ALMIRAL

Valu ja põletiku sümptomaatiline ravi:
- artriidid: reumatoidartriit, osteoartroos, anküloseeriv spondüliit, krooniline polüartriit
- ägedad lihas-skeleti haigused nagu periartriit, tendiniit, tenosünoviit, bursiit
- valulikud traumajärgsed tursed või põletikud.
- ägedad sapi- ja neerukoolikud.

Täiskasvanud
Almiral'i soovitatavaks annuseks on 75…150 mg ööpäevas. Säilitusannus on 50...100 mg ööpäevas,
mis manustatakse samuti väiksemateks annusteks jagatuna. Säilitusravi kestuse määrab arst vastavalt
konkreetsel patsiendil saadud ravivastusele. Ägedate, ainult lühiajalist ravi vajavate seisundite korral
tuleb eelistada toimeainet kiiresti vabastavate ravimvormide kasutamist

Diklofenaknaatrium tuleb lihasesse manustamisel süstida sügavale tuharalihasesse (ülemisse välimisse
neljandikku), et vähendada närvi- või koekahjustuse riski. Kui ööpäevas on vajalik kahe annuse
manustamine, tuleb teine annus süstida teise tuharasse.
Ägeda valu korral manustatakse lihasesse 75 mg (1 ampull), vajadusel võib 30 minuti pärast sama
annust korrata.

Intravenoosse infusioonilahuse valmistamiseks lahjendatakse 1 ampull 100…150 ml füsioloogilise
(0,9% NaCl) või 5% glükoosilahusega. Mõlemad lahused tuleb kõigepealt puhverdada 0,5 ml 8,4%
või 1 ml 4,2% naatriumvesinikkarbonaadi lahusega. Kasutada tohib ainult läbipaistvaid
infusioonilahuseid. Infusioonilahus tuleb valmistada aseptilistes tingimustes, vahetult enne
manustamist. Mitte manustada intravenoosse boolusinjektsioonina!

Võimalikke annustamisskeeme on kaks:
• 25…50 mg infusioonina 15 minuti kuni 1 tunni jooksul või 75 mg infusioonina 30 minuti kuni 2
tunni jooksul (vajadusel võib annuseid korrata 4…6 tunni möödudes);
• pidevinfusioon kiirusega 5 mg/h kuni maksimaalse ööpäevase annuseni.
Infusioonina ei tohi ravimit manustada üle 2 päeva.

Maksimaalne ööpäevane annus erinevate manustamisviiside puhul on 150 mg.

Sapi ja neeru koolikuliste valude korral on diklofenaki soovitatav süstitav annus kuni 150 mg
ööpäevas. Ravi süstelahusega ei tohiks kesta kauem kui 2 ööpäeva.
Eakatel patsientidel ning neerupuudulikkuse, südamepuudulikkuse ja maksahaiguste korral tuleks ravi
alustada vähima võimaliku annusega ning ravi jätkata madalaima efektiivse annusega.

Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese ajooksul, mis sümptomite kontrollimiseks vajalik.(vt lõik 4.4).

Eakad patsiendid
Eakatel patsientidel ei ole ravimi farmakokineetika muutunud, kuid nagu kõikide mittesteroidsete
põletikuvastaste ravimite puhul, peab nende kasutamisel olema ettevaatlik ning tarvitama madalaimat
efektiivset annust, eriti nõrgestatud või väikese kehakaaluga patsientidel.

Neeru- või maksapuudulikkus
Ravi madalaima efektiivse annusega tuleb läbi viia hoolika järelevalve tingimustes, kuna tekkida võib
neerufunktsiooni häire süvenemine. Mõõduka ja raskekujulise neerupuudulikkuse korral on soovitatav
võimalusel ravimit vältida. Ka raskekujulise maksapuudulikkuse korral tuleks ravimi kasutamist
vältida, kuna suureneb veepeetuse ja seedetrakti verejooksu risk.

Lapsed ja noorukid
Almiral'i ei kasutata lastel ja noorukitel.

Kõrvaltoimeid saab vähendada kasutades väikseimat efektiivset annust kõige lühema aja jooksul, mis
sümptomite kontrollimiseks on vajalik (vt lõik 4.4).

• Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes
• Anamneesis varasema MSPVA-de kasutamisega seotud seedetrakti verejooks või perforatsioon.
Äge või anamneesis korduv seedetrakti haavand/verejooks (kaks või enam kindlat
haavandumise või verejooksu juhtu)
• Patsiendid, kellel aspiriin või teised mittesteroidsed põletikuvastased ravimid on esile kutsunud
astmahoo, urtikaaria või ägeda riniidi.
• Raske südamepuudulikkus.
• Raske maksa- või neerupuudulikkus
• Hepaatiline porfüüria
• Rasedus ja imetamine (vt lõik 4.6)
• Väljakujunenud südame paispuudulikkus (NYHA II-IV klass), südame isheemiatõbi,
perifeersete arterite haigus ja/või tserebrovaskulaarne haigus

Intravenoosse manustamise korral lisaks:
• samaaegne mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite või antikoagulantide (sh väikeses annuses
hepariini) kasutamine
• anamneesis hemorraagiline diatees
• tserebrovaskulaarne verejooks või selle kahtlus
• suure verejooksuohuga operatsioonid
• bronhiaalastma anamneesis
• mõõdukas või raske neerupuudulikkus (kreatiniini kliirens >160 µmol/l)
• hüpovoleemia või dehüdratsioon

Diklofenaki süstelahus on vastunäidustatud alla 18-aastatel noorukitel ja lastel.

Almiral'i kasutamise ajal peab vältima teiste MSPVA-de sh selektiivsete tsüklooksügenaas-2
inhibiitorite kasutamist.

Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese aja
jooksul.(vt lõik 4.2, ja allpool Seedetrakti riskid jaKardiovaskulaarsed riskid)

Eakad: Vanuritel on MSPVA-de kasutamisest tingitud kõrvaltoimete (eriti seedetrakti verejooks ja
perforatsioon, mis võib lõppeda letaalselt) esinemissagedus kõrgem.

Seedetrakti riskid
Seedetrakti verejooks, haavand ja perforatsioon: Potentsiaalselt letaalset seedetrakti verejooksu,
haavandumist või perforatsiooni on teatatud kõikide MSPVA-de kasutamisega ravi mistahes ajahetkel
kas hoiatavate sümptomitega või ilma ning tõsiste seedetrakti sümptomite anamneesiga või ilma.

Seedetrakti verejooksu, haavandumise ja perforatsiooni risk on kõrgem MSPVA-de annuse
suurendamisega, haavandi anamneesiga patsientidel, eriti kui haavand on komplitseerunud verejooksu
või perforatsiooniga (vt lõik 4.3) ning vanuritel. Nendel patsientidel peab ravi alustama võimalusel
väikseima annusega. Sellistel patsientidel, samuti neil, kes kasutavad väikses annuses
atsetüülsalitsüülhapet või teisi seedetrakti kahjustuste riski suurendavaid ravimeid (vt allpool ja lõik
4.5) tuleb kaaluda kombinatsioonravi protektiivsete ainetega (sh misoprostool või prootonpumba
inhibiitorid).

Seedetrakti toksilisuse anamneesiga patsiendid, eriti eakad, peavad teatama mistahes ebatavalisest
seedetrakti sümptomist (eriti seedetrakti verejooksust), eriti kui need ilmnevad ravi algul.
Ettevaatus on vajalik patsientide puhul, kes kasutavad samaaegselt seedetrakti haavandi ja verejooksu
riski suurendavaid ravimeid, nagu suukaudsed kortikosteroidid, antikoagulandid (nt varfariin),
selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid või trombotsüütide agregatsiooni inhibiitorid nagu
atsetüülsalitsüülhape (vt lõik 4.5).

Kui ibuprofeen-ravi ajal tekib seedetrakti verejooks või haavand, tuleb ravi kohe katkestada.

MSPVA-sid tuleb ettevaatusega kasutada seedetrakti haiguse anamneesiga (haavandiline koliit, Crohni
tõbi) patsientidel, kuna MSPVA -d võivad põhjustada nende haiguste ägenemist (vt lõik 4.8).

Ülitundlikkus
Allergilised reaktsioonid, sh anafülaktilised reaktsioonid võivad tekkida ka juhul, kui diklofenakki ei
ole varem kasutatud.

Diklofenakravi võib tundlikel patsientidel vallandada porfüüriahoo.

Neeru- ja maksapuudulikkus
Neeru-, maksa- või patsiente tuleb hoolikalt jälgida, kuna diklofenak-ravi ajal võib häiruda
neerufunktsioon. Ravi ajal on soovitatav regulaarselt kontrollida neerufunktsiooni ja kasutada
madalaimat efektiivset annust. Toime neerufunktsioonile on tavaliselt mööduv ravi lõpetamise
järgselt.
Kui kõrvalekalded maksafunktsiooni testides püsivad või süvenevad või tekivad hepatiidi sümptomid
või eosinofiilia ja/või nahalööve, tuleb ravi katkestada. Patsiendi regulaarne arstlik jälgimine on
vajalik raske maksafunktsiooni häire korral.
Pikaajalise ravi korral (eriti eakatel patsientidel) tuleb ettevaatusabinõuna regulaarselt kontrollida
neeru- ja maksafunktsiooni ning verepilti.

Astmaga patsiendid
Patsientidel, kellel on astma, sesoonne allergiline nohu, ninalimaskesta turse (nt ninapolüübid),
krooniline obstruktiivne kopsuhaigus või hingamisteede kroonilised infektsioonid (eriti allergilise
nohu sarnaste sümptomitega), esineb sagedamini MSPVA-de vastu reaktsioone nagu astma ägenemine
(nn analgeetikumide talumatus/analgeetikum-astma), Quincke’i ödeemi või urtikaariat. Seepärast on
nende patsientide puhul vajalikud erilised ettevaatusabinõud (valmisolek hädaolukorraks). Sama
kehtib ka patsientide kohta, kes on allergilised teistele toimeainetele, nt on varem tekkinud
nahareaktsioonid, pruuritus või urtikaaria.

Nahareaktsioonid
MSPVA-de kasutamisel on väga harva tekkinud tõsised nahakahjustused, milledest mõned võivad
lõppeda surmaga, sealhulgas eksfoliatiivne dermatiit, Stevensi-Johnsoni sündroom ja toksiline
epidermaalne nekrolüüs (vt lõik 4.8). Suurim risk nahareaktsioonide tekkeks on varases ravijärgus:
enamusel juhtudest tekib reaktsioon ravi esimesel kuul. Almiral’i manustamine tuleb katkestada kohe,
kui ilmneb nahalööve, limaskesta kahjustused või mõni muu ülitundlikkuse sümptom.

Suurtes annustes pärsib diklofenak trombotsüütide agregatsiooni.

Sulfitite suhtes ülitundlikel ja bronhiaalastmaga patsientidel võivad tekkida allergilist tüüpi
reaktsioonid (vt lõik 6.1).

Kardiovaskulaarsed ja tserebrovaskulaarsed riskid
Hoolikas jälgimine ja nõustamine on vajalikud patsientide puhul, kellel on anamneesis MSPVA-de
kasutamisega seotud hüpertensioon ja/või kerge kuni mõõdukas südame paispuudulikkus vedeliku
retentsiooni ja tursetega.

Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed lubavad oletada, et diklofenaki kasutamine, eriti
suurtes annustes (150 mg päevas) ja pika-ajaliselt võib olla seotud arteriaalse tromboosi juhtude (nt
müokardiinfarkt ja insult) vähese kõrgenenud riskiga.

Mitteravitud hüpertensiooni, südame paispuudulikkuse, südame isheemiatõve, perifeersete arterite
haiguse ja/või tserebrovaskulaarse haigusega patsientidel tohib diklofenakki kasutada ainult pärast
põhjalikku kaalutlust. Kardiovaskulaarsete haiguste riskifaktoritega ( sh hüpertensioon,
hüperlipideemia, suhkurtõbi, suitsetamine) patsientidel tohib pika-ajalist ravi alustada pärast
põhjalikku kaalutlust.

