst võib teie annust järk-järgult suurendada, depressiooni raviks vajaduse korral
isegi maksimaalse annuseni 375 mg päevas. Kui teil ravitakse paanikahäiret, alustab arst väiksemast
annusest (37,5 mg) ja suurendab siis annust järk-järgult. Generaliseerunud ärevushäire,
sotsiaalärevushäire ja paanikahäire puhul on maksimaalne annus 225 mg päevas.

Võtke Alventa't iga päev ligikaudu samal ajal, kas hommikul või õhtul. Kapslid tuleb koos vedelikuga
tervelt alla neelata ning neid ei tohi avada, purustada, katki närida ega lahustada.

Alventa't tuleb võtta koos toiduga.
Kui teil on maksa-või neeruprobleemid, rääkige sellest arstile, sest teil võib osutuda vajalikuks selle
ravimi annust muuta.

Ärge lõpetage selle ravimi kasutamist ilma arstiga nõu pidamata (vt lõik "Kui te lõpetate Alventa
kasutamise").

Kui te võtate Alventa't rohkem kui ette nähtud
Pöörduge kohe oma arsti või apteekri poole, kui olete võtnud seda ravimit rohkem, kui arsti poolt ette
nähtud.

Võimaliku üleannustamise sümptomiteks võivad olla kiire südame löögisagedus, ärkveloleku taseme
muutused (unisus kuni kooma), hägustunud nägemine, krambid ja oksendamine.



Kui te unustate Alventa’t võtta
Kui olete annuse vahele jätnud, võtke ravimit kohe, kui teile meenub. Kui on aga juba aeg võtta
järgmist annust, ärge vahelejäänud annust võtke, vaid võtke üks annus nagu tavaliselt. Ärge võtke
Alventa suuremat päevaannust, kui arst on teile päevas määranud.

Kui te lõpetate Alventa kasutamise
Ärge katkestage ravi ega muutke selle annust ilma arstiga nõu pidamata, isegi kui te ennast paremini
tunnete. Kui teie arst arvab, et te ei vaja enam Alventa't, võib ta paluda teil vähendada annust
aegamööda, enne kui ravi täielikult lõpetada. Selle ravimi kasutamise lõpetamisel on täheldatud
kõrvaltoimeid, eriti kui lõpetada ravi järsult või vähendada annust liiga kiiresti. Mõnel patsiendil
võivad tekkida sellised sümptomid nagu väsimus, pearinglus, uimasus, peavalu, unetus,
hirmuunenäod, suukuivus, söögiisu kadumine, iiveldus, kõhulahtisus, närvilisus, rahutus, segasus,
kohin kõrvus, kipitustunne või harva elektrilöögitaoline tunne, nõrkus, higistamine, krambid või
gripilaadsed sümptomid.

Teie arst informeerib teid sellest, kuidas Alventa-ravi järk-järgult lõpetada.
Kui teil tekib mõni nimetatud sümptom või muid häirivaid sümptomeid, pidage nõu oma arstiga.

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

4. Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka Alventa põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.

Järgmistel juhtudel katkestage Alventa kasutamine. Pöörduge kohe arsti poole või lähima haigla
traumapunkti:
- pigistamistunne rinnus, kähisev hingamine, neelamis-või hingamisraskused;
- näo, kõri, käte või jalgade turse;
- närvilisus või ärevus, pearinglus, puperdamine, äkiline nahapunetus ja/või soojatunne;
- raskekujuline nahalööve, kihelus või nahapõletik (nahapinnast kõrgemad punetavad või kahvatud
laigud, mis sageli kihelevad);
- serotoniini sündroomi nähud ja sümptomid, milleks võivad olla rahutus, hallutsinatsioonid,
koordinatsiooni kadumine, südame kiire löögisagedus, palavik, kiired vererõhu muutused,
üliaktiivsed refleksid, kõhulahtisus, kooma, iiveldus, oksendamine.
Serotoniini sündroom võib oma kõige raskemal kujul sarnaneda maliigsele neuroleptilisele
sündroomile (MNS). MNS-i sümptomid võivad olla palavik, südame kiirenenud löögisagedus,
higistamine, raskekujuline lihaskangus, segasusseisund, lihasensüümide suurenenud aktiivsus
(määratav vereanalüüsis).

Teised kõrvaltoimed, millest peate oma arstile rääkima, on:
- köha, vilistav hingamine, hingeldus ja palavik;
- must (tõrvataoline) väljaheide või vere esinemine väljaheites;
- kollane nahk või silmad, sügelus või uriini tume värvus, mis võib viidata maksapõletikule
(hepatiit);
- südameprobleemid, näiteks kiire või ebaregulaarne pulss, vererõhu tõus;
- silmaprobleemid, näiteks nägemise ähmastumine või pupillide laienemine;
- närviprobleemid, näiteks pearinglus, „sipelgate jooksmise” tunne, liikumishäired, krambid;
- psühhiaatrilised probleemid, näiteks hüperaktiivsus ja eufooria;
- ärajätunähud (vt lõik „KUIDAS Alventa’t KASUTADA “- „Kui te lõpetate Alventa kasutamise“).

Kõrvaltoimete täielik loetelu
Kõrvaltoimed on liigitatud esinemissageduse (esinemise tõenäosus) järgi järgmiselt:

Väga sage (mõjutab rohkem kui 1 kasutajat 10-st)
- Peavalu, suukuivus, higistamine (sealhulgas öine higistamine).


- Iiveldus.

Sage (mõjutab 1 kuni 10 kasutajat 100-st)
- Kehakaalu langus, vähenenud söögiisu, kõhukinnisus, oksendamine, suurenenud
kolesteroolisisaldus.
- Tunne, et olete enesest ja reaalsusest väljaspool; närvilisus, segasus, häirivad unenäod, unetus.
- Treemor, suurenenud lihastoonus.
- Torkiv tunne.
- Vererõhu tõus, nahaõhetus, südamepekslemine.
- Urineerimise sagenemine, raskused uriini väljutamisel.
- Vähenenud sugutung, ebanormaalne ejakulatsioon/orgasm (mehed), orgasmi puudumine,
erektsioonihäire (impotentsus).
- Menstruaaltsükli häired, näiteks suurenenud või ebaregulaarne veritsus.
- Nõrkus (asteenia), pearinglus, sedatsioon, külmavärinad.
- Nägemise ähmastumine.
- Haigutamine.

Aeg-ajalt (mõjutab 1 kuni 10 kasutajat 1000-st)
- Verevalumid, must tõrvataoline väljaheide või vere esinemine väljaheites, mis võib viidata
sisemisele verejooksule.
- Hammaste krigistamine, lihaste tahtmatud liigutused.
- Hallutsinatsioonid.
- Üldine naha turse, eriti näo-, suu-, keele-, kurgupiirkonnas või kätel ja jalgadel ja/või võib esineda
sügelev lööve (nõgestõbi).
- Ülitundlikkus päikesevalguse suhtes, juuste väljalangemine, nahalööve.
- Koordinatsiooni- ja tasakaaluhäired; pearinglustunne (eriti kiirel püstitõusmisel), minestus,
südame kiirenenud löögisagedus.
- Kehakaalu suurenemine, kõhulahtisus.
- Maitsetundlikkuse muutus.
- Tunnete või emotsioonide puudus, agiteeritus.
- Kohin kõrvades (tinnitus).
- Võimetus väljutada uriini.
- Ebanormaalne orgasm (naised).

Harv (mõjutab 1 kuni 10 kasutajat 10 000-st)
- Rahutuse tunne või võimetus istuda või seista paigal; krambid või krambihood; ülierutatuse tunne
või eufooriline meeleolu.
- Võimetus kontrollida urineerimist.

Teadmata esinemissagedus
- Vereliistakute vähenenud arv veres, mis võib viia verevalumite või veritsuste tekke
suurenemiseni; verehäired, mis võivad viia suurenenud infektsiooniriskini; kerged muutused
maksaensüümide aktiivsuses; vere naatriumisisalduse vähenemine.
- Sügelus, kollane nahk või silmad, uriini tume värvus või gripilaadsed sümptomid, mis võivad
viidata maksapõletikule (hepatiit).
- Liigne veetarbimine (tuntud kui antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroom).
- Ebanormaalne rinnapiima teke.
- Kehatemperatuuri tõus koos lihasjäikusega, segasus või erutatus, higistamine või kontrollimatud
lihastõmblused, need võivad olla tõsise seisundi, mida nimetatakse maliigseks neuroleptiliseks
sündroomiks, sümptomid.
- Eufooriline meeleolu, uimasus, püsivalt kiired silmade liigutused, kohmakus, rahutus, purjusoleku
tunne, higistamine või lihasjäikus, mis on serotoniini sündroomi sümptomid.
- Desorientatsioon ja segasus, millega sageli kaasnevad hallutsinatsioonid (deliirium).
- Lihaste jäikus, spasmid ja tahtmatud liigutused.
- Enesevigastamise või enesetapumõtted.
- Tugev silmavalu ja vähenenud või hägustunud nägemine.


