Kuidas leida jôudu et toibuda sellest kôigest.. 30.07.08 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!
Olen Teie poole ennegi pöördunud oma meesterahva puhul. Nüüd on küsimus hoopis selles, et minu eksmees, norra kodanik, on varastanud minu lapse ära voodist keset ööd ja viinud ta välismaale. Kuna laps on kah eesti kodanik aga on sündinud Norras, siis on tema päritoluriik siiski Norra, kuid Eesti kohtuinstantsid on otsustanud last mitte tagastada. Tegu on desperaadist mehega, kes kättemaksuks on lapse ära varastanud minult, ma elasin temaga koos vaid aasta aega Norras sama katuse all, ja seejärel algasid kriisikodud ja igasugu muud lastekaitse poolt antud elukohad, et toibuda peale "psühhopaadiga" kooselu, kus üks domineerib täielikult, teine aga allub ja andestab ja palub andeks. Ta mängiski mu süütunDe peale kogu aeg. Nüüd on sellest möödas juba 6 aastat kui mu laps sündis, ja lapse isa ikka veel pole loobunud ja nüüd siis hakkas tal see laps kinnisideeks. Lapsega tulime Norrast ära eelmisel aastal ja jäime siia, kuna mehe suhtes on kahtlusi et ta on last kuritarvitanud arvestades mida 5-aastane laps ise rääkis. Siin Eestis saadeti mu tüdruku psühholoogi juurde et tuvastada, kas on kahtlused kinnitatavad v. mitte. Osaliselt leidis siiski aset see väide, et tüdrukule on seksuaalselt ligipääs oldud, kuid täpsed ja kindlad tôendid puuduvad. Mees muidugi väidab, et see on kôik vale, kuni selleni välja et ma olen ise last manipuleerinud ja nö talle suhu need asjad kah pandnud. See on väga keeruline olukord, kuna isegi mu lihane ema toetab mitte mind vaid seda lapse isa, kes vôitis tema usalduse ja tänu sellele pääses ligi mu lapsele ja varastas ta öösel korterist ära. kôik see on nii ettekuulmatu ja uskumatu, et paljudel inimestel on raske sellesse uskuda, kuid see on puhas tôsi.
Mul on selline olukord, et mu kôrvale siis kui me siia tütrega Eestisse tulime, tekkis meesterahvas, kelle kohta olen teile mitmekordselt kirjutanud siia enne, et ta ei usalda ja et tuleb iseendal temaga ühendust vôtta, et ta pole ise eriti aktiivne ja soovib omaette olla tihti jne. Selgus enne seda, et mu meessôbral on ehk kah mingisugune depressioon( kuna üks kord oli ta rääkimas, et on elust tüdinenud, mitte mulle küll aga oma emale). Igatahes teda tunnen ma juba 9aastat, ja hoolimata sellest et tal on endal suurimat laadi probleeme, oli ta mulle toeks nüüd kui mu laps minema viidi siit Eestist( käis minuga igal poolt, viis mind politseisse, lastekaitsesse jne). Minu meessôber ööbis kah mitu ööd minu pool, sest peale lapseröövi ei olnud kôige parem môte siia korterisse üksi jääda, eriti kuna tekis süütunne kuidas ma nii sügavalt magasin. Ma eelnevalt tundsin sel ööl, et mingi oht on ees kuna tegu on ikka desperaadist mehega, ja ema instinkt ütles et ma ei tohiks mitte mingil juhul magama jääda, aga jäin ja ei kuulnud üldse kuidas mu laps korterist ära viidi ja sisse tungiti. Psühholoogilist abi pole ma kusagilt saanud, kuna mu jaoskonna arst on puhkusel aga nrit on kah suht raske saada. Nüüdseks pole ma oma last näinud juba nädala aega ja laps ei tea, kus ta ema on jne( ma ei kujuta ette mis psühhiline seisund tal seal endal on, kuna ta on eesti keele ära ôppinud ja norra keele praktiliselt unustas ära selle ajaga-aug. 2007 tulin lapsega Eesti).
