Paanika-hirm-segadus-depressioon 15.06.10 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere,

Minul on selline mure, et ma ei kontrolli enam oma elu üldse, ma ei kontrolli enam oma mõtteid, oma käitumist, oma tundeid. Mind valdavad päevast päeva paanikahood, vahel sellised imelikumad hood, kus ma ei suuda paigal seista ja jooksen ühest toast teise ja pean karjuma, mälu kaob ära. Ma arvan, et psühholoogid jms võivad öelda selle peale, et ma ei suuda enam oma vussikeeratud elu, kahetsusi, enesepettust ja süüdistusi jms oma alateadvuses kontrolli all hoida. Sest palju asju on küll vussi keeratud ja üks suur viga, mis ma olen teinud lapsest peale, oli taanduda kujuteldavasse reaalsusesse, kus ei pidanud oma probleemidega silmitsi seisma. Ma pole lasteaias käinud ja lapsena kasvasin üles üksikus kohas ja olin enamiku ajast üksi, kuigi mäletamistmööda seltsiv. Omaarust mul suhtlemisraskusi pole olnud, kuid nüüd järele mõeldes, on suhtlemine minu jaosk väga raske olnud ja olen väga paljudes erinevates koolides õppinud, perekonnaprobleemide tõttu olen pidanud palju koole vahetama, mitte vaimsete võimete pärast. IQ on mul keskmisest päris kõvasti üle, oskan mitmeid keeli ja olen hariduselt reaalteadlane ja oma erialal väga andekas, ma väga armastan ka seda mida teen. Tegelen ka erinevate kunstidega ja spordialadega, üldse on pidev vajadus enda väärtust välimuse ja oskustega tõestada aga kunagi ei tundu, et ma oleks seda ära teeninud. Mul ei ole kunagi lähedasi sõpru olnud, vähemalt mitte üle poole aasta vms. Suhetest rääkimata. Võiks öelda, et olen ebameeldivalt kõrk inimeste suhtes, kuid ma usun, et iga inimene peaks olema ära teeninud oma armastuse oma vaimse virtuooslikkusega, mis peegeldub ka füüsilises kestas, tervises jne. Ma olen tegelikult väga sõbralik ja abivalmis inimene, aga miskipärast ma ei suuda endale sõprussidemeid luua ja neid säilitada. Enamik lähedasi suhteid lõppevad mu sisemise kriisi, paanikahoode jms tõttu. Ma tunnen suurt tühjust, kui ma olen kellegagi koos, mitte midagi tegemas. Minu jaoks on see müstika, kuidas taluda seda lihtsust ja tühjust olles koos, tehes mitte midagi. Terve oma elu ma olen sisustanud mingi tegevusega, üldjuhul uskudes enda progresseerumist, tegelen enda vaimsete ja füüsiliste oskuste arendamisega. Aga ma tunnen, et ma sisuliselt ei ole inimene. Ma tunnen, et kuigi väliselt kõik linnukesed võib tõmmata ilusate klauslite ja filosoofiliste seisukohtade taha, on see kõik võlts. Mina olen võlts ja ma tunnen, et keegi sisuliselt mind ei talu. Ma olen inimene, keda tahetakse kuhugi nimekirja, kuhugi seltskonda, kuhugi ekraanile, vitriinile, kuid tegelikult sisu mädaneb ja keegi ei taha sinna eales vaadata. Mul on väga palju segaseid suhteid olnud. Ma austan vabadust, seega ma ei nõua suhetest teistega midagi, mille pärast tavaliselt inimesed närvitsevad- tähelepanu, monogaamia, kuid see ei tähenda, et ma pole nendest suhetest haiget saanud ja ma ise ka ei tea, miks. Viimasel ajal on aga see, et ma olen hakanud kannatama metsikute paanikahoogude käes, hirmulainete, et füüsiliselt valutab. Lausa nii on, et kohe kui ärkan, st teadvus tagasi tuleb, siis tunnen kuidas südame ja sisikonnna piirkonda valgub mingi imelik füüsiline valu ja krambid ja siuke luksumine on sees isegi. Vahepeal on ka hirmsad migreenihood olnud, nii, et kaelas need suured arterid valutavad. Tegelen ka mitmete vaimsete harjutustega -meditatsioon, võimlemine jms, aga miski ei aita enam. Võtsin ka ilge õgimise käigus 10 kilo kuu ajaga juurde, muidu olin väga heas füüsilises vormis. Seedimine on korrast ära. Kuigi ma olen taimetoitlane, st ma ei söö liha ja harva söön loomset toitu. Taimetoitlane olen juba väga pikka aega ja see üldjuhul mõjub hästi. Ma üldjuhul ei paista depressiivne välja, kui minuga muidugi liiga pikalt ja avameelset mitte rääkida. Kuid viimasel ajal ma ei suuda enam oma tööd teha, magada, voodist üles tõusta, poodi minna, inimestega rääkida. Tahaks kõik inimesed oma elust persse saata, mõtlen tihti enesetapust, kuigi tõenäosus, et seda teen on väga väike, sest ma tahan tegelikult elada. Kuid vahel tulevad sellised hullusehood ja paanikalaineid ja ma ei suuda üldse enam kontrollida oma tegevust. Mu kõnemaneer on muutunud viimasel ajal, ma olen kokutama hakanud, võimalusel üldse vaikima hakanud ja ma ei suuda enam mõelda nii kiiresti kui enne ja oma mõtteid selgelt väljendada. Ma ei suuda enam otsuseid langetada ja tulevikku ette kujutada. Mõtlen kogu aeg igast minevikusündmustest ja seostest nende vahel ja üritan oma elu lahterdada ja kalkuleerida ja üldisi tendentse välja lugeda ja ma ei suuda sellest enam mitte mõelda, vahel ma mõtlen, seda läbi une ja seostan õudusunenägusi ja fantaasiad jms reaalsusega. Ja ma ei suuda nendest hoogudest vahel välja tulla. Ühesõnaga, maailm variseb kokku. On varem ka varisenud, aga ma tunnen, et seekord ei ole enam selget mõistust. Ma tõesti muretsen, et pole mingeid kriteeriume, normaalsust, kasvõi pehmelt defineerituna, mille juurde tagasi tulla. Ei ole mingit puhkust sellest seisundist. Asi on teglikult väga tõsine, võib kirjas välja kukkuda, nagu asi ei oleks tõsine nii väga, aga ma olen praegu oma eufooria seisundis, see on ainuke aeg, millal ma saan üldse välismaailmaga suhelda praegu ja sellest rääkida, ilma et ma märatsema või nutma vms hakkan.

Arst vastas:

dr Tõnu Ots

Psühholoog

Mõtlesin väga kaua selle kirja üle. Näen selles tõelist muret ja paanikat, aga ka mulle raskesti arusaadavaid ja seletatavaid vastuolusid olude kirjeldamisl. Ma tunnen, et selle eluloo asjaolud väljuvad kirjalike nõuannetega lahendatavuse piiridest ja vajavad pikemat otsest dialoogi või psühhoteraapiat. Mitmed murelikuks tegevad asjaolud viitavad ka vajadusele pöörduda psühhiaatri poole.

Kas see arutelu oli kasulik?