Ootused/lootused 28.06.06 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Olen noor naisterahvas, mõned aastad üle 20 vana. Praegu käsil taaskord üks suhte lõpetamine. Pole kunagi pidanud üheöösuhetest ja kõik suhted on olnud pikemaajalised. Samas alati ühe lõppedes tekib kohe teine. Lapsepõlv oli mul raskemate killast. Ema-isa tülitsesid (enamasti isa joomise pärast), pidevad rahamured, ka vennaga olid suhted kehvad. Siiamaani pole mu elus enese arvates piisavalt stabiilsust. Arvan, et ehitan oma elu liialt kaaslase ümber, kellega hetkel olen. Kaob kaaslane - kaob ka pool minu elu. Iga suhte alguses on muidugi olnud tunne, et nüüd olen leidnud kaaslase terveks ülejäänud eluks. Vale on muidugi suhet alustades nõnda suured lootused kaaslasele laduda aga süda ei luba muudmoodi. Olen armunud, siis kogu oma olemusest. Tunnen, et eelmiste suhetega olen ka kõvasti kasvanud. Iseloomult ja arusaamas üldse, millist kaaslast ma otsin.

Praeguses suhtes (suhtes siis mis lõppes/lõppemas) tunnen, et kaaslane on lihtsalt nii õige. Seks klapib (esimest korda suhtes naudin seda üldse) isegi mehe lõhn meeldib. Mees must oma 4 aastat vanem nö vaba hing. Tahab ise tuuseldada ja otsida. Ega ma takistagi teda. Oma suhtest räägime avameelselt, räägime, mis muret teeb ja mida annaks parandada. Mees aga ütleb, et miski Häirib/hirmutab teda minu puhul. Ütleb, et armastab aga ei oska näpuga näidata täpselt mis vastu käib, mis ei luba juba pärast viiekuulist suhet öelda, et tunneb ennast kindlalt (ehk on see minu hajameelsus? Ta ise ei ole suutnud ühtegi asja nimetada). Mulle tundub jabur suhe nõnda lõpetada, kui süda kuulub siiski inimese juurde aga teist ei hakka ju ometi sundima. Enne temaga kohtumist lõpetasin just ühe suhte põhjusel et nägin tõesti, et ühist tulevikku olla ei saa, kuigi on tegu äärmiselt toreda inimesega, ei suudaks ma temaga koos elada, muudmoodi koosolemises ei näe mõtet, ka armastus/armumine oli möödas. Minu arust kaaslast valides ongi oluline kuidas sobitakse - ühised huvid/rõõmud, mis igapäevasesse ellu ja kooselamisse puutub siis on oluline faktor, mis asjadega suudetakse leppida. Pisikesed asjad samuti, näiteks aknal suitsetamine, lohakus jne. Pisikestest asjadest kasvavad ju suured. Ei ole ju võimalik, et kaks täiskasvanud inimest, kes on elanud elu omas rütmis avastavad, et nende elurütm ühtib täielikult teisega, midagi pole vaja muuta, kohaneda pole vaja? Siit ka minu küsimus: kas suhet alustades peaks KÕIK klappima nagu muinasjutus? Kui palju on ühes õnnelikus suhtes omapoolset vaeva? On see tõesti jabur, kui öeldakse et 4.8% 5st on kõik suurepärane aga võtame aja maha ja vaatame mis ülejäänud 0.2% saab?