Ja kogu olukord on selline, et ma olen sunnitud minema Norrasse ja üritama oma lapse tagasi saada kohtu ja teiste instantside kaudu, kuna mees viis lapse ebaseaduslikult ja rikkus kohtuotsust jne. Minu meessôber aga kui sai teada sellest, et kavatsen minna ja kui talle eile tlf teel ütlesin, et pean minema ehk juba see nädal, ei suutnud seda môista vist. Mul oli temaga eile telefonivestlus, kus ma teatasin, et arvata on et lähen juba reedel sinna ja ei tea millal tagasi tulen ja et sooviksin taga koos olla need viimased päevad enne ärasôitu, kuna ei tea millal siis pöördun Eestisse tagasi. Mul lausa tekkis tunne, et ta kardab et ma kavatsen sinna jääda, kuna tal on endal meeletult probleeme teisi usaldada ja tundub et ta on armukade kah ning isegi ei usu et ma tagasi tulen ja isegi ehk kardab, et lähen sinna selle mehe juurde. Ei tea mida arvata!Kôik on nii keeruline, minu meesterahvas on suures masenduses ise, aga ei tunnista seda endale üles, selle asemel ta üritab kogu mind aidata ja toetada nii palju kui suudab, ja meie oleme ikka lähedased, kuigi koos ei ela. Kuid nüüd on asjad sealmaal, et see mees keda ma armastan, on järelduse teinud, et ma mängin temaga ja selle pôhjuseks on vist hirm, et ma lähen ja jätan ta maha nüüd. Ta on ainuke keda armastan ja kellest hoolin, ja keda usaldan, aga nüüd on see nii et kaotasin kah selle inimese, kuigi ma ikka loodan, et kôik saab korda. Kuid mismoodi ma saan teda veenda, et pole temaga mänginud ja et ma teda armastan? Minu laps on välismail hullu mehe juures, ja minu mees kes on mind siiani toetanud, on endale pähe vôtnud, et ma teda ei armasta, ja et ma olen temaga vaid mänginud!!! Järelduse, et ta on armukade ja tunneb end nö lööduna ja petetuna teen sellest, et sain talt teate: Vôta teatavaks et ma ei tule ei täna, ei homme, ei ülehomme.... Ja kui ma küsisin talt et miks, siis sain vastuse sest ma ei ole mingi LOLL kellega mängitakse!!! ja ma olen sinus pettunud ja meie nn suhe on kah läbi! palju ônne!!! Nüüd olen ma ise nii löödud siin ja kahekordselt!!! Kuna need on asjad on ikka rahvusvahelised ja seda last pole sealt sugugi nii lihtne tagasi tuua, siis vôib see meeletult kaua aega vôtta enne kui ma siia Eestisse tagasi olen, ja ma ei tea, kuidas oma armastatud meesterahva kah enda poole vôita tagasi!!! Ehk te annaksite mulle nôu mida edasi teha? Kuidas olla, sest Norras on küll sôpru, kes mind toetavad, aga armastatud inimene on midagi hoopis muud, kes siia jääb, ei usalda mind enam üldse kui ta enne seda kasvôi natuke tegi! Ma proovisin temaga täna kokku saada, läksin ise tema poole, kuid tulemusteta, sain vaid kuulda, et sedasi Sa siis oma armastust välja näitad! Püüdsin taga rääkida, kuid ta ei soovinud midagi ei seletada ega minule rääkida, millega olen talle haiget teinud, ütles vaid et Sa peaksid ikka ise teadma, miks, môtle mida Sa oled rääkinud mulle ja teinud, ja see on kah kôik!:-| Mina armastan teda kogu südamest, aga ehk see et ta on ise masenduses ongi pôhjuseks, kuna ta ei usalda ju kedagi, ja siis veel see et mina pean lahkuma ta juurest, kuigi lubasin et üritan lahendada asju siit Eesti kaudu. Kas on tôesti nii raske aru saada, et ma pean minema sinna Norrasse, mitte et ma seda nii väga tahaksin!?

Jään Teie vastust ootama ja lugupidamisega,

JL

Arst vastas:

dr Irene Kalvet

Irene Kalveti Konsultatsioonid OÜ

Tere!
Teie olukord on keeruline ja kurb. Loodan, et saate oma lapse isaga olukorra lahendatud.
Kui Te veel Norrasse sõitnud ei ole, soovitan Eestis elav sõber kaasa võtta endale toeks. Kas see on võimalik? Kui olete juba Norras, võiksite sõbral paluda tulla endale järele. Siis näeb ta olukorda teisiti, kui ta praegu ette kujutab.
Jõudu ja edu soovides!
Irene kalvet.

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

Kuidas end muuta?

Tere!

Hakkasin üsna noorelt noormeestega läbi käima. Esimene suhe algas mul 14aastaselt, mis mingil põhjusel lõppes üsna kiirelt (vast 3 kuud). Siis ma veel ei tundnud endas erilist ebakindlust ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Sinu suhetekogemus algas väga noorelt ja täis negatiivseid elamusi. Sina petsid ja Sind peteti. See on kaunis pude vundament tugevale ja usalduslikule suhtele. Sa ei räägi ka sõnagi armastusest, vaid usaldusest.
Loe edasi

Purunenud suhe

Tervist.

Olin enda kaaslasega olnud koos pea 3 aastat. Meil oli tõesti väga lähedane suhe ja sobisime kokku väga hästi. Tundsime üksteisega hingesugulust ning poleks osanud arvata, et üheltmaalt ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Armunule on suhe tema elu mõtteks. Kui see suhe puruneb, tundub, et elul pole enam mõtet. Ja see tunne paneb ta vaakuma stressi ja depressiooni vahel. Kui tegu oleks stressiga, peaks abi saama puhkusest, ...

Loe edasi

Omavaheline suhtlus

Tere.
Pöördun Teie poole täiesti viimases hädas. Suhe, kus elan koos (enne olin 18 a abielus) 4 aastat, mees on 53-aastane, kipub täiesti lagunema, sest me ei suuda leida ühist arusaama seksi osas. ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Võiks viidata mitmele põhjusele sellise intiimsuhete kriisi tekkes. Esimene on seotud meie arengu seaduspärasustega - klimakteeriumi-eelne seksuaalse aktiivsuse tõus muudab naise pretensioonikaks ja rahulolematuks. ...

Loe edasi

Lemmiklooma äraandmine

Tere,

Meie peres on kaks last 11 ja 1. Lisaks suur sõber kass Bruno.
Kuna kass ei suuda kuidagi leppida pesamunaga, oleme sunnitud kassi ära andma, mida elab kohutavalt üle vanem laps. ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Toaloom on igal juhul iga lapse arusaamades pereliige, õueloomaga ehk sellist lähisuhet ei pruugi tekkida. Olukord lapse jaoks ei erine sellest, kui peaksite temagi ära andma. 11- aastane ehk ei küsi, ...

Loe edasi

Laps kardab potile istuda

Tere,
Minu lapsel oli kõhukinnisus, millega kaasnes hirm häda tegemise ees ja see kestab siiani. Laps hoiab viimse piirini kinni ja siis laseb püksi suure kisaga. Kui ütlen talle, et lähme kakame ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Oluline on teada, kui vana lapsega on tegu ja kas ta enne kõhukinnisuse vaevusi oli õppinud ise potil käima, või oli selleks sunnitud. Laps peab kõhukinnisuse valusid poti süüks (seostab neid potiga) ja ...

Loe edasi

Minu mees on depressioonis

Tere.Vajan Teie nõu.
Minu mees on olnud alati tugev ja kunagi pole ta mõelnud, et annab alla.
Me oleme koos elanud juba kolm aastat.
Probleem on nüüd selles, et ta läks sõjaväkke ja ta ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Teise inimese kaudu nõu anda pole õige, pealegi oleks temalt palju küsida. Kõigepealt valude pärast jalas ja valuvaigistite kohta. Valuvaigistite ja depressioniilmingute vahel on seos. Kui teda sõjaväest ...

Loe edasi

Segaduses

Tere, juba kaks nädalat tagasi tekkisid siuksed paranoilised mõtted, et ma olen homo See asi piinab nii hullult, et segab juba suhet enda tüdrukuga, tüdruk on olnud mul juba pea-aegu pool aastat ja armastan ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

See on sundmõte ja kuulub psühhiaatria valdkonda. Pöörduge psühhiaatri poole.

Loe edasi

Ema ja 38-aastane laps

Kirjutan seoses oma emaga. Kõrvalt on kohutav vaadata, tahaks kuidagi aidata, aga ei suuda ega oska ning lasen olukorral ka ennast morjendada. Minu ema, kellel ei ole südant ära öelda oma 38-aastase „lapse“ ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Olen nõuannetega sama suurtes raskustes, kui kirja kirjutaja. Väga raske on aidata inimest, kes abi vastu võtta ei taha, nõuandeid abina ei näe ja usub abi vaid jumalast.
Näen võimalusi omalaadses ...

Loe edasi

Kas abielukriis ?!

Olen olnud elukaaslasega koos peaaegu 10 aastat,temal seljataga kaks purunenud kooselu ja lapsed, minul üks ja lapsed, meil on ka ühine laps, kes on nüüdseks 7aastane ja alustas kooliteed.
Juba umbes ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Pooled inimesed on elu jooksul kogenud abielu või kooselu purunemist. Paljud neist isegi korduvalt. Ning see on valus, olgu see kooselu nii hädine kui tahes. Meie ellu on tunginud nii palju sedalaadi ...

Loe edasi

Pearinglus

Tere.

1998. aasta sügisel algas mul tugev pearinglus ja halb oli ka toas käia ning pikali ei saanud olla. Hakkasin võtma Cipramili. See hoiab natuke pearinglust ja südamepekslemist vaos, kuid ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Cipramil on paljude juures ennast õigustanud antidepressant. Kui Te seda kasutate, peate olema perearsti või psühhiaatri patsient ning psühholoogil ei ole soovitav ilma nende nõusolekuta ravisse sekkuda, ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi