kuidas paluda end elujaatavalt valima? 28.07.21 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere

Pöördun Teie poole uurimaks mis võimalused mul enda aitamiseks veel olla võiksid...kuhu on mul veel pöörduda, kui Pärnu ja Tallinna Psühhiaatriakliinikuga kokkupuude mul on juba olemas.

Ma täpselt ei mäleta mis põhjusel ma esimest korda Pärnus üldse psühhiaatri juurde sattusin aga kulges ja lõppes see lihtsalt 17 aastat tuima diazepaamiga. Mingi aeg tekkisid kõrvale paanikahood aga kus on piir millal üks muutus lihtsalt sõltuvuseks..ma ei tea. Kas see oleks ilmtingimata olnud ainuüksi minu märgata, sest ega ma ise endale seda ju kirjutada ei saanud?

2017 lõpp saadi mind kuidagimoodi esimest korda haiglaravile (Pärnu) aga paraku tekitas ilmselt antipsühhootikum mulle siis tõsise vaimse pidurdatuse, mille foonil oli hiljem elukvaliteet ja toimetulek peaaegu võimatud ja pöördusin elukohajärgselt Tallinna. Haiglast väljusin ka raske puude ja töövõimetusega...eelmine päev olin sisuliselt Norras koristajana tööl.

Siin (Tallinnas) aga oli vestlusaeg lühike ja seegi võrdlemisi ühepoolne (minu kahjuks). Pealegi selle pidurdatusega ei olnud ma suuteline end siis ka kaitsma ja tavainimesena ilmselt sel ajal poleks ma seda ka osanud (ma lihtsalt ei oleks selle peale tulnud, ei järgneva diagnoosi ega antipsühhootikumi seose). Igatahes järgnes haiglaravi ja diagnoosiks skisofreenia. Netist vaadates küll "luulumõtete eitamine" ka selgelt kirjas...aga raviks oli edasi antipsühhootikum ja see viis mind 3,5 aastaks juba all olnud pidurdatuse pealt mälukaotuseni (teadmisena jäi justkui osa alles aga mõttekäik ja kiirus polnud enam minule omased, loogika muster polnud enam sama...nagu paremakäelisest oleks saanud üleöö vasaku, ei tundnud uudistest enam inimesi ära ega keskendunud vanaviisi...lugemine muutus mõtetuks kuna järgmine päev ei teadnud eilsest enam eriti midagi ja kõike kogesin nagu esimest korda, tundus tuttav aga äratundmisrõõmu enam ei olnud ja hetkekogemusele enam mingit head järgmist mõtet ei järgnenud...näiteks mis oleks olnud vajalik voolavaks kahekõneks).

Vaheinfoks veel, et Pärnus vähemalt see diazepaam kadus ära aga Tallinnas sain selle 3x päevas tagasi.

Pidurdatus viis mind möödaminnes ka vägivaldsesse suhtesse, hoidis mind selles kuna midagi muud mulle minevikust tuttavat enam ei olnud ja teine pool ka sisuliselt lihtsalt sadas sisse..ma ei suutnud vastu olla. Paraku see teine pool kannatab alkoholisõltuvuse all aga õnneks või õnnetuseks minule tuli alkohol veidi kasuks. Alkohol on siiski ka stimulant...ja suhe iseenesest tekitas uusi igapäevaelu olukordi, mille pealt sain uuesti hakata seoseid looma ja mälu oskas (küll väga pika mõtlemise peale aga oskas täiesti välja sõeluda ja ära tunda milline mõte-käitumine oli minevikust mulle kõige omasem ja oskas juurde õpetada...väga hämmastav tunne...meenutada ja analüüsida korraga, intensiivselt kogu tähelepanuga õppida aga samas olukord ise oli ehk tegelikult vähe nõudlik...seega teise külje pealt vaadatuna, mind vaimustas mu enese mineviku tarkus, pidin õppima kõike, mida ma juba kunagi teadsin, uuesti...areng kui selline on tänase päevani leebelt hüpoteetiline).