Diklofenak võib maskeerida infektsiooni sümptomaatikat. Eriline ettevaatus on vajalik eakate
patsientide ning südamepuudulikkusega, arteriaalse hüpertensiooniga ja maksa või neerude
funktsioonihäiretega patsientide puhul.

Kardiovaskulaarsete haiguste märkimisväärsete riskifaktoritega (nt hüpertensioon, hüperlipideemia,
diabeet, suitsetamine) patsiente tuleb ravida diklofenakiga üksnes pärast hoolikalt kaalutlust. Kuna
diklofenakist põhjustatud kardiovaskulaarne risk võib suureneda koos annuse ja toime kestusega, tuleb
diklofenakki kasutada võimalikult lühikest aega ja väikseimas efektiivses päevaannuses. Perioodiliselt
tuleb uuesti hinnata patsientide valu sümptomaatilise leevendamise vajadust ja ravivastust.

Viljakus
Sarnaselt teiste MSPVA-dega võib diklofenaki kasutamine mõjutada naise viljakust ja ei ole
soovitatav naisele, kes soovib rasestuda. Naised, kellel on probleeme rasestumisega või kellele tehakse
viljakusuuringuid, peaksid kaaluma diklofenaki kasutamise lõpetamist.

Liitium ja digoksiin
Diklofenaki toimel võib suureneda liitiumi ja digoksiini plasmakontsentratsioon. Soovitatav on plasma
liitiumitaseme sage kontrollimine ja vajadusel annuse vähendamine.

Selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid
Võivad suurendada riski seedetrakti verejooksuks (vt lõik 4.4).

Antikoagulandid
MSPVA-d võivad suurendada antikoagulantide (näiteks varfariin) toimet (vt lõik 4.4).

Trombotsüütide agregatsiooni inhibiitorid
Diklofenaki ja klopidegreeli või tiklopidiini samaaegsel manustamisel suureneb verejooksu risk.

Diabeediravimid
Üksikutel juhtudel on diklofenak avaldanud hüper- või hüpoglükeemilist toimet, vajalikuks võib
osutuda diabeediravimi annuse korrigeerimine.

Tsüklosporiin
Mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite (sh diklofenaki) ja tsüklosporiini koosmanustamisel on
täheldatud nefrotoksilisust, mis võib olla tingitud kahe ravimi kombineeritud prostaglandiinide
sünteesi pärssivast toimest.

Metotreksaat
Mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite ja metotreksaadi samaaegne manustamine (24 tunni vältel)
on põhjustanud metotreksaadi kuhjumisest tingitud mürgistust; viimane on tingitud neerude
eritusfunktsiooni vähenemisest mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite toimel.

Kinoloon-antibiootikumid
Ettevaatlik peab olema kinolooni manustamisel mittesteroidset põletikuvastast ravimit tarvitavatele
patsientidele, kuna see võib põhjustada krampe. Viimast võib esineda nii patsientidel, kellel on
anamneesis krambid või epilepsia kui ka patsientidel, kellel vastav anamnees puudub.

Kortikosteroidid
Võivad suurendada riski seedetrakti verejooksu või haavandi tekkeks (vt lõik 4.4).

Atsetüülsalitsüülhape
Atsetüülsalitsüülhape tõrjub diklofenaki välja tema seondumiskohtadelt ning seetõttu on nende
samaaegne kasutamine vastunäidustatud. Samuti on kõrvaltoimete suurenemise ohu tõttu
vastunäidustatud teiste MSPVP-de kasutamine.

Misoprostool
Arvatavasti põhjustab misoprostooli manustamine suures annuses diklofenaki AUC vähenemise ja
seedetrakti kõrvaltoimete esinemissageduse ja raskuse suurenemise.

Mifepristoon
MSPVA-d (sh diklofenakki) ei tohi kasutada 8-12 päeva pärast mifepristooni manustamist, kuna
MSPVA-d võivad vähendada mifeprostooni toimet.

Diureetikumid
Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid võivad vähendada diureetikumide toimet. Samaaegne ravi
kaaliumisäästvate diureetikumidega võib viia kaaliumitaseme suurenemiseni plasmas. Seetõttu on
soovitatav plasma kaaliumisisalduse regulaarne kontrollimine.

