segaduses 04.04.02 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Lugu järgmine. Olen juba pikk aega elanud paarisuhtes, kus tunnen ennast siiski üksikuna. Partner käib oma käimisi, mind ta kusagile kaasa ei kutsu. Kui mina midagi korraldan, et temaga koos aega veeta, ütleb ta mulle ära. Et käigu ja olgu ma üksi. Hakkasingi siis käima ja juhtus, et armusin. Tunne pole küll veel kaugelearenenud, kuid võimalus on. Olen aga selline ühe mehe naine ja nüüd dilemma ees. Mulle pole omane teise inimese selja taga susserdamine, kuid otse ma sellest oma partnerile ka rääkida ei saaks. Teades tema iseloomu, on ta väga äkiline ja kindlasti ei näe ta toimuvas oma süüd. Hoopis minust tehakse suur süüdlane. Ma ei tea, kas mu praegune suhe on väärt hoidmist või peaksin laskma asjadel omasoodu minna. Milliseid küsimusi peaksin endale esitama? Tänan vastuse eest!

Arst vastas:

dr Harri Küünarpuu

Tallinna Psühhiaatria Haigla, Perekonnastuudio ABX, Psühho-Konsultatsioonid MTÜ

Tere!



Mul on tunne, et Teie partner hindab väga suurel määral iseseisvust. Aga iseseisvusega koos käib ka teatav küpsuse tase. Ehk siis, teie omavahelistele suhetele kohaldatuna -- igaüks käitub ka üksi toimetades ikkagi paarisuhtes olevana, s.t. ei tee, ütle ega suhtle kellegagi nii, et see tema partnerile võiks haiget teha, piinlikust valmistada või suhtele ohtlik olla.



Ma arvan, et Teie esimene küsimus endale peakski olema see, kas Te olete sedavõrd iseseisev ja küps, et olla oma partneriga niisugustes suhetes. Kui Te ei saa elada niisugustes suhetes, ehk siis, Teile on tarvis suuremat sõltuvust, ehk siis seda, et Te peaksite kogu aeg olema koos oma partneriga, et tunda end "paaris" olevana ja et te suudate vaid siis toimida, elada nii, et Teie suhe ohtu ei satuks (näiteks, et Te kellessegi juhuslikult ei armuks), siis ei ole see suhe Teie jaoks. Siis ehk ei ole Te saavutanud sellist seesmist iseseisvust ja sõltumatust, et ka siis tunda end paarisuhtes olevana, kui Teie partner hetkel Teie kõrval ei ole.



Enamik inimesi eelistab siiski elada sõltuvussuhetes -- tunda end sõltuvana teisest ja et teine tunneks end sõltuvane temast. See annab teataval määral kindluse ja turvatunde, et partner ei jaluta minema ega endalgi ei teki soovi minema jalutada. Kahjuks on see kahe sõltlase suhe, mitte kahe vaba ja sõltumatu inimese vabatahtlikult valitud liit, milles ei ole kohta sunnile, mahajäetuse tundele ega armukadedusele. Aga see on vist ideaal, milleni meist elavatest inimestest keegi ei suuda küündida. Aga me võime ju, võime, eks, proovida kasvõi natukene selle poole end küünitada.



Parimate soovidega,

HK

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

abielulahutus

Tere . Oleme mehega koos elanud 12 aastat . Selle ajaga oleme kuidagi teineteisest võõrandunud. Kuidas see juhtus- eks ole ju kõike läbi elanud.Kord oli tal armuke, nüüd on see minuga juhtunud.Minu ja ...

Vastas dr Elen Kihl

Püüdke kõigepealt endas ja oma tunnetes selgusele jõuda. Mida te tunnete oma mehe vastu, mida armukese vastu; missugust suhet Te tahate, missugust kooselu Te tahate; mis on kummagi mehe positiivsed ja ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi