Sügisnukrus 03.09.11 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere! Olen Teie käest varem ka väga head nõu saanud. Ehk nüüdki. Mulle ei ole kunagi varem olnud sügise tulek nii raske. Teen tööd, kus peab palju suhtlema ja peale puhkust olen 2 nädalat tööl käinud. Esimene nädal olin rõõmus ja teotahteline. Teine nädal olin hirmsasti väsinud ja oleksin tahtnud kusagil üksi looduses jalutada ja mõtteid korrastada. Mitte kunagi varem ei ole mulle puhkuselt tööle naasmine nii raske olnud, kuigi töökoht on mul hea ja suhted kolleegide-ülemustega positiivsed. Olen hinnatud töötaja seni olnud. Kahe töönädala vahelisel nädalavahetusel olin sugulaste juures teises Eesti otsas. Meil oli hea ja tore. Käisime lahkunud sugulaste haudadel. Ja kuidagi tohutu nukrus elu kaduvuse ees lõi hinge. Nüüd muretsen oma vanemate pärast. Isal tuleb varsti operatsioon, mille suhtes ei tea, kuidas ta selle vastu peab. Ütlesin küll talle, et kui risk oleks liiga suur, ei võtaks arstid operatsiooni ette. Isal aga endal on elus asjade kokkuvõtmise meeleolu ja ehk see nakatub ka mulle. Olen oma emaga lähedane ja ehkki ta on enamasti terve ja rõõmus, on tal siiski kõrge vererõhk ja ma teeks ükskõik mida, et teda minuga kauem oleks. Kujutan piltlikult ette, kui õudne oleks üksi olla, sest oma peret mul ei ole. Ei ole õnnestunud õiget inimest leida enda kõrvale. Praegu on selline tunne, et tahaks emale abiks olla ja tema jaoks aega leida, sest paratamatult tuleb kunagi aeg, kus ei saa ma ka terve oma varanduse eest osta mitte üht sekundit, et temaga koos olla. See mõte ajab lausa nutma. Samas sooviksin väga, et mu ema saaks tunda rõõmu ühel päeval ka minu lapsest. Et minu laps saaks ka talle öelda:"vanaema" ja talle sülle ronida. Ühtegi arvestatat tulevast lapse isa mul silmapiiril ei ole. Selle asemel üritab mulle külge lüüa üks depressioonile kalduv, halva mäluga ja kehva haridusega mees, kes on mulle vastumeelne ega saa sellest aru, kui talle seda ütlen. Pole ju mõtet end siduda inimesega, kelle vastu pole mul armastust. Kuidas ennast rõõmsamaks saada?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

1. Kuid siis tuli hirm selle aja ees, kui ükskord see unenägu on reaalsus.
Unenägude seletamisega tegelevad psühhoanalüütikud, ka Carl Gustav Jung ja tema raamat "Mälestused.." on selles vallas tore, aga reaalne elu ei käi unenägudes ja uneseletuste järgi. Analüüsima ja ja järeldusi tuleb teha reaalelu asjaoludest, nende asjaolude tuumast-olemusest, mitte näilikkusest.
2. Ja kuidagi tohutu nukrus elu kaduvuse ees lõi hinge. Nüüd muretsen oma vanemate pärast.
Kõik muutub, areneb ja taandareneb vastavalt oma elukaarele. Elada tuleb olevikus ja eluenergiat tuleb olevikus rakendada. Vaimujõu kulutamine mineviku patukestele või tuleviku kaduvusele tuleb võtta filosoofiliselt, so. maailma seltada selleks, et teda muuta - K. Marxi järgi. Muutma peame olevikku - nii üksikkodanikud kui ka riik tervikuna.
3. Kujutan piltlikult ette, kui õudne oleks üksi olla.
Kui inimene leiab oma Mina, siis ta juba üksi ei ole, kui leiab oma andekuse ja geniaalsuse valdkonna, siis on tegudeks-loominguks sihid olemas, energia suunatakse õigesse kanalisse ja üksindust veelgi vähem. Töö ja looming peletab üksinduse.
4. Ei ole õnnestunud õiget inimest leida enda kõrvale.
Elukaaslase leiab ainult otsides, suheldes, tegutsedes.
Täna olete ju kõik elus - elage, rõõmutsege.
Minu ütlemine: Elus - järelikult õnnelik!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?