AKE inhibiitorite ja ß-blokaatorite
Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid vähendavad AKE inhibiitorite ja ß-blokaatorite
hüpotensiivset toimet.

Rasedus
Loomkatsetes ei ole ilmnenud ravimi teratogeenset toimet; kuid on täheldatud loote düstoonia ja
hilinenud poegimise sagedasemat esinemist, kui ravimi manustamine jätkub tiinuse lõpuni.
Prostaglandiinide sünteesi inhibiitorite kasutamine viimasel trimestril võib põhjustada arterioosjuha
enneaegset sulgumist või emakalõtvust ja sünnitegevuse aeglustumist.
Diklofenakki tohib ka raseduse I ja II trimestril kasutada vaid äärmisel vajadusel, kasutades
madalaimat efektiivset annust.

Imetamine
Diklofenak eritub rinnapiimaga, mistõttu suurtes annustes või pikaajaliselt ravimit kasutavatel emadel
on soovitatav imetamisest loobuda.

Diklofenak võib põhjustada pearinglust ja teisi kesknärvisüsteemihäireid, seetõttu peab olema
ettevaatlik autojuhtimisel ja liikuvate mehhanismidega töötamisel.

Tõsiste kõrvaltoimete ilmnemisel tuleb ravi diklofenakiga otsekohe lõpetada.
Kõrvaltoimete esinemissagedused on esitatud järgmiselt:
• sage: (>1/100 kuni <1/10)
• aeg-ajalt: (>1/1000 kuni <1/100)
• harv: (>1/10000 kuni <1/1000)
• väga harv: (<1/10000).

Kliiniline uuring ja epidemiloogilised andmed näitavad järjekindlalt diklofenaki kasutamisega seotud
arteriaalsete trombootiliste tüsistuste (nt südamelihaseinfarkt või insult) suurenenud riski, eriti suure
annuse (150 mg ööpäevas) ja pikaajalisel ravi korral. (Vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Vere ja lümfisüsteemi häired:
Väga harv: trombotsütopeenia, leukopeenia, agranulotsütoos, hemolüütiline ja aplastiline aneemia.

Närvisüsteemi häired:
Aeg-ajalt: peavalu, pearinglus ja vertiigo.
Harv: uimasus ja väsimus.
Väga harv: tundlikkuse ja maitsetundlikkuse muutused, paresteesia, mäluhäired, desorientatsioon,
ähmane nägemine, diploopia, kuulmishäired, tinnitus, unetus, hirmuunenäod, ärrituvus, krambid,
depressioon, psühhootilised reaktsioonid ja ärevus.

Silma kahjustused
Väga harv: Nägemishäired (hägune nägemine, nägemisnärvi neuriit, kahelinägemine).

Kõrva ja labürindi kahjustused
Väga harv: kuulmiskahjustus, tinnitus.

Südame häired:
Väga harv: südamekloppimine, valu rinnus.
MSPVA raviga seoses on teatatud tursetest, hüpertensioonist ja südamepuudulikkusest.
Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed lubavad oletada, et diklofenaki kasutamine, eriti
suurtes annustes (150 mg päevas), võib olla seotud arteriaalse tromboosi juhtude (nt müokardiinfarkt
või insult) kõrgenenud riskiga (vt lõik 4.4).

Vaskulaarsed häired
Väga harv: vaskuliit.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Väga harv: pneumoniit.

Seedetrakti häired:
Aeg-ajalt: epigastraalne valu, teised gastrointestinaalsed häired (näiteks iiveldus, oksendamine,
kõhulahtisus, kõhukrambid, düspepsia, kõhupuhitus, anoreksia).
Harv: Gastriit, gastrointestinaalse veritsus (hematemees, veriroe, verine kõhulahtisus), peptilised
haavandid koos või ilma veritsusega (perforatsiooniga või ilma, mis mõnikord võivad lõppeda
surmaga, eriti vanemas eas patsientidel). (vt lõik 4.4).
Väga harv: aftoosne stomatiit, glossiit, söögitoru kahjustused, soolekahjustused (näiteks
mittespetsiifiline hemorraagiline koliit ja haavandilise koliidi või Crohni tõve ägenemine, käärsoole
kahjustus ja struktuurid), pankreatiit, kõhukinnisus.

