Petmine, kuidas eluga edasi minna? 28.09.14 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere. Mul on suur mure, tunnen kuidas hind ja süda on nii valus.
Olin oma praeguse abikaasaga 6 aastat koos, temale meeldis olla "vaba" inimene, käis ja oli sõpradega ning mina kasvatasin meie ühist last (nii 3 aastat). Otsustasin ühel hetkel, et nüüd aitab ja ma ei suuda enam ( tuli mulle kallale, peale lahkumineku juttu ning peale seda teadsin kindlasti et Ei).
Olime 3a. lahus, ta käis missil Afkanistaanis ja jooksis korralikult oma sarvi maha ( kuigi ema tal rääkis et ta läks suhteliselt põhja omadega, jõi jne) .
Afkanistaanist tulles hakkas hoolima perest- mulle tundus nii. Ta tegi minust välja, hoidis- tõesti sain aru et inimene on muutunud ja tahab oma peret- on aru saanud oma vigadest. Umbes kaks kuud on ei joonud ja oligi Ideaalne mees. Otsustasime teise lapse kasuks nii saigi plaaneeritud laps tehtud. (Ta ootas ikka poega, kuna esimene tüdruk, kuid tuli ka teine tüdruk).
Kui olin kolm kuud rase, kirjutas ta oma töökaaslasele armastuskirja, mille ma avastasin öösel kella kolme ajal. Ta kaitses teda ja mul ei olnud enam mitte midagi teha, meie pulmapäev oli ka kindel ja selleni oli üks kuu aega, olin kolm kuud rase- kõik varises kokku. Ma poleks osanud iial arvatagi midagi sellist, sest kõik oli nii hästi.. Ja peale seda läks kõik alla. Hakkas sõpradega samamoodi väljas joomas käima. Hoolimata sellest abiellusime ja sündis ka oodatud laps.. tulin lapsega koju ja nädal aega hiljem mu abikaasa läks sõpradega välja mitmeks päevaks, hiljem kuulsin et oli selle sama naisega kellele kirjutas peal olnud ja temaga meie autos tagaistmeil olnud- ümbert kinni hoidnud ( teised oli ka autos nad ei saanud midagi enamat teha).
Loomulikult nutsin nädalane imik süles, peale seda oli ta nii tuim ja külm.. ma ei kõlvanud mitte kuhugile. Mõnitas, alandas. Ja siis mingi aeg jälle olin parim naine ja nii ma andestasingi (nii kuus korda, see kõik kestis kolm kuud- petmine). Avastasin ta selle teise juurest Pesemas ja siis mõnitas ka mind tema silme all.
Kuid tuli ikka ja palus andeks, et olen tema elu armastus ja ta tahab ainult oma pere. Kuna ma olen teda alati armastanud ja temast hoolinud, läksime eluga edasi. Läksin lõpuks selle naise juurde ja rääkisin nelja silma all- kuidas ta lubab nende suhte lõpetada, et las teeb siis valiku keda tahab, kaua ta jookseb kahe vahelt, või talle meeldibki olla teine varjant? Nii ta tegigi ja nende suhe lõppes. Mees hakkas ilusti kodus olema- kõik oli korras, polnud põhjust kahtlustada.
Nüüd on see naine rase.. ütleb küll et oma esimese lapse isast. Ja mu enda abikaasa on nõus dnad ka tegema, et ta ei ole maganudki temaga- see ei saa olla tema laps.
Aga ma ei oska oma eluga edasi minna. Elame väikses linnas, kõik teavad kõiki. Lihtsalt nii häbi on oma pisikesega jalutadagi, kui keegi ei vaataks. Mees loomulikult räägib jälle et tahab meid ja hoolib vaid meist. Aga mind ta nii tegi ja mina olin sellel ajal ju mitte keegi- need mõnitused ja alandusi, kuidas ma saan neid unustada? Olen peale seda muutunud nii tundeliseks, lihtsalt hakkan nutma ja naeratust mu näol näeb väga harva. Tunnen kuidas kogu mu energia on välja imetud ja ma ei jõua ega tahagi mitte midagi teha.
Armastan oma meest, kuid ma ei saa kindel olla et see enam ei kordu. Alles eilmine nädalavahetus kadus jälle sõpradega kolmeks päevaks ja ei vastanud ühelegi mu kõnele. Ja siis ilmus pühap. välja ja JÄLLE kahetses.
Nüüd tegi ta vähemalt nii palju, et pani endale psühholoogi juurde aja, sest ta ei saa ise aru miks ta nii käitub. Samas on see kõik õpetanud, et tahab ikka oma peret ja mind. Ta saab aru et teeb valesti ja vajab ampulli.. sest asjad tekivad ka just siis kui alkoholi joob. Aga pettis ta mind ju kainena. Küsisin, et miks ta nii tegi- vastas et ta polnud õnnelik. Ja samas nüüd on kõik palju keerulisem ja nüüd on ta õnnelik?

Lugupidamisega
Kai M.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Esimene asi - absoluutne karskus.
Kui ta seda suudab (mitte sõnades vaid reaalselt, vähemalt neli kuud, siis võib meest uskuma hakata, enne seda aega on vaid sõnad), siis võib ka pereelu jätkumisele tõsisemalt lootma jääda.
Sõnad-kahetsused ei maksa, maksavad Kained Teod.

Ärge eneseuhkust kaotage - abielu ei ole omandisuhe, see on suhtumine, austamne, koostöö. Koostöö laste kasvatamisel, kodutöödel, koos elamisel.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?