kõrge pulss- lisaks 23.02.08 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!

Kirjutasin ennist selle kohta, et trenni ajal on kõrge pulss. Unustasin lisada, et igal õhtul võtan palderjanitablette. Kas need võivad südame tööle mõjuda? Umbes aasta tagasi oli mul unetus, seda sai ravitud algul Hypnogeniga, siis võtsin pikalt mingit antidepressanti, detsembrist jätsin selle ära. Paralleelselt võtsin palderjani, perearst ütles, et see on nii toimetu asi, et kui see psühholoogiliselt midagi pakub, siis söö terviseks. Aga ma võtan neid tablette suht palju korraga, mingi 9-10 (neid väikesi kollaseid Valgevene omi). Kas need on siis toimetud ja ma võin neid südame rahustuseks võtta (see on üks mu rituaalidest õhtul, et uneks valmistuda; üldiselt on uni suht ok, kuigi ärkan öösel mitu korda ja käin wc-s; parem igatahes kui aasta tagasi, kui magasin 0-1 h öö kohta) või on need tabletid kuidagi kahjulikud ja peaksid need ka ära jätma?

Lisaks küsiks, et kas selline asi on olemas, nagu mailiboksifoobia? :D Nimelt mul on viimasel ajal aktiivne vastumeelsus oma mailivahetusega tegelemise suhtes. Ma lükkan seda alati edasi ja siis mul on süümekad. Asi on ilmselt selles, et mul tuleb alati hästi palju kirju ja mul on mitme eri asjaga seoses kohustusi, millega seoses ma pean igasugu inimeste probleemidega tegelema. Ja kui ma selle mailiboksi kord lahti teen, läheb kindlalt üle tunni, et neile kõigile vastata. Olen kasutanud mõtteskeemi, et kui tehtud saan, on kaelast ära ja siis on hea tunne, aga samas ma ju tean, et mõne tunni pärast on seal uuesti samasugune hunnik kirju. Et see ei saa kunagi otsa. Ma tean, et ütlete, et pean lõõgastuma, aga see pole võimalik enne kui kahe-kolme aasta pärast. Siis on magister käes ja käin ainult ühe koha peal tööl ja on ainult selle ühe asjaga seotud kohustused. Ja siis kunagi, kui olen sellel tuleviku kohal ühe aasta töötanud, saan õiguse kuu aega puhata. Elan praegu selle nimel. Samas kardan, et kui see unelmate puhkuse kuu kätte tuleb, on selline pingelangus, et ma jään täitsa haigeks.

Veel küsiks, et kuidas ravida mõõdukat koerafoobiat? Ma kardan hulkuvaid koeri. Mingit hullu kogemust pole, peale ühe marutaudis koera, kes mu kotti pures ja kunagise oma koera, kes liputas saba, hammustas, ja siis liputas jälle saba. Oma eluga hakkama saamist see oluliselt ei sega, kuigi mõnes mõttes muudan oma käitumist küll selle pärast. Kui olen tänaval üksi, on mul alati peos pipragaas (kuigi see on see pehmemat sorti, mis koertele ei pidanud mõjuma; relvaloa jaoks mul pole raha, muidu kannaks tukki taskus). Üritan alati käia keset tänavat või kõnnitee väljaspool ääres, sest koer võib põõsas või nurga taga varitseda. Tänaval või metsas jooksmas enam ei käi, käin sisestaadionil. Üksi rattaga linnast välja sõitma minna ei julge, kuigi ilusa ilmaga tahaks. Öeldakse, et pean koertega tegelema, aga tuttavaid koeri ma ju ei karda. Ma kardan just nimelt võõrast hulkuvat koera, kes võib olla ettearvamatu või haige psüühikaga. Kui näen tänaval koera, olen nagu halvatud, süda peksab, hakkan värisema ja nutma. Olen ka pea ees võõrasse aeda hüpanud, kui pimedal tänaval suur koer mulle vastu jooksis. Kuidas sellist foobiat üldse ravida saab, arvestades, et see on ju suht realistlik hirm? Kui inimene kardab avalikku esinemist, siis talle tuleb seletada, et sellest ei saa talle midagi halba juhtuda. Aga uudiseid koerarünnakutest on meedias iga päev (mul on üpris esinduslik lingikogu). Keegi ei saa väita, et hulkuvad koerad pole ohtlikud, sest nad ju on.

Vabandust pika kirja pärast.
Päikest!

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Ainult tableti-rõõmudele toetuda ei saa, see on väike viga. Tabletikene on abivahend, harjutused - põhivahend ning uus hoiak - tähtsaim vahend.
Foobiaid võib esineda kõigi Ilmamaal esinevate olukordade suhtes, ka e-tuvi variant, koertest rääkimata. Nende sundhirmude kohta on varem korduvalt juttu olnud. vt. ja tegutse!
Tunne end ja mine julgelt oma andekuse mägede suunas! Igaüks meist on mingis valdkonnas andekas!
Tervitustega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?