Maksa ja sapiteede häired:
Aeg-ajalt: seerumi transaminaaside aktiivsuse suurenemine (ALT, AST),
Harv: maksafunktsioonihäired, k.a hepatiit, üksikjuhtudel letaalse lõppega, nahakollasusega või ilma

Naha ja nahaaluskoe kahjustused:
Aeg-ajalt: punetus või nahalööve
Harv: urtikaaria
Väga harv: bulloosne lööve, ekseem, erythema multiforme, Stevens-Johnson’i sündroom, äge toksiline
epidermolüüs, erütroderma, juuste väljalangemine, valgustundlikkuse reaktsioonid, purpur ja
allergiline purpur.

Neerude ja kuseteede häired:
Harv: Tursed.
Väga harv: äge neerupuudulikkus, hematuuria, proteinuuria ja teised kuseteede häired, interstitsiaalne
nefriit, nefrootiline sündroom, papilli nekroos.

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired:
Väga harv: impotentsus

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid:
Aeg-ajalt: süstekoha reaktsioonid nagu paikne valu ja induratsioon.
Väga harv: paikne valu ja abstsessi moodustumine.

Immuunsüsteemi häired
Harv: tursed, ülitundlikkusreaktsioonid nagu bronhospasm, anafülaktilised/anafülalaktoidsed
süsteemsed reaktsioonid, k.a. hüpotensioon.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Spetsiifiline antidoot puudub. Ravimi imendumise takistamiseks tuleb esimesel võimalusel teha
maoloputus või manustada aktiivsütt. Üleannustamise ravi on sümptomaatiline.
Mürgistussümptomiteks võivad olla hüpotensioon, neerupuudulikkus, krambid, seedetrakti
ärritusnähud, hingamise pärssumine. Diklofenaki ulatusliku metabolismi ja suure seonduvuse tõttu
plasmavalkudega ei ole forsseeritud diurees, hemodialüüs ja hemoperfusioon diklofenaki
elimineerimisel efektiivsed.

Farmakoterapeutiline rühm: mittesteroidsed põletiku- ja reumavastased ained.

ATC kood: M01AB05

Toimemehhanism

Diklofenak on mittesteroidne põletiku- ja valuvastane ravim, mis pärsib prostaglandiinide sünteesi.
Diklofenakki võib intramuskulaarselt kasutada ägeda valu korral, näiteks koolikvalude, osteoartroosi
ja reumatoidartriidi ägenemise, traumajärgse ja postoperatiivne valu jm korral. Intravenoosne ravimi
kasutamine võib osutuda vajalikuks postoperatiivse valu raviks või profülaktikaks haiglatingimustes.

Imendumine

Pärast 75 mg diklofenaki manustamist intramuskulaarse süste teel leiab imendumine aset otsekohe
ning keskmine kontsentratsioon plasmas, mis on ligikaudu 2,558 ± 0,968 µg/ml (2,5 µg/ml 8 µmol/l)
saavutatakse ligikaudu 20 minutiga. Imendunud kogus on lineaarses proportsioonis manustatud
annusega.

Intravenoosne infusioon: kui 75 mg diklofenakki manustatakse 2 tunni jooksul intravenoosse
infusioonina, saavutatakse keskmine kontsentratsioon plasmas ligikaudu 1,875 ± 0,436 µg/ml (1,9
µg/mL 5,9µmol/L). Lühemal infusioonil saavutatakse kõrgem plasma tippkontsentratsioon, pikemal
infusioonil saavutatakse kontsentratsioon, mis on proportsionaalne 3 kuni 4 tundi kestva
infusiooniajaga. Suukaudsel, rektaalsel manustamisel või lihasesse süstimisel langeb
plasmakontsentratsioon kontrastina kiiresti pärast tippkontsentratsiooni saabumist.