- Vererõhu langus, südame muutunud, kiire või ebaregulaarne löögisagedus, mis võib viia
minestamiseni.
- Köha, vilistav hingamine, hingeldus ja kõrge palavik, mis on vere valgeliblede taseme tõusuga
seotud kopsupõletiku (pulmonaalne eosinofiilia) sümptomid.
- Tugevad kõhu- või seljavalud (mis võivad viidata tõsisele soole-, maksa- või pankreasehäirele).
- Nahalööve, mis võib põhjustada naha tugevat villidega kattumist ja koorumist; sügelus, kerge
lööve.
- Seletamatu lihasvalu, hellus või nõrkus (rabdomüolüüs).
- Näo- või keeleturse, hingamisraskus või hingeldus, sageli koos nahalööbega (see võib olla tõsine
allergiline reaktsioon).
- Segasus.
- Peapööritus.
- Agressiivsus.

Alventa'l on mõnikord kõrvaltoimeid, millest te ei tarvitse olla teadlik, näiteks vererõhu tõus või
ebanormaalne pulss; vähesed muutused verepildis või maksaensüümide, naatriumi või kolesterooli
tasemes. Harvemini võib Alventa halvendada trombotsüütide funktsiooni teie veres, mis suurendab
verevalumite või verejooksude tekkimise ohtu. Seepärast võib teie arst teha teil aeg-ajalt vereanalüüse,
eriti kui olete Alventa't kaua kasutanud.

Kui ükskõik milline kõrvaltoimetest muutub tõsiseks või kui te märkate mõnda kõrvaltoimet,
mida selles infolehes ei ole nimetatud, palun rääkige sellest oma arstile või apteekrile.

5. Kuidas ALVENTA säilitada

Hoida laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Ärge kasutage Alventa't pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud pakendil. Kõlblikkusaeg viitab kuu
viimasele päevale.

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Ravimeid ei tohi ära visata kanalisatsiooni kaudu ega koos majapidamisprügiga. Küsige oma
apteekrilt, kuidas hävitatakse ravimeid, mida enam ei vajata. Need meetmed aitavad kaitsta
keskkonda.

6. Pakendi sisu ja muu teave

Mida Alventa sisaldab
- Toimeaine on venlafaksiin. Iga toimeainet prolongeeritult vabastav kõvakapsel sisaldab
venlafaksiinvesinikkloriidi, mis vastab 37,5 mg, 75 mg või 150 mg venlafaksiinile.
- Abiained on:
Kapsli sisu:
sahharoos, maisitärklis, hüdroksüpropüültselluloos, povidoon K 30, etüültselluloos,
dibutüülsebakaat, talk.

Kapsli kest:
želatiin, punane raudoksiid (E172), titaandioksiid (E171), kollane raudoksiid (E172) - ainult
75 mg ja 150 mg kapslites.

Kuidas Alventa välja näeb ja pakendi sisu
37,5 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid on pruunikasroosad ja valged (keha:
pruunikasroosa, kaas: valge), milles on valged kuni peaaegu valged pelletid.
75 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid on heleroosad, milles on valged kuni
peaaegu valged pelletid.


150 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid on oranžikaspruunid, milles on valged kuni
peaaegu valged pelletid.
Blisterpakendis ja kartongkarbis on 7 (ainult 37,5 mg kapslid), 10, 14, 20, 28, 30, 50, 98 või 100
toimeainet prolongeeritult vabastavat kõvakapslit.
Purgis on 50, 100 või 250 toimeainet prolongeeritult vabastavat kõvakapslit.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Müügiloa hoidja ja tootja
KRKA, d.d., Novo mesto
Šmarješka cesta 6
8501 Novo mesto
Sloveenia


Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole.
KRKA, d.d., Novo Mesto Eesti filiaal
Pärnu mnt 141
11314 Tallinn
Tel. 6671658


Infoleht on viimati uuendatud märtsis 2012



Ravimi omaduste kokkuvõte

Ravimi omaduste kokkuvõtte PDF

1. Ravimpreparaadi nimetus

ALVENTA, 37,5 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid
ALVENTA, 75 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid
ALVENTA, 150 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid

2. Kvalitatiivne ja kvantitatiivne koostis

37,5 mg: iga toimeainet prolongeeritult vabastav kõvakapsel sisaldab venlafaksiinvesinikkloriidi, mis
vastab 37,5 mg venlafaksiinile.
75 mg: iga toimeainet prolongeeritult vabastav kõvakapsel sisaldab venlafaksiinvesinikkloriidi, mis
vastab 75 mg venlafaksiinile.
150 mg: iga toimeainet prolongeeritult vabastav kõvakapsel sisaldab venlafaksiinvesinikkloriidi, mis
vastab 150 mg venlafaksiinile.
INN. Venlafaxinum

Abiaine: sahharoos.
Üks 37,5 mg kapsel sisaldab 32,5 mg sahharoosi.
Üks 75 mg kapsel sisaldab 65 mg sahharoosi.
Üks 150 mg kapsel sisaldab 130 mg sahharoosi.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. Ravimvorm

Toimeainet prolongeeritult vabastav kõvakapsel.
37,5 mg kapslid: pruunikasroosad ja valged (keha: pruunikasroosa, kaas: valge) kapslid, milles on
valged kuni peaaegu valget värvi pelletid.
75 mg kapslid: õrnroosad kapslid, milles on valged kuni peaaegu valget värvi pelletid.
150 mg kapslid: oranžikaspruunid kapslid, milles on valged kuni peaaegu valget värvi pelletid.

4. Kliinilised andmed

4.1. Näidustused

Depressioon.
Depressiooni retsidiivide profülaktika.
Generaliseerunud ärevushäire.
Sotsiaalärevushäire.
Paanikahäire, agorafoobiaga või ilma.

4.2. Annustamine ja manustamisviis

Depressioon
Soovitatav algannus venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastava ravimvormi kasutamisel on
75 mg üks kord ööpäevas. Kui patsiendil ei teki algannusele 75 mg ööpäevas ravivastust, võib
kasulikuks osutuda annuse suurendamine maksimaalse annuseni 375 mg ööpäevas. Annust võib
suurendada 2-nädalaste või pikemate intervallidega. Kui see on sümptomite raskuse tõttu kliiniliselt
põhjendatud, võib annust suurendada sagedamini, kuid mitte lühema kui 4-päevase intervalliga.

Annusega seotud kõrvaltoimete ohu tõttu võib annust suurendada alles pärast kliinilist hindamist (vt
lõik 4.4). Tuleb kasutada väikseimat efektiivset annust.

Patsient peab saama ravi piisavalt pika aja jooksul, tavaliselt mitu kuud või kauem. Ravi tuleb
regulaarselt individuaalselt uuesti hinnata. Depressiooni kordumise ennetamiseks võib osutuda
vajalikuks ka pikemaajaline ravi. Enamikul juhtudel tuleb kasutada soovitusliku annusena
depressiooni kordumise profülaktikas sama annust kui ägeda depressiooni puhul.

Depressiooniravimite kasutamist tuleb jätkata vähemalt kuue kuu jooksul pärast paranemist.

Generaliseerunud ärevushäire
Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastava ravimvormi soovituslik algannus on 75 mg üks
kord ööpäevas. Patsientidel, kellel algsele annusele 75 mg ööpäevas ravivastust ei teki, võib olla
kasulik suurendada annust maksimaalse annuseni 225 mg ööpäevas. Annust võib suurendada 2-
nädalaste või pikemate intervallidega.

Annusega seotud kõrvaltoimete ohu tõttu võib annust suurendada ainult pärast kliinilist hindamist (vt
lõik 4.4). Tuleb kasutada väikseimat efektiivset annust.

Patsiente tuleb ravida piisavalt pika aja jooksul, tavaliselt mitu kuud või kauem. Ravi tuleb
regulaarselt individuaalselt uuesti hinnata.

Sotsiaalärevushäire
Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastava ravimvormi soovituslik annus on 75 mg üks kord
ööpäevas. Suuremate annuste täiendavat kasulikkust ei ole tõestatud.

Patsientidel, kellel algsele annusele 75 mg ööpäevas ravivastust ei teki, võib siiski kaaluda annuse
individuaalset suurendamist maksimaalse annuseni 225 mg ööpäevas. Annust võib suurendada
2-nädalaste või pikemate intervallidega.

