üksindus 16.02.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:


Tere lgp.Harri Küünarpuu!

Minul mure järgmine. Olen 27-aastane naine, vallaline, kõrgharidusega, hea töökohaga. Mul on kena kodu ja pealtnäha on mul kõik korras.Kuid hinges olen väga õnnetu. Probleemiks on nimelt masendus ja kurbus, mis on seotud üksindusega. Olen käinud korra ka psühholoogi juures ning söönud antidepressante.
Minu mure sai alguse 6 aastat tagasi, mil kohtusin abielumehega, kellega alguses suhtlesime väga aktiivselt. Alguses ta varjas, et on abielus ning ma armusin temasse meeletult. Päris mitu korda lubas ta isegi oma pere maha jätta ja minuga koos uut elu alustada. Kuid seda lubadust ta ei täitnud, vaid ostis hoopiski uhke maja, millesse läks oma perega elama. Olin väga pettunud. Seejärel me lõpetasime suhte. Kuid umbes poole aasta pärast hakkasime jälle suhtlema, aga see kestis umbes kuu aega vaid. Ja nii on see kestnud siiamaani: umbes pooleaastase pausi järel lepime jälle üheks kuuks ära. Meie suhtlemine lõppeb alati suure tüliga. Mina ei suuda leppida, et nii harva kohtume, kuid tema tema tahaks minuga kohtuda vaid siis, kui tema saab. Miks ma temaga üldse ära lepin? Ma ei tea seda isegi. Kuid poole aastaga on tülid ununenud ning tõenäoliselt tahan jälle tunda seda tunnet, kuid samas lõhestab ja lõhub see mu hinge tükkideks. Alati muidugi loodan ka, et kas mina suudan olla rahulikult armukese rollis või tuleb tema poolt muutus. Kuid kõik lõppeb samamoodi.
Tean, et pean sellest asjast lõplikult üle saama, sest oma peret ta ei jäta ning armukese rolliga ma ei lepi. Igatsen niiväga kooselu ja lapsi, tahaksin olla hea ema.
Ja tänu sellele ajutisele armukese rollile arvan ma tihti, et ei väärigi kooselu ega oska seda elada. Muidu mul enesehinnanguga probleeme pole, kuid selle koha pealt leian küll tihti, et ei ole midagi väärt.
Ringi liikudes näen paarikesi ning siis tunnen jälle, et olen üksi.
Tean, et võiksin endale leida kellegi ning elada mõistuseabielu, kuid ilma tunneteta pole minu jaoks suhet.
Ma ei tunne enam ennast ära, sest ühelt poolt igatsen armastust ja teiselt poolt peret ja lapsi. Kas see kõik koos ei saa eksisteerida? Ma ei saa isegi enam aru, millised on mu vajadused, kas mul üldse võib olla vajadusi? Tunnen ennast süüdi ka sellepärast, et ei suuda olla hea ja kannatlik armuke. Kuid kas ma pean seda üldse olema? Kas ma olen käitunud valesti või on hoopiski minuga alatult käitutud?
Need küsimused on kindlasti totrad, kuid sellist segadust ma tunnen.
Kas ma peaksin siiski püüdma sellest kõigest vabaneda ning jääma ootama uut armastust? Sest niimoodi on mu elu nii tühi ja mõttetu. Ei suuda rahu leida endas.

Loodan, et leiate aega mõtiskleda mu probleemi üle!
Ette tänades
K.

Arst vastas:

dr Harri Küünarpuu

Tallinna Psühhiaatria Haigla, Perekonnastuudio ABX, Psühho-Konsultatsioonid MTÜ

Tere!

te küsite, "Kas see kõik koos ei saa eksisteerida?" pidades silmas omaenda peret, lapsi ja armastust. Kindlasti, ja just enamasti see nii ju käibki! Mu arvates ainult olete selle asjaga pisut (hetkel) viltu läinud. Te olete valinud enesele partneri, kel juba on perekond ja kellele tõenäoliselt ei ole justkui uut perekonda enam tarvis. Minu arvates on Teie kirja lõpus juba leitudki oluline mõte selleks, mis edasi peaks juhtuma, ja nimelt: "ma peaksin siiski püüdma sellest kõigest vabaneda ning jääma ootama uut armastust", siinkohal tsiteeritud ilma küsisõna ja -märgita. Ja veel: olla kannatlik armuke on vist eneselt liiga palju nõuda. Ma arvan, et enese süüdi tundmine sellepärast on vist küll asjakohatu. Meie elame pika-ajalise luterliku traditsiooniga riigis, kus nii presidentide kui naiste kohta käib mõte, et ikka üksainus korraga.

HK

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

Masendus

Tere,

Olen 28-a. naine. Kardan, et minu mure puhul võib tegemist olla pseudoprobleemiga, kuna mõistusega saan aru, et mu elus ei ole otseselt midagi halvasti ja paljugi eest oleks tänulik ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!
Madala enesehinnanguga on keeruline näha elu oma kaunis kevadises värvikuses, selles on Teil õigus. Hoiakute muutmisega tuleb vaeva näha, harjutada!
Kõigepealt püüdke meeldida endale ...

Loe edasi

üksindus

Tere
ma olen aastaid elanud alkohoolikust abikaasaga. Nüüd lõpuks tegin otsuse, et ostan oma korteri ja lähen lapsega sinna elama. Seda otsust olen ma pikka aega edasi lükanud, aga nüüd siis lõpuks ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!
Muutused elus toovad endaga kaasa kõhklusi, ärevust ja alati vajatakse aega kohanemiseks. Kui mees on Teile lähedane, siis pole ju välistatud temaga suhtlemine ka edaspidi. Teie kodus kehtivad ...

Loe edasi

üksindus ja mõttetu vihkamine

olen õnnetu, sest mul on üks suur välimuse viga ja mitte keegi ei vaata mind enam sellise pilguga nagu naist. kolisin paar kuud tagasi võõrasse linna, leidsin töö, kuid pole veel siiamaani leidnud kasvõi ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!
Kuidas ennast tunnete, oleneb kõigepealt Teie hoiakust endasse. Õnneks saate seda muuta, mõeldes end kauniks ja tundes end hästi. Töökollektiivis on kindlasti inimesi, kes Teist lugu peavad. ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi