murelik üksik emme 22.04.05 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere, mõtlesin et küsin ka nõu..
minul hakkas asi pihta umbes 3aastat tagasi. Olen üksin ema, lapse isa jättis meid maha kui laps oli 11 kuune. Olin murest murtud, aga ajapikku sain enda teada asjast üle. Aasta pärast üksi jäämist tekkisid suured tervise probleemid. Pidevalt oli paha olla - pea käis ringi, süda paha, ööseti värinad (see on jube, terve keha tõmbub krampi), siis hingamishäired, kaalutaoleku tunne st minestamistunne, kõht lahti, siis veel jalad käed surevad välja. Käisin haiglas uuringutel 2a tagasi. Haiglas olles sattusin hullemasse paanikasse, sest nägin neid tõeliselt haigeid inimesi. Tehti mõned uuringud, saadeti Paldiski mnt'le. Kui sinna läksin, mõtlesin appikene küll kuhu ma olen sattunud!??! Mis on saanud minust- enesekindlast ja rõõmsast inimesest!??!
Arst määras mulle kangeid ravimeid, antikaid (seroxat), rahusteid ja siis veel mingi rohi mida antakse ööseks epilepsia haigetele!!! Nutsin ja võtsin alguses.. Tekkis himu alkoholi järele-sest need rohud nagu rahustasid mind, samas aga miskit kraapis mu sees- ärevus oli nii suur. jõin peaaegu igaõhtu midagi. Purju ei jäänd ja pohmakat ka polnud. Nii möödus umbes 3 kuud- rohtude ja alkoholiga!!! Kuna ma paldiski mnt'le ei tahtnud tagasi minna, läksin perearstile kes määras teise rohu, kõik tundus selgem ja olek oli parem(coaxil)-rohi odavam!!! Ma ei võtnud täisannust, nii ma harjutasin hästi vähese kogusega ennast. Tundus, et hakkab parem, tunne et saan hakkama ka ilma rohtuteta. Saingi- eks vahel oli ikka halb olla, aga elus oli päris palju positiivset mis ajas halva minema!!!
Siis nüüd umbes 5 nädalat tagasi hakkas kõik uuesti pihta, ma vajusin konkreetselt musta auku- aihh ja sealt oli raske välja tulla. Ei tahtnud, et kõik jälle hakkab otsast pihta.. ja et hakata uuesti ravimeid ostma. EI! Jäin haiguslehele- hakkasin endaga tegelema. Proovin vabastada hirme, õpin ennast uuesti armastama. Iga kord kui hoog peale tuli, panin silmad kinni ja hakkasin endaga rääkima..ja ärevus läks üle.
Algus oli jube raske, kui läksin välja jooksma - ma ei tundnud oma jalgu! Hirm oli nii suur- tunne et kukun lihtsalt pikali..Sellest hoolimata proovisin uuesti..
Ma ei taha võtta antidepressante, sest tean et need päästavad mind ajutiselt aga ei ravi haigust välja- vaid matavad selle maha, aga kui lõpetad söömise, tulevad hood tagasi ja seda korda palju hullemalt!?!?!
Läksin nõelravisse, veel pole palju jõudnud käia- loodan et aitab. Abi saan ka massaažist.. Aga kuigi olen suutnud suurest hirmust lahti saada ja saan öösiti magada on enesetunne ikka suhteliselt kehv. Peavalud, muret teeb ka valulik kõht ja selg (valulikkus alapiirkonnas). Väsin õhtuks ära, ei jõua lapsegagi eriti tegeleda. Siis arvasin, et alumine tarkusehammas teeb liiga, aga teadjad inimesed räägivad et võibolla on see hoopis kolmiknärvipõletik- mis tingitud stressist. Kuna isa suri hiljuti vähki, siis tean et oma tervise eest peab ise võitlema. Ei näinud arstid alguses midagi, kuigi isa oli aastaid haige ja käis mööda arste. Aga kui lähen perearstile, siis tean juba ette, et ta ütleb, et mu nõrkus ja muud kaebused on tingitud ärevushäiretest! Miks ma siis ei usu teda ja otsin ikka veel põhjust muus? Plaanisin isegi perearsti vahetada, sest nii väga tahan terveks saada ja olla jälle elurõõmus ema oma lapsele! Aga samas tean, et sellest pole vist erilist kasu.. Kas ma teie arust peaksin jälle hakkama rohte sööma?
Õnneks on kevad!!!

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Oma igapäevaeluga paneme teadlikult või siis alateadlikult oma murede-rõõmude kaalukausile terakesi. Kus teri rohkem, sinna see kaalukausike siis kaldubki. Hinge-vaimu-kehaprobleemide korral ei ole oluline nende "terakeste" suurus, tugevus, vägevus, vaid - et õige tera langeks õigele kaalukausile. Kui juba väikese prügiterakese silmast ära saame, siis on ju enesetunne tuhandeid kordi parem. Ei ole ju tarvis murepalki silmast, hingest, vaisfäärist, igapäevaelust otsida.
Seega - iga päevaga võtke murekausilt midagi vähemaks ning lisage rõõmukausikele juurde. Ise tunnete end kõige paremini ja seega saate end ka kõige paremini juhendada.
Kui arstiga "hingeklappi" ei ole, usaldust ei ole, siis tuleks leida keegi teine.
Tervitades,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?