Viharavi? 05.11.24 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!
Minu küsimus: kas minu võimuses on midagi muuta või peaksin lõpetama enda alandamise ja loobuma?
On 36-aastane poeg, abielus ja 2 väikelapse isa. Kui kokku saame, siis on vaenulik ja tühisest pisiasjast hakkab põrkama, lausa karjuma. Dialoogi ei ole võimalik arendada (et mis on valesti) - läheb endast välja, et tema piiride ületamine jms mõisted-terminid. Viimasel kohtumisel linnas viskas 5. minutil minu poolt lastele toodud kingitused mulle tagasi ja kõndis pisipojaga minema (kui tema kasuisa tegi ettepaneku, et kui meil pole võimalik väga tihti neid külastada, siis nemad on alati oodatud meile külla). Nõuab, et peaksin lapsega/lastega vähemalt tund aega veetma, vähemaga pole mõtet.

Tean, et ta käib teraapiates.
Miniaga mul suhtlemist ei ole, ta on lojaalne oma mehele, et räägi pojaga, miks minult küsid.

Tean, et poeg on raevukalt tülitsenud ka oma kolleegidega/alluvatega ja naise vennaga. Oma bioloogilist isa ta vihkab ega suhtle, samuti minu elukaaslast, kes on meie elus olnud alates poja 5. eluaastast.

Hädas otsisin netist arvamusi-nõuandeid ja sattusin viharaviga seoses Teie soovitustele vastavates olukordades: "... stressi vähendavad harjutused /.../ kehaliste harjutuste kaudu on esmane ja toimiv probleemi lahendus. jalutuskäigud, pargi-, metsarajal teha "varjupoksi" - rusikatega löögid vastu kujutletavat "paharetti". Spordisaalis/kodus poksikott ja seda klohmida. Ujumine, saun jne - Tervemas kehas tervem pingetest vabanemine, Tervemas kehas tervem psüühika, rahu, rõõm. Rahustavad ravi-teed apteegi vabamüügist, soe-kuum jook rahustab.
Une-eelsed rituaalid (Enneti Palve esimene samm), jne. Ole rõõmus - tead kuidas tegutseda!

Ent kahtlustan, et minu poja puhul need igati asjalikud soovitused ei töötaks, sest talle pole antud raudset tahtejõudu, et mugavustsoonist väljuda, lisaks on praegusel eluetapil ilmselgelt liimist lahti - väikelastest tulenev mitu aastat kestnud argine koormus ja stress, unepuudus, kuhjuvad tööülesanded jne.
Pealegi, pisipojaga nad käivadki palju väljas ja otsivad erinevaid tegevusi, kuidas päev mõnusalt mööda saata.

Ise olen rahumeelse ja ratsionaalse loomuga, kuid tunnen, et varsti on minul endal psühhiaatrit vaja.
Lihtne oleks suhtlemine pojaga lõpetada, kuid laste pärast on tekkimas hirm, et mis neist saab. Seni olen järginud nõuannet "targem annab järele" ja püüdnud suhet ja kontakti hoida, kuid seda on kestnud juba aastaid ja mingit muutust pole märgata, pigem vastupidi, et minust oleks nagu saanud tema peksukott, kelle peal end maandada.
Minu küsimus: kas minu võimuses on midagi muuta või peaksin lõpetama enda alandamise ja loobuma?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Pingete maandamise alateadlik rada kulgeb läbi lähi-seltskonna - "poksikotiks" on lähedased. Pingete maha-laadimise nippe-praktikaid teate ja neid ka jätkuvalt kasutada. Aga nüüd on vaja stressi-häirete ennetusradadele minna e poeg peab enda hoiakuid muutma, enda väärtushinnaguid pingeritta seadma. Teie kasutatatvad harjutused poja päevarežiimi paigutamisel on ainult kiiduväärt.
Apteegi vabamüügist saate retseptivabalt und soodustavaid ja rahustavaid ravimeid. Hästi sobivad.
Alko-narko ained kohe kindlasti ei sobi.

Jaakobuse kirja (vt Uus Tertament) salmid 2 kuni 4. "olge lausa rõõmsad mu vennad..." - Loe, õpi pähe, praktiseeri!

Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?