Annusega seotud kõrvaltoimete ohu tõttu võib annust suurendada ainult pärast kliinilist hindamist (vt
lõik 4.4). Tuleb kasutada väikseimat efektiivset annust.

Patsiente tuleb ravida piisavalt pika aja jooksul, tavaliselt mitu kuud või kauem. Ravi tuleb
regulaarselt individuaalselt uuesti hinnata.

Paanikahäire
Soovitatav on kasutada venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastava ravimvormi annust 37,5 mg
ööpäevas 7 päeva jooksul. Seejärel tuleb annust suurendada 75 mg-ni ööpäevas. Patsientidel, kellel
annusele 75 mg ööpäevas ravivastust ei teki, võib olla kasulik suurendada annust maksimaalse
annuseni 225 mg ööpäevas. Annust võib suurendada 2-nädalaste või pikemate intervallidega.

Annusega seotud kõrvaltoimete ohu tõttu võib annust suurendada ainult pärast kliinilist hindamist (vt
lõik 4.4). Tuleb kasutada väikseimat efektiivset annust.

Patsiente tuleb ravida piisavalt pika aja jooksul, tavaliselt mitu kuud või kauem. Ravi tuleb
regulaarselt individuaalselt uuesti hinnata.

Kasutamine eakatel patsientidel
Venlafaksiini annuse spetsiaalset kohandamist ainuüksi patsiendi vanusest lähtudes ei peeta
vajalikuks.

Kuid eakate ravimisel peab olema ettevaatlik (nt neerupuudulikkuse tekkimise võimaluse ning
võimalike vanusest tingitud muutuste tõttu neurotransmitterite tundlikkuses ja afiinsuses). Alati tuleb
kasutada väikseimat efektiivset annust ning annuse suurendamise vajaduse korral patsiente hoolikalt
jälgida.

Kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel
Venlafaksiini ei soovitata kasutada lastel ja noorukitel.

Kontrollitud kliinilised uuringud depressiooniga lastel ja noorukitel ei näidanud venlafaksiini
efektiivsust ega toeta venlafaksiini kasutamist neil patsientidel (vt lõigud 4.4 ja 4.8).

Venlafaksiini kasutamise efektiivsust ja ohutust lastel ja alla 18-aasta vanustel noorukitel muude
näidustuste puhul ei ole kindlaks määratud.

Kasutamine maksakahjustusega patsientidel
Kerge või mõõduka maksakahjustusega patsientidel tuleb üldiselt kaaluda venlafaksiini päevaannuse
vähendamist 50% võrra. Kliirensi individuaalse varieerumise tõttu neil patsientidel võib olla soovitav
määrata neile annus individuaalselt.

Raske maksakahjustusega patsientide kohta on vähe andmeid. Soovitatav on olla ettevaatlik ja kaaluda
annuse vähendamist rohkem kui 50% võrra. Raske maksakahjustusega patsientide ravimisel tuleb ravi
potentsiaalset kasulikkust kaaluda nende patsientide ravimisega kaasneva ohuga.

Kasutamine neerukahjustusega patsientidel
Kuigi patsientidel, kelle glomerulaarfiltratsiooni kiirus on 30 kuni 70 ml/min, ei ole vaja annust
muuta, tuleb olla nende puhul ettevaatlik. Hemodialüüsi vajavatel ja raske neerukahjustusega (GFR
<30 ml/min) patsientidel tuleb annust vähendada 50% võrra. Kliirensi individuaalse varieerumise tõttu
neil patsientidel võib olla soovitav määrata neile annus individuaalselt.

Venlafaksiini kasutamise katkestamisel tekkivad ärajätunähud
Tuleb vältida ravi järsku katkestamist. Ravi katkestamisel venlafaksiiniga on soovitatav seda teha
ärajätunähtude tekkimise ohu vähendamiseks järk-järgult vähemalt ühe kuni kahe nädala jooksul (vt
lõigud 4.4 ja 4.8). Kui pärast annuse vähendamist või ravi katkestamist tekkivad sümptomid on
talumatud, võib kaaluda jätkamist varem määratud annusega. Arst võib seejärel jätkata annuse
vähendamist, kuid aeglasemalt.

Suukaudne.

Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavaid kapsleid on soovitatav võtta koos toiduga, iga
päev ligikaudu samal ajal. Kapslid tuleb koos vedelikuga tervelt alla neelata ning neid ei tohi
poolitada, purustada, närida ega lahustada.

Toimeainet kiiresti vabastavaid venlafaksiini tablette kasutavad patsiendid võib viia üle venlafaksiini
prolongeeritult vabastavate kapslite kasutamisele lähima samaväärse päevaannusega. Näiteks
toimeainet kiiresti vabastavate venlafaksiini tablettide kasutamiselt 37,5 mg kaks korda ööpäevas võib
minna üle venlafaksiini prolongeeritult vabastavate kapslite kasutamisele 75 mg üks kord ööpäevas.
Võimalik, et vajalik on annuse individuaalne kohandamine.

4.3. Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.

Samaaegne ravi pöördumatu toimega monoamiinoksüdaasi inhibiitoritega (MAOI) on
vastunäidustatud serotoniinisündroomi ohu tõttu, mille sümptomiteks on nt agiteeritus, treemor ja
hüpertermia. Ravi venlafaksiiniga ei tohi alustada vähemalt 14 päeva jooksul pärast ravi lõpetamist
pöördumatu toimega monoamiinoksüdaasi inhibiitoriga.

Ravi venlafaksiiniga tuleb lõpetada vähemalt 7 päeva enne ravi alustamist pöördumatu toimega
monoamiinoksüdaasi inhibiitoriga (vt lõigud 4.4 ja 4.5).

4.4. Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Suitsiid/ suitsiidimõtted või kliiniline halvenemine
Depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidi (suitsiidiga seotud juhtumite)
suurenenud ohuga. Risk püsib kuni märgatava remissiooni saabumiseni. Kuna paranemist ei pruugi
ilmneda esimese paari või enama ravinädala jooksul, tuleb patsiente hoolikalt jälgida kuni paranemise
ilmnemiseni. Nagu näitab kliiniline kogemus, võib paranemise algstaadiumides suitsiidioht suureneda.

Suitsiididega seotud juhtude suurenenud risk võib olla seotud ka muude psüühikahäiretega, mille
raviks venlafaksiini kasutatakse. Lisaks võivad need haigused esineda depressiooniga samaaegselt.
Seetõttu tuleb muude psüühikahäiretega patsientide ravimisel rakendada samu ettevaatusabinõusid
nagu depressiooniga patsientide ravimisel.

Patsientidel, kellel on esinenud suitsiidiga seotud juhte või kellel esinevad suitsiidimõtted enne ravi
alustamist, on teadaolevalt suurem risk suitsiidimõteteks või -katseks ning neid tuleb ravi ajal
hoolikalt jälgida. Antidepressante saavate psühhiaatriliste häiretega täiskasvanute hulgas läbiviidud
platseebokontrollitud kliiniliste uuringute meta-analüüs näitas antidepressante saavate alla 25-aastaste
patsientide suitsidaalse käitumise suurenenud riski võrreldes platseeboga.

Ravikuuriga peaks kaasnema patsientide, iseäranis kõrge riskiga patsientide, põhjalik järelvalve, seda
eriti ravi alguses ja annuse muutmise järel. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest
jälgida tervislikku seisundit iga võimaliku kliinilise halvenemise (kaasa arvatud uute sümptomite
teke), suitsiidimõtete/suitsidaalse käitumise ja ebatavaliste muutuste suhtes käitumises ning pöörduda
sellistel juhtudel koheselt arsti poole.

Kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel
Alventa't ei tohi kasutada laste ja alla 18-aastaste noorukite ravimisel. Kliinilistes uuringutes esines
antidepressantidega ravitud lastel ja noorukitel platseebogrupiga võrreldes rohkem suitsidaalset
käitumist (enesetapukatseid ja suitsiidimõtteid) ning vaenulikkust (valdavalt agressiooni, vastanduvat
käitumist ja viha). Kui aga kliinilise seisundi tõttu on ravi siiski vajalik, peab suitsidaalse käitumise
sümptomite tekke suhtes patsienti hoolikalt jälgima. Lisaks ei ole piisavalt ohutusalast teavet ravimi
kasutamise pikaajalise mõju kohta laste ja noorukite kasvamisele, küpsemisele ning kognitiivsele ja
käitumuslikule arengule.

Serotoniini sündroom
Nagu teistegi serotoninergiliste ainete kasutamisel, võib ravi ajal venlafaksiiniga tekkida
potentsiaalselt eluohtlik seisund serotoniini sündroom või maliigse neuroleptilise sündroomi (MNS)
laadne reaktsioon, eriti kooskasutamisel teiste serotoninergiliste ainete (sealhulgas SSRI-d, SNRI-d ja
triptaanid), serotoniini metabolismi kahjustavate ainete (näiteks MAO-inhibiitorid) või
antipsühhootikumide või teiste dopamiini antagonistidega (vt lõigud 4.3 ja 4.5).

Serotoniini sündroomi sümptomite hulka võivad kuuluda muutused vaimses seisundis (nt agiteeritus,
hallutsinatsioonid, kooma), autonoomne ebastabiilsus (nt tahhükardia, labiilne vererõhk, hüpertermia),
neuromuskulaarsed kõrvalekalded (nt hüperrefleksia, koordinatsioonihäired) ja/või seedetrakti
sümptomid (nt iiveldus, oksendamine, diarröa). Serotoniini sündroom oma kõige raskemal kujul võib
sarnaneda MNS-iga, mis hõlmab hüpertermiat, lihasrigiidsust, autonoomset ebastabiilsust eluliste
näitajate kiire fluktueerumise ja vaimse seisundi muutustega

Kui venlafaksiini kooskasutamine serotoniini ja/või dopamiini neurotransmissioonisüsteemi
mõjutavate ainetega on kliiniliselt vajalik, on soovitatav patsiendi hoolikas jälgimine, eriti ravi alguses
ja annuse suurendamise korral

Venlafaksiini kasutamine samaaegselt serotoniini prekursoritega (näiteks trüptofaani sisaldavad
toidulisandid) ei ole soovitatav.

Suletudnurga glaukoom
Venlafaksiini kasutamisel võib tekkida müdriaas. Kõrgenenud silma siserõhuga või ägeda
suletudnurga glaukoomi (kinnise nurga glaukoom) ohuga patsiente tuleb hoolikalt jälgida.

Vererõhk
Venlafaksiiniga ravimisel on sageli esinenud annusega seotud vererõhu tõusu. Turuletulekujärgsel
perioodil on mõnedel juhtudel esinenud kriitilisi vererõhu tõusu juhtumeid, mis on vajanud
viivitamatut ravi. Enne ravi alustamist tuleks kõiki patsiente jälgida kõrge vererõhu osas ning
olemasolev hüpertensioon tuleks kontrolli alla saada. Vererõhku tuleb kontrollida perioodiliselt, pärast
ravi alustamist ning doosi suurendamist. Ettevaatlik tuleb olla ravimi kasutamisel patsientidel, kelle
tervislikku seisundit võib vererõhu tõus kahjustada (s.o. puuduliku südamefunktsiooniga patsiendid).

Südame löögisagedus
Südame löögisagedus võib kiireneda, eriti suuremate annuste korral. Ettevaatlik tuleb olla ravimi
kasutamisel patsientidel, kelle tervislikku seisundit võib südametegevuse kiirenemine kahjustada.

Südamehaigus ja arütmia tekkeoht
Hiljutise müokardiinfarktiga või ebastabiilse südamehaigusega patsientidel ei ole venlafaksiini
kasutamist hinnatud. Seepärast tuleb olla ravimi kasutamisel neil patsientidel ettevaatlik.

Turuletulekujärgsel perioodil on venlafaksiini kasutamisel tekkinud fataalsed südame rütmihäired ning
seda eriti üleannustamisel. Enne venlafaksiini määramist tõsise südame rütmihäirega patsientidele
tuleks kaaluda ohtude ja kasulikkuse vahekorda.

Krambid
Ravi ajal venlafaksiiniga võib esineda krampe. Nagu kõikide antidepressantide puhul, tuleb olla ravi
alustamisel venlafaksiiniga ettevaatlik patsientide puhul, kellel on esinenud krampe ning neid patsiente
tuleb hoolikalt jälgida. Krampide tekkimisel tuleb ravi alati katkestada.

Hüponatreemia
Venlafaksiini kasutamisel võib tekkida hüponatreemia ja/või antidiureetilise hormooni liignõristuse
sündroom (SIADH). Seda on esinenud kõige sagedamini hüpovoleemiaga või dehüdreerunud
patsientidel. Eakatel, diureetikume kasutavatel või muudel vähenenud veremahuga patsientidel võib
selle nähu tekkimise oht olla suurem.

Ebanormaalne veritsemine
Serotoniini tagasihaaret inhibeerivad ravimid võivad põhjustada trombotsüütide funktsiooni
halvenemist. Venlafaksiini kasutavatel patsientidel võib suureneda naha ja limaskestade veritsemise,
sealhulgas seedetrakti verejooksude oht. Nagu teistegi serotoniini tagasihaarde inhibiitorite puhul,
tuleb venlafaksiini kasutamisel veritsemiskalduvusega, sealhulgas antikoagulante ja trombotsüütide
inhibiitoreid kasutavatel patsientidel olla ettevaatlik.

Seerumi kolesteroolitase
Kliiniliselt olulisi seerumi kolesteroolitaseme tõuse täheldati vähemalt 3 kuud kestnud
platseebokontrolliga kliinilistes uuringutes 5,3%-l venlafaksiiniga ravitud patsientidest ja 0,0%-l
platseeboga ravitud patsientidest. Pikaajalise ravi ajal tuleb kaaluda seerumi kolesteroolitaseme
mõõtmist.

Samaaegne kasutamine kaalu alandavate ainetega
Venlafaksiiniga ravimise ohutust ja efektiivsust selle kasutamisel koos kaalu alandavate ainetega,
sealhulgas fentermiiniga, ei ole kindlaks määratud. Venlafaksiini samaaegne kasutamine koos kaalu
alandavate ainetega ei ole soovitatav. Venlafaksiin ei ole näidustatud kehakaalu alandamiseks ainsa
ravimina või koos teiste ravimitega.

Mania/hüpomania
Väikesel osal meeleoluhäiretega patsientidest, kes on kasutanud antidepressante, sealhulgas
venlafaksiini, võib esineda maniat/hüpomaniat. Nagu teistegi antidepressantide puhul, peab
venlafaksiini kasutamisel olema ettevaatlik patsientide puhul, kellel endal või perekonnas on esinenud
bipolaarset häiret.

Agressiivsus
Vähestel patsientidel, kes on kasutanud antidepressante, sealhulgas venlafaksiini, võib esineda
agressiivsust. Seda on esinenud ravi algul, annuse muutmisel või ravi katkestamisel.

Nagu kõikide antidepressantide puhul, tuleb venlafaksiini kasutamisel olla ettevaatlik patsientide
puhul, kellel on esinenud agressiivsust.

Ravi katkestamine
Ravi katkestamisel esineb sageli ärajätunähte, eriti järsul katkestamisel (vt lõik 4.8). Kliinilistes
uuringutes esines ravi katkestamisel (annuste vähendamisel ja pärast vähendamist) kõrvaltoimeid
ligikaudu 31%-l venlafaksiiniga ravitud patsientidest ja 17%-l platseeboga ravitud patsientidest.

Ärajätunähtude tekkeriski mõjutavad mitmed tegurid, sealhulgas raviperioodi pikkus, kasutatud
annus ning annuse vähendamise kiirus. Ärajätunähtudest võivad esineda kõige sagedamini
pearinglus, tundehäired (sh paresteesiad), unehäired (sh unetus ja elavad pingelised unenäod),
agiteeritus või ärevus, iiveldus ja/või oksendamine, treemor ja peavalu. Need sümptomid on üldjuhul
kerged või mõõdukad; mõnel patsiendil võivad need siiski olla ka raskekujulised.
Tavaliselt tekivad ärajätunähud mõne päeva jooksul pärast ravi lõpetamist, ent väga harvadel juhtudel
on selliste sümptomite ilmnemist täheldatud ka manustamiskorra vahelejätmise järgselt. Üldiselt
kaovad need sümptomid spontaanselt kahe nädala jooksul, ent mõnede patsientide puhul võivad
sümptomid kesta ka pikemalt (2...3 kuud või enam). Seetõttu on soovitatav katkestada ravi
venlafaksiiniga järk-järgult mitme nädala või kuu jooksul, vastavalt patsiendi vajadustele (vt lõik
4.2).

Akatiisia/psühhomotoorne rahutus
Venlafaksiini kasutamisega on seostatud akatiisia teket, millele on iseloomulik subjektiivselt
ebameeldiv või kurnav rahutus ning liikumisvajadus, mistõttu patsiendid ei ole suutelised pikemat
aega istuma või paigal seisma. Kõige tõenäolisemalt tekib see seisund esimeste ravinädalate jooksul.
Nendel patsientidel, kellel sellised sümptomid tekivad, võib annuse suurendamine olla kahjulik.

Suukuivus
10%-l venlafaksiiniga ravitavatest patsientidest esineb suukuivust. See võib suurendada kaariese
tekkimise riski ja patsientidele tuleb tuletada meelde hammaste hügieeni tähtsust.

Diabeet
Suhkruhaigusega patsientidel võib ravi SSRI või venlafaksiiniga mõjutada glükeemilist taset.
Vajadusel tuleb kohandada insuliini ja/või suukaudsete antidiabeetiliste ravimite annuseid.

Alventa kapslid sisaldavad sahharoosi. Seetõttu ei tohi seda ravimit kasutada harvaesineva päriliku
fruktoositalumatuse, glükoos-galaktoosi malabsorbtsiooni või sahharoos- isomaltaas puudulikkusega
patsiendid.

4.5. Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Monoamiinoksüdaasi inhibiitorid (MAOI)

Pöördumatu toimega mitteselektiivsed monoamiinoksüdaasi inhibiitorid (MAOI)
Venlafaksiini ei tohi kasutada koos pöördumatu toimega mitteselektiivsete monoamiinoksüdaasi
inhibiitoritega. Ravi venlafaksiiniga ei tohi alustada vähemalt 14 päeva jooksul pärast ravi lõpetamist
pöördumatu toimega mitteselektiivsete monoamiinoksüdaasi inhibiitoriga. Ravi venlafaksiiniga tuleb
lõpetada vähemalt 7 päeva enne ravi alustamist pöördumatu toimega mitteselektiivsete
monoamiinoksüdaasi inhibiitoriga (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Pöörduva toimega selektiivne MAO-A inhibiitor (moklobemiid)
Serotoniini sündroomi tekkimise ohu tõttu ei ole venlafaksiini kasutamine koos pöörduva toimega
selektiivse MAOI-ga, näiteks moklobemiidiga, soovitatav. Pärast ravi pöörduva monoamiinoksüdaasi
inhibiitoriga võib enne venlafaksiini kasutamise alustamist olla lühem katkestusperiood kui 14 päeva.
On soovitatav, et ravi venlafaksiiniga lõpetatakse vähemalt 7 päeva enne ravi alustamist pöörduva
toimega MAOI-ga (vt lõik 4.4).

Pöörduva toimega mitteselektiivne MAOI (linesoliid)
Antibiootikum linesoliid on nõrk pöörduva toimega mitteselektiivne MAOI ja seda ei tohi manustada
venlafaksiiniga ravitavatele patsientidele (vt lõik 4.4).

Patsientidel, kes on hiljuti lõpetanud ravi monoamiinoksüdaasi inhibiitoriga ja alustanud ravi
venlafaksiiniga või hiljuti lõpetanud ravi venlafaksiiniga enne ravi alustamist monoamiinoksüdaasi
inhibiitoriga, on esinenud raskeid kõrvaltoimeid. Nende kõrvaltoimete hulgas on olnud treemor,
müokloonus, diaforees, iiveldus, oksendamine, õhetus, pearinglus ja hüpertermia koos maliigset
neuroleptilist sündroomi meenutavate nähtudega, krambid ja surm.

Serotoniini sündroom
Nagu teistegi serotoninergiliste ainete puhul, võib ravi ajal venlafaksiiniga tekkida serotoniini
sündroom, potentsiaalselt eluohtlik seisund, eriti ravimi samaaegsel kasutamisel teiste ravimitega, mis
võivad mõjutada serotoninergilist neurotransmitterite süsteemi (sealhulgas triptaanid, selektiivsed
serotoniini tagasihaarde inhibiitorid, selektiivsed serotoniini-norepinefriini tagasihaarde inhibiitorid,
liitium, sibutramiin, tramadool või liht-naistepuna [Hypericum perforatum]), ravimitega, mis võivad
kahjustada serotoniini metabolismi (nagu monoamiinoksüdaasi inhibiitorid), või serotoniini
prekursoritega (näiteks trüptofaani sisaldavad toidulisandid).

Kui samaaegne ravi venlafaksiini ja selektiivse serotoniini või serotoniini-norepinefriini tagasihaarde
inhibiitori või serotoniini retseptori agonistiga (triptaan) on kliiniliselt vajalik, on soovitatav patsienti
hoolikalt jälgida, eriti ravi algul ja annuse suurendamisel. Venlafaksiini kasutamine samaaegselt
serotoniini prekursoritega (näiteks trüptofaani sisaldavate toidulisanditega) ei ole soovitatav (vt lõik
4.4).

Kesknärvisüsteemile toimet avaldavad ained
Venlafaksiini kasutamisega koos teistega kesknärvisüsteemile toimet avaldavate ainetega kaasnevat
riski ei ole süstemaatiliselt hinnatud. Seepärast on soovitatav olla ettevaatlik venlafaksiini kasutamisel
koos teiste kesknärvisüsteemile toimet avaldavate ainetega.

Etanool
Kliiniline uuring näitas, et venlafaksiin ei süvenda vaimsete ja motoorsete võimete halvenemist
etanooli mõjul. Kuid nagu kõikide närvisüsteemile toimet avaldavate ainete puhul, on patsientidel
soovitatav hoiduda alkoholi tarvitamisest.

Teiste ravimite mõju venlafaksiinile

Ketokonasool (CYP3A4 inhibiitor)
Farmakokineetilises uuringus ketokonasooli kasutamisega CYP2D6 kiirete ja aeglaste
metaboliseerijate puhul suurenes pärast ketokonasooli manustamist venlafaksiini (CYP2D6 aeglaste ja
kiirete metaboliseerijate puhul vastavalt 70% ja 21%) ja O-desmetüülvenlafaksiini (CYP2D6 aeglaste
ja kiirete metaboliseerijate puhul vastavalt 33% ja 23%) kõveraalune pindala (AUC). CYP3A4
inhibiitorite (nt atasanaviiir, klaritromütsiin, indinaviir, itrakonasool, vorikonasool, posakonasool,
ketokonasool, nelfinaviir, ritonaviir, sakvinaviir, telitromütsiin) ja venlafaksiini samaaegsel
kasutamisel võivad venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini tasemed tõusta. Seepärast peab olema
CYP3A4 inhibiitori ja venlafaksiini samaaegsel kasutamisel ettevaatlik.

Venlafaksiini toime teistele ravimitele

Liitium
Venlafaksiini samaaegsel kasutamisel liitiumiga võib tekkida serotoniini sündroom (vt „Serotoniini
sündroom“).

Diasepaam
Venlafaksiin ei mõjuta diasepaami ega selle aktiivse metaboliidi desmetüüldiasepaami
farmakokineetikat ja farmakodünaamikat. Diasepaam ei näi mõjutavat venlafaksiini ega
O-desmetüülvenlafaksiini farmakokineetikat. Ei ole teada, kas ravimil on farmakokineetilisi ja/või
farmakodünaamilisi koostoimeid teiste bensodiasepiinidega.

Imipramiin
Venlafaksiin ei mõjutanud imipramiini ega 2-OH-imipramiini farmakokineetikat. Venlafaksiini
manustamisel 75 mg kuni 150 mg päevas suurenes 2-OH-desipramiini kõveraalune pindala annusest
sõltuvalt 2,5-kuni 4,5-kordselt. Imipramiin ei mõjutanud venlafaksiini ega O-desmetüülvenlafaksiini
farmakokineetikat. Selle koostoime kliiniline tähtsus ei ole teada. Venlafaksiini ja imipramiini
samaaegsel kasutamisel peab olema ettevaatlik.

Haloperidool
Farmakokineetilises uuringus haloperidooliga leiti, et haloperidooli suukaudne üldkliirens vähenes
42% võrra, kõveraalune pindala suurenes 70% võrra, C suurenes 88% võrra, kuid poolväärtusaeg ei
max
muutunud. Seda tuleb arvesse võtta patsientide puhul, kes kasutavad haloperidooli ja venlafaksiini
samaaegselt. Selle koostoime kliiniline tähtsus ei ole teada.

Risperidoon
Venlafaksiin suurendas risperidooni kõveraalust pindala 50% võrra, kuid ei muutnud oluliselt kogu
aktiivse rühma (risperidoon ja 9-hüdroksürisperidoon) farmakokineetilist profiili. Selle koostoime
kliiniline tähtsus ei ole teada.

Metoprolool
Venlafaksiini ja metoprolooli samaaegsel manustamisel tervetele vabatahtlikele nende ravimite
farmakokineetilise koostoime uuringus suurenesid metoprolooli kontsentratsioonid vereplasmas
ligikaudu 30...40% võrra, muutmata selle aktiivse metaboliidi α-hüdroksümetoprolooli tasemeid
plasmas. Selle tulemuse kliiniline asjakohasus hüpertensiooniga patsientidele ei ole teada. Metoprolool
ei mõjutanud venlafaksiini ega selle aktiivse metaboliidi O-desmetüülvenlafaksiini farmakokineetilist
profiili. Venlafaksiini ja metoprolooli koosmanustamisel peab olema ettevaatlik.

Indinaviir
Farmakokineetiline uuring indinaviiriga näitas indinaviiri kõveraaluse pindala vähenemist 28% võrra
ja C vähenemist 36% võrra. Indinaviir ei mõjutanud venlafaksiini ega O-desmetüülvenlafaksiini
max
farmakokineetikat. Selle koostoime kliiniline tähtsus ei ole teada.

4.6. Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus
Venlafaksiini kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid.

Loomkatsed on näidanud reproduktsioonitoksilisust (vt. lõik 5.3). Potentsiaalne risk inimesele on
siiski teadmata. Seetõttu võib venlafaksiini raseduse ajal tarvitada vaid sel juhul, kui ravi eeldatav
kasulikkus kaalub üles sellega seotud võimalikud ohud.

Epidemioloogilised andmed on näidanud, et SSRI-de kasutamine raseduse ajal, eriti raseduse hilises
staadiumis, võib suurendada püsiva pulmonaalse hüpertensiooni riski vastsündinutel (PPHN). Kuigi
uuringutes ei ole ilmnenud seost PPHN ja SNRI ravi vahel, ei saa välistada potentsiaalset riski
Alventa’ga, võttes arvesse sarnast toimemehhanismi (serotoniini tagasihaarde inhibeerimine).

Nagu teistegi serotoniini tagasihaarde inhibiitorite puhul (SSRI/SNRI), võivad vastsündinutel tekkida
ärajätunähud, kui venlafaksiini kasutatakse kuni nende sünnini või selle kasutamine lõpetatakse veidi
enne sündi. Mõnel vastsündinul, kes puutusid venlafaksiiniga kokku raseduse kolmanda trimestri
hilisemas osas, tekkisid tüsistused, mille tõttu nad vajasid sondi kaudu toitmist, hingamisfunktsiooni
toetust või pikaajalist haiglaravi. Sellised tüsistused võivad tekkida kohe pärast sünnitust.

SSRI/SNRI kasutamisel emal raseduse lõppjärgus võib vastsündinutel täheldada järgmisi sümptomeid:
ärrituvus, treemor, hüpotoonia, pikaajalised nutuhood ja raskused imemise või uinumisega.

Need sümptomid võivad tuleneda kas serotoninergilisest toimest või ravimiga kokkupuutest. Enamikul
juhtudel tekivad need tüsistused kohe või 24 tunni jooksul pärast sündi.

Imetamine
Venlafaksiin ja tema aktiivne metaboliit O-desmetüülvenlafaksiin erituvad rinnapiima.
Turuletulekujärgselt on esinenud venlafaksiini kasutavate emade rinnapiima saavatel lastel ärrituvust,
liigset nuttu ja muutunud unerežiimi. Samuti on kirjeldatud imetamise lõpetamisel tekkivat
venlafaksiini manustamise katkestamisest tingitud sümptomite kujunemist. Ohtu imikule ei saa
välistada. Seetõttu tuleb langetada otsus, kas jätkata/lõpetada rinnapiimaga toitmine või
jätkata/lõpetada ravi Alventa'ga. Otsustamisel võetakse arvesse nii rinnaga toitmise kasulikkust
lapsele kui ka venlafaksiinravist saadavat kasu emale.

4.7. Toime reaktsioonikiirusele

Kõik psühhoaktiivsed ravimid võivad kahjustada otsustusvõimet, mõtlemist ja motoorseid oskusi.
Seepärast tuleb kõiki venlafaksiini kasutavaid patsiente hoiatada nende võime suhtes juhtida sõidukit
või kasutada ohtlikke masinaid.

4.8. Kõrvaltoimed

Kliinilistes uuringutes kõige sagedamini (>1/10) esinenud kõrvaltoimed olid iiveldus, suukuivus,
peavalu ja higistamine (kaasa arvatud öised higistamised).

Allpool on loetletud esinenud kõrvaltoimed organsüsteemide ja esinemissageduse järgi.

Esinemissagedus on määratletud järgmiselt: väga sage (≥1/10), sage (≥1/100 kuni <1/10), aeg-ajalt
(≥1/1000 kuni <1/100), harv (≥1/10 000 kuni <1/1000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate
andmete alusel).

Väga
Organsüsteem
Sage
Aeg-ajalt
Harv
Teadmata
sage
Limaskesta
veritsemine,
veritsemisaja
pikenemine,
trombotsütopee-
Vere ja
Ekhümoos,
nia, vere
lümfisüsteemi


seedetrakti

düskraasiad (sh
häired
verejooks
agranulotsütoos,
aplastiline
aneemia,
neutropeenia ja
pantsütopeenia)
Kõrvalekalded
maksatalitluse
analüüsides,
Seerumi
hüponatreemia,
kolesterooli-
hepatiit,
Ainevahetus- ja
Kehakaalu

taseme tõus,

antidiureetilise
toitumishäired
tõus
kehakaalu
hormooni
langus
liignõristuse
sündroom
(SIADH),
prolaktiinitaseme
tõus
Maliigne
neuroleptiline
Ebanormaalsed
sündroom
unenäod, libiido
(NMS),
langus,
serotoninergiline
pearinglus,
Apaatia,
sündroom,
suurenenud
hallutsinat-
Akatiisia/
deliirium,
lihaspinge
sioonid,
psühhomo-
Suukuivus
ekstrapürami-
(hüpertoonia),
müokloonus,
toorne
Närvisüsteemi
(10,0%),
daalsed
unetus,
agiteeritus,
rahutus,
häired
peavalu
reaktsioonid (sh
närvilisus,
koordinat-
krambid,
(30,3%)*
düstoonia ja
paresteesia,
siooni ja
maaniline
düskineesia),
sedatsioon,
tasakaalu-
reaktsioon
hilisdüskineesia,
treemor,
häired
suitsiidimõtted ja
segasus,
suitsidaalne
depersonali-
käitumine**,
satsioon
vertiigo,
agressiivsus***
Akommodat-
Maitsemuu-
Meeleelundite
sioonihäired,
Suletud nurga

tus, tinnitus

häired
müdriaas,
glaukoom

nägemishäired
Hüpotensioon,
QT-intervalli
Hüpertensioon,
Asendist
pikenemine,
vasodilatatsioon sõltuv
Südame ja
ventrikulaarne
(enamasti
hüpotensioon,
veresoonkonna


fibrillatsioon,
kuumahood,
sünkoop,
häired
ventrikulaarne
õhetus),
tahhükardia
tahhükardia (sh
palpitatsioonid

torsade de
pointes)
Respiratoorsed,
rindkere ja
Pulmonaalne

Haigutamine


mediastiinumi
eosinofiilia
häired
Isutus
Hammaste
Seedetrakti
Iiveldus
(anoreksia),
Pankreatiit
kiristamine,

häired
(20.0%)
kõhukinnisus,

diarröa
oksendamine
Multiformne
erüteem,
epidermise
Higistami-
toksiline
Naha ja
ne (sh öine
Lööve,
nekrolüüs,
nahaaluskoe
higista-

alopeetsia
Stevensi-
kahjustused
mine)
Johnsoni
(12.2%)
sündroom,
pruritus,
nõgestõbi
Lihas-skeleti ja
sidekoe




Rabdomüolüüs
kahjustused
Ejakulatsiooni/
Orgasmi-
Neerude ja
orgasmihäired
häired
Kuse-
kuseteede


(meestel),
(naistel),
pidamatus
häired
anorgasmia,
kusepeetus
erektsiooni-
häired
(impotentsus),
urineerimis-
häired (enamasti
katkendlik),
menstruatsiooni
häired
veritsemise
suurenemise või
veritsemise
ebaregulaarse-
maks
muutumisega
(nt menorraagia,
metrorraagia),
pollakisuuria
Üldised häired
Angiödeem,
Asteenia
ja manustamis-
valgus-

(väsimus),

Anafülaksia
koha
tundlikkus-
külmavärinad
reaktsioonid
reaktsioon
*Kliiniliste uuringute koondandmete kohaselt esines peavalu 30,3%-l venlafaksiini kasutajatest ja
31,3%-l platseebo kasutajatest.
**Venlafaksiini ravi ajal või peatselt pärast ravi lõpetamist on teatatud suitsiidimõtete ja suitsidaalse
käitumise juhtudest (vt lõik 4.4).
***Vt lõik 4.4.