Igatahes kulmineerus ohvriabi kriis ja siis kriisi ajal otsustati diazepaam päeva pealt ära võtta. Olin niigi oma pidurdatusega halvas suhtega üksi kodus ja siis selle kogemuse pealt võõrutasin nuttes-röökides 6-8 kuud sisuliselt põrandal vaiba peal maas nuttes. Olgu öeldud, et ma helistasin vaimse tervise õele...vastus oli, et neil on minu suhtes usalduse puudumine, soovi korral võin ma mujale pöörduda, nemad sõltlastega ei tegele.

Tugiisikuga veel korra käisime psühhiaatria erakorralises vastuvõtus, et ehk mu võõrutusseisundit veidi leevendada..sahtlist saime ühe diazepaami ja igaks juhuks veel antipsühhootikume. Lisati ka seda, et ma ju ei saa sulle midagi muud anda, sa võtad need ju korraga sisse..ilmselt viide ühele episoodile kogu selle 17 a jooksul. Lugu: mu pidurdatus viis mind tõesti korra niivõrd meeleheitele aga tean mida ma see aeg mõtlesin, selles meeleheites olin endale enne antidepressanti palunud ja enesetapukatse polnud mul tahtlik, see oli vaatamata mu kurvale meelele siiski Flux 10mg kõrvalmõju). Ma tõesti ei ole suitsiidne..loodan, et ma seda rohkem selles elus ei pea tõestama..Tagasiulatuvalt jah, eks ma siis olin piiri peal aga sellest ise ka teadlik ja märkamise peale teadlikult valisin ju antidepressandi. Nö elule tagasi ärgates (enne Fluxi) oli võrdlemisi pikk aeg selline, kus mälus justkui oli kõik paika loksunud aga siis ei tulnud muu motoorika päris hästi järele..nägin ennast kuidas ma tegelikult soovin muud öelda aga lihtsalt ei tule välja ja selline nagu enda sees lõksus olek viis mind tõesti lootusetuseni meeleheitele. Aga sellesama meeleheite pealt me veel hakkasime kodus päeva pealt võõrutama...

Igapäevaelus võõrastega see nii väga ei tulnud välja, sest vastane distsiplineerib ja vaimne kukkumine oli sedavõrd kõrge, et mälul oli iseenesest igaks olukorraks "meenutamisruumi vana rasva pealt" aga dialoogis professionaalidega ei jäetud mulle selleks ruumiks lihtsalt võimalust. Mu sõna lihtsalt ei maksnud.

Aga täna ma näen, et ma olen raskes depressioonis ega suuda end välja st tööle minekuks paluda. Samuti ei pea ma end robotiks, et ilma antidepressandita endalt midagi üldse loota aga raske on pöörduda arsti või asutuse poole, kes ehk mõne vea siiski tegid...jooksvalt ma siiski ju mõne sõna sain suust ja mingi minevik mul ka oli, kes sealt siis mida oluliseks pidas... Jooksvalt oli ka hetk, kus usaldati mind perearsti ravida aga kogemus tuli, et noort-kaunist inimest on raskem uskuda kui erialaspetsialisti diagnoosi. Ehk siis ma ei saa seda antidepressanti ka perearstilt.

Iseenesest on lugu ju selline, 13 a kuni 30 a rahustit, hiljem 3,5 aastat mälukaotust ja siis pool aastat röökimist peale ja muide, kuu aega tagasi sain ma siis uuesti veidi rahustit (diazepaam!!!). Mis te arvate, mis on mu elu kaotused? Ma ehk soovisin ka peret ja reisida...hambaravist ma ei taha rääkida, neid rikkus nii üks, teine kui ka kolmas...

Ja täna...puudega töövõimetu..inimkeeli lihtsalt puuga lapiti...ja vaesena paluda endal näiteks Lootuse Küla poole pöörduda, et seal siis stabiilsust harjutada...see oleks veidi nagu iseenda karistamine vabatahtlikult vangi minekuga selle kõige otsa? Samas täna on aeg ja riskid muutunud...4 aastat tagasi olin ma vaba ja õnnelik inimene, täna otseselt end ehk vigastada ei taha aga näiteks on suurenenud suitsu ja alkohoi tarbimine. Täna on mul väga raske tõestada midagi tagasiulatuvalt, sest tänaseks olengi ma lõpuks inimlikult kulunud.