Biosaadavus

Kontsentratsioonikõvera alune pindala (AUC) on intramuskulaarse või intravenoosse manustamise
järel ligikaudu kaks korda suurem kui suu kaudu või rektaalsel manustamisel saavutatu, sest selle
manustamisviisi korral välditakse esmase maksapassaaži efekti.

Jaotumine

Toimeaine on 99,7% ulatuses seotud valkudega, peamiselt albumiinidega (99,4%).
Diklofenak tungib sünoviaalvedelikku, kus maksimaalne kontsentratsioon on mõõdetud 2 kuni 4 tundi
pärast maksimaalse kontsentratsiooni saabumist plasmas. Sünoviaalvedelikus on näiv eliminatsiooni
poolväärtusaeg 3 kuni 6 tundi. Kaks tundi pärast maksimaalse kontsentratsiooni saabumist plasmas on
toimeaine kontsentratsioon sünoviaalvedelikus juba suurem kui plasmas ja see jääb suuremaks kuni
12-ks tunniks.

Biotransformatsioon

Diklofenaki biotransformatsioon toimub osaliselt intaktse molekuli glükuronidatsiooni teel, kuid
peamiselt üksik- ja multihüdroksüleerumise ning metoksüleerumise teel, mille tulemuseks on mitmed
fenoolmetaboliidid, millest enamik konjugeeritakse glükuroniidkonjugaatideks. Kaks nendest
fenoolmetaboliitidest on bioloogiliselt aktiivsed, kuid palju vähemal määral kui diklofenak.

Eritumine

Diklofenaki kogu süsteemne kliirens plasmast on 263 ± 56 ml/min (keskmine väärtus ± SD). Lõplik
poolväärtusaeg plasmas on 1 kuni 2 tundi. Neljal metaboliidil, sh kahel aktiivsel, on samuti lühike
poolväärtusaeg - 1 kuni 3 tundi.
Ligikaudu 60% manustatud annusest eritub uriiniga intaktse molekuli glükuroniidkonjugaadi ja
metaboliitidena, millest enamus on samuti konverteeritud glükuroniidkonjugaatideks. Muutumatu
toimeainena eritub vähem kui 1%. Ülejäänud annus elimineeritakse metaboliitidena sapi ja roojaga.

Teised patsientide eripopulatsioonid

Eakad

Vanusest tingitud olulisi erinevusi ravimi imendumise, ainevahetuse või eritumise osas pole
täheldatud, välja arvatud juhud, kus 5 eakal patsiendil määrati 15 minutilise intravenoosse infusiooni
järel 50% kõrgem plasmakontsentratsioon võrreldes noorte tervete isikutega.

Neerufunktsioonihäirega patsiendid
Neerukahjustusega patsientidel ei saa üksikannuse kineetika põhjal järeldada muutumatu toimeaine
kuhjumist, kui rakendatakse tavapärast annustamisskeemi. Kui kreatiniini kliirens on alla 10 ml/min,
on hüdroksümetaboliitide arvestuslik püsikontsentratsioon plasmas ligikaudu 4 korda suurem kui
normaalsetel isikutel. Sellele vaatamata erituvad metaboliidid lõpuks sapi kaudu.

Maksahaigusega patsiendid

Kroonilise hepatiidi või mitte-dekompenseeritud maksatsirroosiga patsientidel on diklofenaki
farmakokineetika ja metabolism samasugused kui ilma maksahaiguseta patsientidel.

Täiendavat informatsiooni ei ole.

Bensüülalkohol, naatriumformaldehüüdsulfoksülaat, propüleenglükool, naatriummetabisulfit,
naatriumhüdroksiid, süstevesi.

Ei ole kohaldatav.

3 aastat.

Hoida temperatuuril kuni 25 oC.

3 ml ampullid, 5, 10 või 100 tk pakendis
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Kasutamis- ja käsitsemisjuhend

Almiral süstelahuse ampullid on mõeldud ühekordseks kasutamiseks. Avada aseptilistes tingimustes.
Mitte segada teiste süstelahustega.

Valmislahus tuleb manustada kohe. Infusioonilahust ei tohi pärast manustamiskõlblikuks muutmist
säilitada.