kirjatööd ja eksamid 21.05.08 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere kevadet!

Olen 27a naine. Hetkel elan ja õpin välismaal. Tegelikult olen siia pooleldi põgenenud, sest tunnen, et koduste läheduses ei suuda hakkama saada ja enesehinnang on madalam kui muru. Olen alati olnud pisut liialt perfektsionist ja kõikuva enesehinnanguga, kuid uued maad ja seikulsed ja enese sundseisu panemine (näiteks uue keele õppimiseks) on see, mis mind siin elus liikuma paneb ja enesehinnangut turgutada aitab.
Kunagi käisin mõõduka depressiooni pärast pool aastat psühhiaatri vastuvõtul (Tartus) ja tervitasin antidepressanti (Flux vist oli) 6 kuud ja Xanaxit aegajalt. Tol ajal aitas füüsiliselt end hästi tunda. Samas ülikool jäi lõpetamata nii Eestis kui ka siin uuel maal (pärast ainepunktide ülekandmist). Polnud aega ega energiat ega raha. Või seda tahan ise uskuda ja teisi uskuma panna. Tegelikult ma lihtsalt konkreetselt ei suuda mõndi kirjatöid ära teha ega esitada ega pärast 6ppejududega sel teemal suhelda (huvitaval kombel s6pradele esseesid kirjutada v6i neid nende uurimistöödes aidata ei ole eriliseks probleemiks).

Majanduslikult olen endiselt raskes seisus, sõltuv oma partnerist ja tema perest (mida noormees mulle viimasel ajal aina tihedamini ka ette heidab 6igusega).

Hetkel tegelen kutsehariduse omandamisega. Ja siiamaaani on mul hinnete poolest läinud hiilgavalt (nagu ka vanasti k6igis koolides). Krahh saabub, kui on vaja esitada mahukamaid kirjalikke töid. Eelistan 100 korda enam eksameid, mis mulle ka ilma 6ppimiseta tunduvad suhteliselt kerged (vahel ei j6ua isegi materjali läbi lugeda, aga hinne tuleb ikka hea). Aga kirjatöödega tekib justkui blokk ja ei ole võimeline ridagi paberile panema, veel vähem oma mõtteid. Venitan niikaua kui annab ja tegelen asendustegevustega (interneti kommuunid, telesarjad).

Hetkel just on 5 päeva aega et esitada kogu aasta peale m6eldud projektitöö, ja mul ainult nii viiendik valmis kirjutatud. Füüsiliselt olen juba sellises ärevusseisundis, et ei suuda üldse teemale keskenduda. Süda peksab ja on paha. Unetus vaevab juba kuid, heak juhul saan 5 tundi öösel magatud. Hirm on ja paanika ning tahaks kusagile ära p6geneda jälle. Samas elu mulle meeldib ja suitsiidi pole kunagi plaaninud ega hakka ka; lihtsalt selline nurkasurutud tunne on.

K6ige rohkem kardan just teistele inimestele pettumuse valmistamist, kui ka seekord see kool lõpetamata jääb. Millegipärast suudan alati esialgu hoopis teise mulje jätta (mitte selline arg saamatusehunnik ) ja hiljem tunnen end selle vangina.

Hetkel siin ma arsti juurde nii lihtsalt ei pääse. Kui aga oskaksite mingit lugemistki soovitada (interentilehekülg), oleksin juba ülitänulik.

Tervitades,
P

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Kaks-probleemsus: koolitükid ja partner-elust tingitu.
Koolitükid: konkreetne ajagraafik, kirjatöö ära teha ärategemise pärast ja hariduseteel siis oma huvivaldkonnas rahulikut edaspidi edasi minna. Rahulik uni ja mõitlik režiim on suuresti kasuks. Minu harjutus parandab aju verevarustust ning soodustab vaimset tööd.
Partner-elu: praegu teeks temale kaunisnägu ja temapoolseid ütlungeid südamesse ei võta. Teda kergelt kiita ja siiski kogu jõud koolitükkidele. Kui "kooliküngas" ületatud, siis otsustada see partner-elu küsimus juba põhjalikumalt.
Suurprobleem lahendada osade kaupa. Osa on jõukohane ja lisab enesekindlust. Osakaupa tugevdab ja treenib.
Julge ei karda,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?