Ma võin endal igasugust vastutust näha ja ennast süüdistada aga ma lõpuni ei arva, et ma peaks. Mul täna ei ole ka seda rahalist võimekust, et internetis võõra arstiga konsulteerida ja toetavat ravi paluda...mida ma siis siin planeedil veel teha saan? Ma ei saa kõndida jalutuna teraapiasse aga ratastooli mul ei ole ja pole ka saada...

Arst vastas:

Jüri Ennet

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Tervise- ja eluprobleemid, pinged ja depresseioo - vajadus paranemiseks Rahustite ja Antidepressandite järele,
Haiguse ägenemised ja vähenemised, ebakõlad sotsiaaltöötaja ja parandamist vajab ka suhtlemine raviarsti-psühhiaatriga. Selline "seltskond" vajab "korrale kutsumist".
Analüüsite oma olukorda asjalikult ja tuleneb teie analüüsist, et muuta (proovid muuta) kõiki nei häire-tervis mõjuhoobasid.
Psühhiaater ja Ravimid - koostöös leida vajalikud ravimid ja õige annus, et subjektiivselt ja objektiivselt elurõõmu ja tegutsemisvõimet juurde tuleks.
Alkoholi teemal on jutt lühike - kui on ravimid ja veidi tervisehäireid - siis alkoholi (ka õlut) ei võta.
Lähisuhte küsimustes peate range olema - lubatud on vaid tervis parandavad sõbralikud, kained suhted.
On küllaga sisepingeid maandavaid harjutusi - loe, mõtle, otsusta ja rakenda oma igapäevaelus.
Kõik ei lähe libedalt - kannatlikkust ja ikka enda tervise huvides edasi tegutseda!
Sõbralikud-asjalikud suhted psühhiaatriga.
Tervise eest peab järjekindlalt aktiivne olema. Hõbekandikul meile seda ei tooda - ise peame "võitlema" oma tervise nimel.
Head tegutsemist!
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühhiaatria

Mida tuleb teha.

Hei.
Ma näen nii jube välja et, paha hakkab.
Ma nii palju psühhiaatre läbi käinud, haha ikka olen nshu ma ei tea mis asi.
Ausalt öeldes kirjutan siia sest raske kuidagi..
Palju ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Teie jutt on asjalik, analüüsiv, õige.
Võtsite mul sõnad suust - Psühhiaatriakliiniku valvearst: närvid, bipolaarne, ebastabiilne, depressioon, lõikumise, eluisu, lõikumised, kuulmised - need toogegi ...

Loe edasi

Pidev närvilisus

Tere
Olen mures oma vaimse tervise osas, viimasel ajal ajavad mind pisiasjad nii närvi. Näiteks täna oli olukord kus oli kellegi poolt jäetud tass lauapeale ja ma tahtsin panna sinna soolatopsi aga ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Tööd keegi ei paku hõbekandikul - vaja võidelda, vaja aktiivselt otsida.
Poliitiliselt aktiivsem olla - nõuda ja võidelda inimlike võimaluste eest Eestimaal.
Non nocere - ei kahjusta end ...

Loe edasi

Sünnitusjärgne depressioon?

Tere.
Ma ei tea, kas on õige Teid tülitada. Ma ei tea sedagi, miks ma üldse kirjutan. Löristan nutta, mu aastane laps surub oma pead mu põlvele ja hüüab emme-emme, aga mina... ainus emotsioon on, ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Andke laps paariks tunniks isa hoolde ja puhake kodus või minge välja jalutama. Vanavanemad appi, et saaksite veidi vaheldust. Koos lapsega rohkelt väljas - jalutuskägud pargis jne.
Apteegist rahustvat ...

Loe edasi

alkoholism

Palun aidake, ma kardan, et hakkan hulluks minema. Olen alkohooliku naine. Meil on kaks algkooliealist last. Tütar on läbinisti viieline ja õpib muusikat.Poegki on lahtise peaga. Tublid lapsed. Aga ema-isa ...

Vastas dr Jaanus Mumma

Ilmselt on närvid sellest jamast parasjagu läbi.Täitsa usun,et
kehaline tervis on Teil normis,kuid need häired ilmnevad just teatud
situatsioonides ja järelikult on psüühikast tingitud.Tundub,et ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Ei saanud vastust? Küsi arstilt: