kas ma vajan ravi? 07.06.04 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere
Olen 23 a noormees, õpin ja töötan, viimasega saan väga hästi hakkama, esimesega enamvähem. Probleemiks on praegu süvenev masendus ja kunagised enesetapu plaanid. Eelmise masenduse episoodi kõrgaeg oli vast aasta tagasi. Nii pool aastat enne seda hakkas vaikselt masendus päevpäevalt süvenema ja hinge sappi kogunema kuniks aasta tagasi oli seis sealmaal, et panin endale öökappi valmis tilgasüsteemid, 50 mg dormicumi lahust ja mõnisada mg diazepaami. Ainus mis hoidis teost eemal oli mõte, et keegi peab mind nii leidma. Ühel ööl tööl olles saabus mõttemaailma pikk vaikus. Keset tormamist palatis (pt elu pärast) jäin korraks seisma ja käis peast läbi arusaam, et eelistan surnud olla. Järgnes veel pikka aega vaikust ja siis arusaam, et olnuksin ma kodus olnud, siis ka viinuks teo läbi. Ja sarnaseid hetki jagus veel. Vast kuu hiljem sain aru, et mul on probleem, selline mõttemaailm ei ole ka minu puhul õigustatud ja vajan abi. Aga vahepealsel ajal oli juba toimunud progress paremuse poole, muidu poleks seda mõistmist tulnud. Ja nii pool aastat võttis aega, et täiesti vabaneda masendusest, ilma abita. Tuttavad panid ka muutust tähele mu suhtlustasandil (palju avatum ja sotsiaalsem ja vähemkeerulisem jne). Muidugi oli ka toimunud korralik koormuse langus õpingutes ja töös. Varsti saabus ilusaim aeg elus (kaunis ja tark tütarlaps, siiani lähedasim inimene). Kõik oli pool aastat korras kuni paar näd. tagasi hakkas masendus taas kogunema, iga päev lisandub elus midagi ja tekkiv masendus on sügavam kui eilne. Algus oli vaikne, varsti saabus öö kus ei tulnud masenduse pärast und ning eile õhtul suutsin millegi asjaliku ja vajaliku tegemise asemel paar tundi vaid taevast vaadata, püüdes aru saada kas selle näd jooksul on olnud iga päev masendus koos tõusude ja mõõnadega või olen vahepeal ilma elanud, tahtsin hetk põrandal nuttes väriseda (ei tea millest), peksin mööblit ja seinu. Enesetapu plaane on varem olnud ka - vist 13 aastasena. Siis panin nööri kaela ja kavatsesin kukkuda, pidasin ennast väga paljudes elu asjades süüdlaseks jne. (mõnes suhtes ka õigustatult). Aga ei tahtnud samuti et vanemad mind koju tulles eest leiaks. Juhtus nöör kaelas olles väike õnnetus ja kukkusin, rabelesin elu eest. See lämbumise hetkel tekkinud soov elada andis aastateks elujõudu. Vist neli aastat tagasi oli veel üks masenduse episood aga see oli nii kuu kestev ja väga seletatav elus toimunuga.
Lühidalt - kas ja kellest ma alustama peaks? Millegi pärast usun et ka praegune masendus on lahendatav ilma ravita ja tegelikult oli täna juba hea päev (hommik mitte sest pärast ärkamist leidsin ennast ka kohe masendunult istumas tehes mitte midagi) aga päevaga läks kõik korda. Kas ilma ravita elamine oleks mõistlik tegu, kui kõik praegu korda saab?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Masenduse variante on mitmeid: meile teadaolevatest põhjustest tingitud, varjatud põhjustega depressioon ja siis tsüklilised meeleolu muutused.
Tohtri-psühhiaatri poole pöörduge kindlast, et olemasolevast (ja olnust) selget pilti saada ja selle tulemusel edaspidist kavandada, probleeme ära hoida.
Head antidepressandid on olemas, on olemas ka rohud, mis tsükliliste meeleoluhäirete korral olukorda ennetada ja ravida aitavad.
Teil ju kogemus olemas, et elulõpu lävepakul elutahe ja -soov suuresti endast tunda annavad. Elu on enda elu elamiseks, aga ka lähedaste (omaksed, sõbranna) nimel ka kohustus.
Ärge kartke psühhiaatrit, konsulteerige ja saate selgust, saate konkretset abi ning juhiseid.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?