Ravi katkestamisel venlafaksiiniga (eriti järsul katkestamisel) tekivad sageli ärajätusümptomid. Kõige
sagedamini esinenud nähud on pearinglus, sensoorsed häired (sealhulgas paresteesia), unehäired
(sealhulgas unetus ja intensiivsed unenäod), agiteeritus või ärevus, iiveldus ja/või oksendamine,
treemor, vertiigo, peavalu ja gripisündroom. Need sümptomid on üldjuhul kerged või mõõdukad ja
mööduvad iseenesest; mõnel patsiendil võivad need olla ka raskekujulised ja/või püsida pikemat aega.
Seepärast on soovitatav katkestada ravi venlafaksiiniga, kui seda enam ei vajata, järk-järgult, annuse
järk-järgulise vähendamise teel (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

Pediaatrilised patsiendid
Lastel ja noorukitel (6- kuni 17-aastased) oli venlafaksiini kõrvaltoimete profiil (platseebokontrollitud
kliinilistes uuringutes) üldiselt samasugune kui täiskasvanutel. Nagu täiskasvanutelgi, täheldati
söögiisu vähenemist, kehakaalu langust, vererõhu tõusu ja seerumi kolesteroolitaseme tõusu (vt lõik
4.4).

Pediaatrilistes kliinilistes uuringutes täheldati kõrvaltoimena enesetapumõtteid. Sagenesid ka
vaenulikkuse ning, eriti depressiooni korral, ka enesevigastuste juhud.
Pediaatrilistel patsientidel täheldati eelkõige järgmisi kõrvaltoimeid: kõhuvalu, agiteeritus, düspepsia,
ekhümoos, epistaksis ja müalgia.

4.9. Üleannustamine

Turuletulekujärgselt esines venlafaksiini üleannustamist kombinatsioonis alkoholi ja/või teiste
ravimitega. Kõige sagedamad üleannustamisnähud on tahhükardia, muutused teadvuse tasemes
(somnolentsusest koomani), müdriaas, krambid ja oksendamine. Muude nähtude hulka kuuluvad
muutused elektrokardiogrammis (EKG-s) (QT-intervalli pikenemine, His’i kimbu blokaad, QRS-
kompleksi pikenemine), ventrikulaarne tahhükardia, bradükardiat, hüpotensioon, vertiigo ja surm.

Avaldatud retrospektiivsetes uuringutes märgitakse, et venlafaksiini üleannustamise surmaga
lõppemise oht võib olla suurem kui SSRI-tüüpi antidepressantide puhul, kuid väiksem kui tritsükliliste
antidepressantide puhul. Epidemioloogilised uuringud on näidanud, et venlafaksiiniga ravitavatel
patsientidel on enesetapu ohutegureid rohkem kui SSRI-ga ravitavatel patsientidel. Ei ole teada, mil
määral surmaga lõppemise ohu täheldatud suurenemine võib olla põhjustatud venlafaksiini
toksilisusest üleannustamise korral ning mitte niivõrd venlafaksiiniga ravitavate patsientide teatavatest
iseärasustest. Üleannustamisohu vähendamiseks tuleb venlafaksiini ordineerida võimalikult väikestes
patsiendi head ravi tagavates kogustes.

Soovituslik ravi.
Soovitatav on rakendada üldisi toetava ja sümptomaatilise ravi meetmeid; tuleb jälgida südame rütmi
ja elutähtsaid parameetreid. Aspireerimisohu korral ei ole oksendamise esilekutsumine soovitatav.
Vahetult pärast ravimi manustamist või sümptomitega patsientidel võib teha maoloputust, võib
manustada ka aktiveeritud sütt, mis piirab toimeaine imendumist. Teadaolevalt ei anna diureesi
forsseerimine, dialüüs, hemoperfusioon ega verevahetus soodsat efekti. Venlafaksiini spetsiaalseid
antidoote ei ole teada.

5. Farmakoloogilised andmed

5.1. Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: teised antidepressandid,
ATC-kood: N06AX16.

Venlafaksiini antidepressiivse toime mehhanism inimestel arvatakse olevat seotud neurotransmitterite
aktiivsuse suurendamisega kesknärvisüsteemis. Prekliinilised uuringud on näidanud, et venlafaksiin ja
tema peamine metaboliit O-desmetüülvenlafaksiin (ODV) on tugevad serotoniini ja noradrenaliini
tagasihaarde inhibiitorid. Venlafaksiin inhibeerib nõrgalt ka dopamiini tagasihaaret. Venlafaksiin ja
selle aktiivne metaboliit vähendavad beeta-adrenergilist reaktsiooni pärast nii ühekordse annuse
manustamist kui ka korduvat manustamist. Venlafaksiin ja ODV on oma toimelt neurotransmitterite
tagasihaardele ja retseptoritega seondumisele väga sarnased.

Venlafaksiinil puudub in vitro praktiliselt igasugune afiinsus roti aju koliinergiliste, H -
1
histamiinergiliste või α -adrenergiliste retseptorite suhtes. Nende retseptorite farmakoloogilist
1
aktiivsust võib aga seostada erinevate kõrvaltoimetega, mis esinevad teiste antidepressantide puhul, nt
antikolinergilised, sedatiivsed ja kardiovaskulaarsed kõrvaltoimed.

Venlafaksiinil ei ole monoamiinoksüdaasi (MAO) inhibeerivat toimet.

In vitro uuringud näitasid, et venlafaksiinil praktiliselt puudub afiinsus opiaatide või bensodiasepiini
suhtes tundlike retseptorite suhtes.

Depressioon
Venlafaksiini toimeainet kiiresti vabastavate ravimvormide efektiivsust depressiooni ravis tõestati viie
randomiseeritud topeltpimeda lühiajalise 4...6-nädalase platseebokontrollitud uuringuga, milles
kasutati annuseid kuni 375 mg ööpäevas. Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavate
ravimvormide efektiivsus depressiivsete episoodide raviks määrati kindlaks kahes lühiajalises
platseebokontrollitud uuringus kestusega 8 kuni 12 nädalat, milles kasutati annuseid 75...225 mg
ööpäevas.

Ühes pikemaajalises uuringus randomiseeriti täiskasvanud ambulatoorsed patsiendid, kellel oli
tekkinud ravivastus 8-nädalases avatud uuringus venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavate
ravimvormidega (75, 150 või 225 mg), sama venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavate
ravimvormide annusega jätkavasse või platseebo rühma kuni 26 nädalaks, mille jooksul jälgiti
retsidiivide teket.

Teises pikemaajalises uuringus määrati kindlaks venlafaksiini efektiivsus korduvate depressiivsete
episoodide ennetamisel 12 kuu jooksul platseebokontrolliga topeltpimedas kliinilises uuringus
korduvate depressiivsete episoodidega ambulatoorsetel täiskasvanud patsientidel, kellel oli tekkinud
viimase depressiooniepisoodi puhul ravivastus venlafaksiini suhtes (100...200 mg ööpäevas või kaks
korda ööpäevas).

Generaliseerunud ärevushäire
Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavate kapslite efektiivsust generaliseerunud ärevushäire
ravis määrati kindlaks kahes 8-nädalases platseebokontrollitud püsiva annusega (75...225 mg
ööpäevas) uuringus, ühes 6-kuulises platseebokontrollitud püsiva annusega (75...225 mg ööpäevas)
uuringus ja ühes 6-kuulises platseebokontrollitud paindliku annusega (37,5, 75 ja 150 mg ööpäevas)
uuringus täiskasvanud ambulatoorsete patsientidega.

Kuigi tõestati ka annuse 37,5 mg ööpäevas paremust platseeboga võrreldes, ei olnud selle annuse
efektiivsus sama järjekindel kui suurematel annustel.

Sotsiaalärevushäire
Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavate kapslite efektiivsust sotsiaalärevushäire ravis
määrati kindlaks neljas topeltpimedas paralleelrühmaga 12-nädalases mitmekeskuselises
platseebokontrollitud paindlike annustega uuringus ja ühes topeltpimedas paralleelrühmaga 6-kuulises
platseebokontrollitud püsiva/paindliku annusega uuringus täiskasvanud ambulatoorsete patsientidega.
Patsientidele manustati annuseid vahemikus 75...225 mg ööpäevas.
Puudusid tõendid selle kohta, et rühmas annusega 150...225 mg ööpäevas oleks olnud ravimi
efektiivsus 6-kuulise uuringu jooksul suurem kui annust 75 mg ööpäevas kasutanud rühmas.

Paanikahäire
Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavate kapslite efektiivsust paanikahäire raviks määrati
kindlaks kahes topeltpimedas 12-nädalases mitmekeskuselises platseebo-kontrollitud uuringus
paanikahäirega täiskasvanud patsientidega koos agorafoobiaga või ilma. Algannusena kasutati
paanikahäire uuringutes 7 päeva vältel annust 37,5 mg ööpäevas. Seejärel said patsiendid ühes
uuringus püsivaid annuseid 75 või 150 mg ööpäevas ja teises uuringus 75 või 225 mg ööpäevas.

Efektiivsust määrati kindlaks ka ühes pikaajalises topeltpimedas platseebokontrollitud
paralleelrühmaga uuringus ravimi pikaajalise ohutuse ja efektiivsuse ja haiguse tagasituleku
ennetamise kohta täiskasvanud ambulatoorsetel patsientidel, kellel oli tekkinud avatud uuringus
ravivastus. Patsiendid jätkasid sama venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastava ravimvormi
annuse kasutamist, mida nad olid kasutanud avatud faasi lõpul (75, 150 või 225 mg).

5.2. Farmakokineetilised omadused

Venlafaksiin metaboliseerub ulatuslikult, eelkõige aktiivseks metaboliidiks O-
desmetüülvenlafaksiiniks.
Venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini keskmised poolväärtusajad vereplasmas ± standardhälve on
vastavalt 5±2 ja 11±2 tundi. Venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini stabiilsed kontsentratsioonid
saavutatakse 3 päeva jooksul alates suukaudse mitme annusega ravi alustamisest. Venlafaksiini ja O-
desmetüülvenlafaksiini kineetika on annusevahemikus 75 mg kuni 450 mg ööpäevas lineaarne.

Imendumine
Ühekordsel manustamisel imendub vähemalt 92% suukaudsest toimeainet kiiresti vabastava
venlafaksiini annusest. Presüsteemse metabolismi tõttu on venlafaksiini absoluutne biosaadavus
40...45%. Pärast toimeainet kiiresti vabastava venlafaksiini manustamist saavutatakse maksimaalsed
plasmakontsentratsioonid venlafaksiinil 2 ja ODV-l 3 tunni jooksul. Toimeainet prolongeeritult
vabastavate venlafaksiini kapslite manustamisel on venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini
plasmakontsentratsioonid maksimaalsed vastavalt 5,5 ja 9 tundi pärast manustamist. Kui venlafaksiini
võrdseid päevaannuseid manustatakse kas toimeainet kiiresti vabastava tableti või toimeainet
prolongeeritult vabastava kapsli kujul, saavutatakse toimeainet prolongeeritult vabastava kapsli puhul
aeglasem, kuid sama ulatusega imendumine kui toimeainet kiiresti vabastava tableti puhul. Toit ei
mõjuta venlafaksiini ega O-desmetüülvenlafaksiini biosaadavust.

Jaotumine
Venlafaksiin ja O-desmetüülvenlafaksiin seonduvad terapeutilistes annustes inimese plasmavalkudega
minimaalselt (vastavalt 27% ja 30%). Venlafaksiini jaotusmaht stabiilses olekus pärast intravenoosset
manustamist on 4,4±1,6 l/kg.

Metabolism
Venlafaksiin allub ulatuslikule esmase passaaži metabolismile maksas. In vitro ja in vivo uuringud
näitavad, et venlafaksiin biotransformeerub peamiselt CYP2D6 osalusel ning metaboolseks produktiks
on peamiselt metaboliit ODV. In vitro ja in vivo uuringud näitavad, et venlafaksiin metaboliseerub ka
vähemtähtsaks ja vähemaktiivseks metaboliidiks N-desmetüülvenlafaksiiniks - seda reaktsiooni
katalüüsib CYP3A3/4. In vitro ja in vivo uuringud näitavad, et venlafaksiin on nõrk CYP2D6
inhibiitor. Venlafaksiin ei pärssinud isoensüüme CYP1A2, CYP2C9 ega CYP3A4.

Eliminatsioon
Venlafaksiin ja tema metaboliidid erituvad peamiselt neerude kaudu. Ligikaudu 87% venlafaksiini
annusest eritub uriiniga 48 tunni jooksul nii muutumatul kujul venlafaksiinina (5%),
mittekonjugeeritud ODV-na (29%), konjugeeritud ODV-na (26%) ning teiste vähemoluliste
inaktiivsete metaboliitidena (27%). Venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini keskmised
tasakaalukontsentratsiooni plasmakliirensid ± standardhälve on vastavalt 1,3±0,6 l/h/kg ja 0,4±0,2
l/h/kg.

Patsientide erirühmad

Vanus ja sugu
Patsiendi vanus ja sugu ei mõjuta oluliselt venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini
farmakokineetikat.

CYP2D6 kiired/aeglased metaboliseerijad
Venlafaksiini plasmakontsentratsioonid on CYP2D6 aeglaste metaboliseerijate puhul kõrgemad kui
kiirete metaboliseerijate puhul. Kuna venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiiniga üldine kokkupuude
(kõveraalune pindala) on nii aeglaste kui ka kiirete metaboliseerijate puhul ühesugune, ei ole nende
kahe rühma puhul vaja kasutada venlafaksiini erinevaid annustamisskeeme.

Maksakahjustusega patsiendid
Child-Pugh raskusastmega A (kerge maksakahjustus) ja Child-Pugh raskusastmega B (mõõdukas
maksakahjustus) patsientidel pikenesid venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini poolväärtusajad,
võrreldes tervete isikutega. Venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini suukaudne kliirens vähenes.
Täheldati suuri individuaalseid erinevusi. Raske maksakahjustusega patsientide kohta on vähe
andmeid (vt lõik 4.2).

Neerukahjustusega patsiendid
Dialüüsiga patsientidel pikenes venlafaksiini eliminatsiooni poolväärtusaeg ligikaudu 180% võrra ja
kliirens vähenes ligikaudu 57% võrra, võrreldes tervete isikutega, kuid O-desmetüülvenlafaksiini
eliminatsiooni poolväärtusaeg pikenes ligikaudu 142% võrra ja kliirens vähenes ligikaudu 56% võrra.
Raske neerukahjustusega patsientidel ja hemodialüüsi saavatel patsientidel on annuse kohandamine
vajalik (vt lõik 4.2).

5.3. Prekliinilised ohutusandmed

Venlafaksiini uuringud hiirtel ja rottidel ei näidanud kartsinogeense toime olemasolu. Venlafaksiin ei
olnud väga erinevates in vitro ja in vivo uuringutes mutageenne.

Loomadega läbiviidud reproduktsioonitoksilisuse uuringutes esines rottidel poegade kaalu langust,
surnult sündide osakaalu suurenemist ning järglaskonna surevuse suurenemist 5 esimesel
laktatsioonipäeval. Nende surmajuhtumite põhjus ei ole teada. Neid toimeid täheldati annusega 30
mg/kg ööpäevas, mis on 4 korda suurem inimese päevaannusest 375 mg venlafaksiini (mg/kg alusel).
Nende leidude suhtes toimeta annus oli inimese annusest 1,3 korda suurem. Võimalik oht inimesele ei
ole teada.

Uuringus, milles manustati O-desmetüülvenlafaksiini nii isastele kui ka emastele rottidele, täheldati
viljakuse vähenemist. Need annused ületasid ligikaudu 1...2-kordselt inimestele manustatavat
venlafaksiini annust 375 mg ööpäevas. Selle leiu asjakohasus inimesele ei ole teada.

6. Farmatseutilised andmed

6.1. Abiainete loetelu

Kapsli sisu:
- suhkrusfäärid (sahharoos ja maisitärklis),
- hüdroksüpropüültselluloos (E463),
- povidoon K-30 (E1201),
- etüültselluloos,
- dibutüülsebakaat,
- talk (E553B).

Kapsli kest:
- želatiin,
- punane raudoksiid (E172),
- titaandioksiid (E171),
- kollane raudoksiid (E172) - ainult 75 mg ja 150 mg kapslite koostises.

6.2. Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3. Kõlblikkusaeg

5 aastat.

6.4. Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5. Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Blisterpakendis (alumiinium/PVC/PVDC-fooliumist) ja karbis: 7 (ainult 37,5 mg kapslid), 10, 14, 20,
28, 30, 60, 50, 98 või 100 toimeainet prolongeeritult vabastavat kõvakapslit.
HDPE purgis: 50, 100 või 250 toimeainet prolongeeritult vabastavat kõvakapslit.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6. Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Erinõuded puuduvad.

7. Müügiloa hoidja

KRKA, d.d., Novo mesto
Šmarješka cesta 6
8501 Novo mesto
Sloveenia


8. Müügiloa number

ALVENTA 37,5 mg: 543407
ALVENTA 75 mg: 543507
ALVENTA 150 mg: 543307

9. Esmase müügiloa väljastamise/müügiloa uuendamise kuupäev

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/ MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

ALVENTA 37,5 mg: 20.04.2007/30.03.2012
ALVENTA 75 mg: 20.04.2007/30.03.2012
ALVENTA 150 mg: 20.04.2007/30.03.2012

10. Teksti läbivaatamise kuupäev

Ravimiametis kinnitatud märtsis 2012