Abielu ja efexori mõju 22.11.03 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Olen 26a naine ja olen olnud 3,5 a abielus. Laps on 7 aastane teisest kooselust.

Suhted mehega on läinud juba väga keeruliseks kuni tõsiste suurte riidudeni. Hetkel elavad meie korteris veel minu äi ja ämm (kevadel saab aasta täis), et mul pole enam miskit elamisruumigi, et üksi kuskile tõmbuda kui tahan olla rahus.
Olen koguni mõelnud, et enesetapp oleks lahendus kuna armastan oma meest väga aga tema hoolib minust aga iga hetkega vähem. Või see tundub mulle vaid nii... Kuigi ta väidab vaid, et ta tunded on hetkel vaid sassis kuna ta eluviis on hetkel väga häiritud, teeb hommikuni tööd ja joob pidevalt, magab ja toitub ebaregulaarselt ja on muidu väga suure töise pinge all kuna on vastutav töö jne. Kui ta joob ei jää küll silmnähtavat purju ja keegi ei aimaks isegi, et ta joonud on aga ometi joob igaõhtu suure gini ära mis talle ikka rahustavalt mõjub nagu ta ise ütleb. Ta ei ole vägivaldne aga tema ükskõiksus ajab mind marru.
Ta on end arvates 100% vastutav pere heaolu ees, et raha oleks jne.. Ta tahaks olla see kes kõike juhib jne. Samas ta ütleb, et minul on ükskõik ja mind ei saa usaldada kui ma tahan aidata kuna ma olen väga kätemaksu himuline, kuigi ma seda ei ole. Ta ei räägi mulle midagi oma tööst ja see tekitab mins suurt kurbus kuna ta ei usalda mind ega taha mind oma igapäeva ellu. Me ei käi ka koos kuskil eriti, kuna ta ütleb, et teda ei huvita miskid kinod ega sünnipäevad ega pühapäeva üritused.
Teinekord vaid vihastub täiesti suvaliselt ja ütleb igasugu asju mis mind südamepõhjani solvab aga ta ei saa ise arugi kuidas see võib mulle mõjuda. Ta ei vabanda kah kunagi. Kuigi kui teinekord vestleme saab ta kohati aru oma vigadest (ja mina püüan aru saada enda vigadset ja neid tunnistada ja parandad) aga ta on täiesti veendunud, et ainult mina olen süüdi meie suhte lagunemises kuna meie kooselu algses olin rohkem mina see kes kodust ära jalutas õhtul sõpradega jne. Ja nüüd käib siis tema kuidas ise tahab ja mind kunagi kaasa ei võta jne. Kuigi ma ei saa siin tema mõttest eriti aru... Igal juhul on tema ükskõiksus ja imelik käitumine viinud mind viimase piirini. Ta lausa meelega provotseerib mind, helistab ja messib teistele naistele jne. Jutukates sehkendab ja kutsub teisi kinno jne... Samas ütleb ta mulle, et teeb seda vaid minu kiuste ?? Lahutusest rääkides ta ütleb, et ta lahutada ei taha aga ta tahaks elada üldse üksi kui saaks. Ta ise ütleb, et abielluks kunagi enam teise naisega kuna naised häirivad teda vms, et ta tahab reisida ja maailma näha. Meile abielu alguses ta tahtis aga vaid kodus olla ja ilusat peret luua. Samas ta räägib kohati meie ilusast tulevikust jne seda tavaliselt siis kui kõik on mõnda aega rahulikult kodus sujunud. Ta on vaid vihahoos öelnud, et tahab lahutust siis miks ta seda normaalses vestluses pole tahtnud ? Kunagi ta väitis, et on mulle jäägitult truu ja naise petmine on tema loomuse vastane aga juba pea poolaastat pole ma selles enam veendunud. Kas see võib olla vaid minu paranoia et midagi on ? Samas ma näen kui hoolitsev ta minu suhtes on ja muretseb väga kui mul halvasti läheb aga seda hoolitsust näitab ta vaid hetke välja ja juba tegeleb ta oma asjadega. Ta ei mõista kohati minu vajadusi ja elab vaid oma reeglite järgi. See on kohati imelik. Näiteks seksuaalselt on ta sammuti suhteliselt passiivne, s.t. ta tahab aga vaid siis kui tema tahab ja siis on vahekorrad lühikesed ja ta ei rahulda mind. Ma ütlen talle pidevalt, et ta peaks proovima vähemalt jne

Ma olen igal juhul langenud täielikku masendusse kuna mu elu on kohutavalt sassis ja segane. Iga asi viib mind juba kohutavalt endast välja ja ma nutan täiesti igal suvaliselt hetkel juba, bussis, tööl jne. Riiuga jooksen toas välja ja jalutan täiesti sihitult öösiti mitu tundi kuni olen lihtsalt liiga väsinud ja pöördun koju tagasi. Üritan mõista kus ma olen vea teinud, kus mu mõtet takerdub ja miks ma ennast muuta ei saa selliseks nagu ma mehele meeldiks. Tean et see on võimatu ja ma ei taha lasta tal ennast muuta kuna olen siiski inimene kellega ta abiellus ja miks pean ma olema nüüd keegi teine ? Või olen ma siiski muutunud ?

