Ei leia jõudu! 01.02.04 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

lp.dr.Ennet
olen 26 a naine.iga päevaga tunnen järjest rohkem, et miski siin elus ei paku mulle enam rõõmu- kodu(kus ma elan üksinda),töö,kolleegid ja ka iseenda "meeldiv"seltskond.vahel on selline tunne, et tahaksin, et kõik mind rahule jätaksid ja ma saaksin LIHTSALT OLLA! oma töö tõttu pean iga päev puutuma kokku paljude erinevate inimestega, suhtlema, teiste probleemidega tegelema ja mängima kedagi teist, kui ma tegelikult olen.ma olen seda teinud juba peaaegu kümme aastat ja nüüd sellest täiesti väsinud.saan iga päevaga üha rohkem ja rohkem aru, et ma ei taha enam oma tööd teha ja olla selline inimene nagu minult eeldatakse.tahan sellest kõigest vabaneda, aga ei leia endas jõudu , et mingi samm oma elu muutmiseks astuda.kõige hullem ongi see, et ma TEAN ise lahendusi-olen oma peas need tuhendeid kordi läbi mõelnud ja analüüsinud, mis mind aitaks, aga ... ikkagi ei võta midagi oma elu parandamiseks ette.minu ümber on nagu suletud ring - vajan abi, tean mis mind aitaks, aga samas keelan seda endale.MIKS? ja kuidas sellest sasipuntrast välja saada??? siiani ei ole ma tarvitanud veel ühtki antidepressanti, külastanud psühhiaatrit , ühesõnaga otsinud abi väljaspoolt iseennast.kas peaksin seda tegema?mulle tundub üha enam, et kõik minu probleemid tegelikult tulenevadki sellest, et ma MÕTLEN liiga palju, aga oma mõtteid ei teosta. ja see väsitab mind,kohutavalt. õpin ka ülikoolis ja olen jõudnud viimasele kursusele,aga alles nüüd mõistan, et see ei ole minu eriala-ma tahaks tegelikult hoopis midagi muud. ja jälle - ma ei leia enam jõudu, et see eriala ära lõpetada-hetkel ongi tunne, et jätan lõpetamata, kuigi tean, et see oleks suur viga! MIDA TEHA, et ma saaksin oma elu jälle õigele rajale, sest praegu (tegelikult vahelduva eduga juba mitu aastat) tundub kõik nii vale ja lootusetu?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Töö ja õppimine ongi aegajalt väsitav. Vähene ja ebapiisav puhkus langetab nii töövõimet kui ka meeleolu. Mõnikord on mõtteid-otsustamisi liigselt, "segaselt", et ise ei leia kohe õiget vastust, lahendeid. Pöördudes psühhiaatri poole ja seal oma lugu rääkides ( tohtripoolset "peegeldust" e tagasisidet tunnetades) selgineb probleem Teilegi. Tohter annab näpunäiteid ka oma elukogemuste ranitsast. Ma tean, et probleemikünkast saame üle/läbi mõne arstirohuga, mis nii meeleolu kui ka energiat annab, (Fluanxol nt.), vajadusel ka midagi kerget uneks (Puhkus taastab jõu!). Selle toimel lõpetate optimistlikult kõrgkooli! Olete tubli, väga tubli! Ja nyyd on aeg oma huvid-tegevused-sihid üle vaadata.
Kõike head,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?