probleem isaga 17.06.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

tere.

Minu probleemiks on häbelikkus, kartus inimestele läheneda, lähedussuhted.
mul on koguaeg depressioon, madal enesehinnang, sõber ütles mulle, et käin ringi sellise näoga, nagu oleks maailma lõpp lähedal. seda võiks võtta nagu sotsiaalfoobiat. Arvan, et põhjus võib olla minu suhtes oma isaga. Nimelt on ta olnud alati väga kauge, ta ise tunnistab, et ei ole suutnud elus inimestega suhteid luua, tema isa suri, kui ta oli 17 või 18 vähki, mis nagu mu isa ütles oli põhjustatud psühholoogilistest probleemidest, ta olevat olnud üks pundar. Mu vanaisa olevat olnud väga range poegadega, ja ilmselt jäi armastusest poegade vastu puudu, tal olevat olnud enda emaga väga raske suhe. Mu isa ütles, et ta olevat hulluks läinud oma probleemidega. Ühesõnaga on mu isal väga raske mind endale ligi lasta, ta küll üritab pidevalt juttu teha, küsida, et kuidas mul läheb, tööl, koolis. Mina tunnen nendel hetkedel millegi pärast viha, vastumeelsust, tülpimust talle vastata. Mõnikord, kui me autoga koju sõidame, ja midagi ei räägi, siis tunnen lihtsalt metsikult suurt viha
tema vastu. Ma ei oska seda seletada, olen üritanud enesest selle põhjusi leida, tavaliselt olen sellest vihast jagu saanud või seda leevendanud mõtetega:
"ma armastan teda", "ma olen väärtuslik inimene sellisena nagu ma olen" (tingimusteta eneseaustus), olen ette kujutanud, kuidas ma kallistan teda...
Füüsilist kontakti on tal väga raske minuga saavutada, mind patsutada või muud, ta nagu kardaks seda. Samas võib ta mossis näoga mult tagasihoidlikult küsida, kuidas mul mingis valdkonnas läheb, aga kui mina üritan temaga semutseda, siis ta kohkub ära. Kui ma mõne hea nalja teen, talle näitan arvutist, ajakirjast midagi naljakat, siis on tal väga raske rõõmu väljendada. Samas tunnen mina koolis ja mujal teistega suheldes, et mul on raske endale inimesi ligi lasta, nalja visata, eriti kohkun ära, kui keegi mu nalja tunnustab. Eriti raske on tüdrukutega, neist on see alguse saanud, juba aastaid tagasi. Kui mõni tüdruk üritab mulle ligi pääseda,
siis kammitsen ennast ja sulgun endasse või tõrjun nad eemale, nagu kardan nende lähedust.
Seekord, kui isaga rääkisin oma probleemidest ja tema enda probleemidest oma isaga, siis järgmine päev tundsin ennast tunduvalt vabamana, kuid see kadus kohe.
Kuidas selliseid probleeme lahendada saab, kas ültse saab? Kes peaks seda tegema, isa või mina, kuidas saaksin ma elada ilma lähedussuhtetta oma isaga, nii, et ise suudaksin suhelda. Mul ei ole enam raha, et psühholoogidele maksta 300 eeki 45 minuti eest, ma olen tudeng. mida pean ma tegama?
Suur tänu pika kirja lugemise eest, loodan, et saan ka vastuse sisuka.
Aitäh.