Umbes kaks kuud tagasi palusin ma teda väga, et läheksime perenõuandlasse, Perekonnastuudio ABX oleks väga sobinud asukoha suhtes aga mees arvab, et see on vaid mõttetu raha kulutamine kuna seal ei saa ühekorraga küll miskit abi ja ta ei kavatse 10 visiidi eest küll maksta. Sammuti, et ükski teine inimene ei suuda avaneda täiesti võõra inimese kuuldes ja meil endalgi on raskusi avameeselt teinekord üksteisega rääkimisega. Et midagi üks võõras inimene saaks meie heaks teha kui me oleme omavahel kümneid ja kümneid kordi arutanud oma suhet aga lootusetuks on see jäänud kuna paaripäevaga hakkab uus trall pihta. Et nii käib see vaid filmides jne.

Olen hakanud unustama täiesti süstemaatiliselt asju mida unustada ei tohiks, mind täiesti hämmastab kuidas ma suudan täiesti olulisi asju unustada ja viimasele sekundile lükata. Iga pisiasi võib mu päeva täiesti peapeale keerata...
Igal juhul viimasel ajal on asi läinud nii hulluks, et lasin perearstil depressiooni ravimid välja kirjutada. Kuigi pideva pinge all olen elanud juba väga pikka aega. Kindlasti üle aasta, kevadel läks kohati asi täiesti hulluks ja suvel mõtlesin juba 2 korda veenid läbi lõigata, et surra. Kuigi ma tean et see on jabur mõte aga ehk soovisin ma sellega mehele mõista enda kui kaugele ta mind viinud on. Kuigi mees ütleb, et ma pean lapse pärast pingutama aga ma tunnen et ma olen hetkel täiesti kasutu lapsevanem ja pole suuteline oma last kasvatama nii nagu peab. Õnneks on ämm mulle palju abiks selles osas.

Eile võitsin esimest korda efexori, oli tunne nagu oleksin joonud (ajas naerma alguses ja tuikuma) ja jäin küll pea kohe magama aga nüüd siiamaani seest läigib ja ajab oksendama kergelt ja terve öö olid kohutavad peavalud ja väga rahutu olin. Pidevalt surun jõuga hambaid kokku ja on külma värinad ja lihased valutavad kohutavalt jne Pea valutab hetkel sammuti natuke. Ei julge valuvaigistit kah võtta. Kaua need nähud kestavad. Arst käskis igaljuhul ravimit võtta. Ma lugesin, et selline ravikuur võib kesta koguni 6 kuud aga kas selline ravi ei või muuta minu isiksust ? Lugesin midagi küll, et selles suhtes on depressiooni ravimid täiesti ohutud aga samas ju eesmärk on muutuda kuna nii enam elada ei saa....

Lisaks tahan teada, et miks ma peaks artsile ütlema kui on plaan jääda rasedaks, et kas see võiks siis loodet kahjustada vms. Mitte et ma plaanin hetkel last aga ei kasuta hetkel kaitsevahendeid kah. (Katkestatud suguelu) Igaljuhul oli nii pakendi infolehel kirjas et ei ole soovitav rasedaks jääda. Kas peaks ehk spiraali sisse panema vms.

Nädalapärast on mul küll aeg perearstile ja küsin täpsemalt üle aga ma ei tea kas peaksin pöörduma veel eriarsti juude ? Arstid tekitavad minus teatud rahutustunnet.

Ma arvasin pidevalt et saan ilma ravimiteta hakkama, on vaja vaid endale sisestada, et saan hakkama ja olen tubli aga ikkagi murdun alati !

Kas depressiooni ravim aitab mul kuidagi enese probleemidega paremini hakkama saada, et ma suudaks selgemini oma tundeid valitseda ja mõista ja neid väljendada ? Või aitab see mul kriitilisel hetkel jääda iseendaks, et ma ei tunneks pidevat süütunnet. Et mu peas ei liiguks mõtted, et mu abielu on juba hukule määratud ? Kuigi antidepressandid ei saa ju kuidagi minu elu muuta ja mu abielu päästa ! Mina võin juh muutuda aga minu mees ei muutu ikkagi....