Liigunisus - kas probleem? 05.08.14 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Juba varajasest lapsepõlvest on minu uni "liiga magus" võrreldes tavainimestega. Ma pole kunagi aru saanud inimestest, kes ärkavad iseseisvalt ilma kellata ja vähimagi probleemita varahommikul üles ning asuvad tegutsema. Juba lasteaeda mineku jaoks oli vaja mind kõvasti äratada vanemate poolt, kuid samal ajal ei jäetud mind lõpuks enam lasteaeda terveks päevaks, kuna kohustuslik lõunauni ei toiminud minu puhul, sest ma lihtsalt ei jäänud magama, vaatamata sellele et alles mõni tund tagasi hommikul ärgates tundsin tugevat unepuudust. Ka hilisemas elus olen väga harva suutnud magada päevasel ajal, seda ainult siis kui on ikkagi rampväsimus peal, või kui olen öötöölt laekunud.

Õhtuti uinumisega on samuti olnud enamus teadliku elu jooksul probleeme. Märkimisväärseim sellelaadne kogemus on pärit ajateenistuse ajast. Öörahu algas kell 21:30 ja ärkamine oli 05:30. Olgugi, et päevad olid väsitavad ei tulnud mul öörahust alates uinumisest midagi välja. Ei tulnud kasuks ka samas toas norskavad kaasajateenijad, kes momentaalselt uinusid nii kui tuled kustusid, kuid ei pea seda peasüüks. Tihtipeale uinusin alles peale südaööd, mõningatel juhtudel alles 2 paiku. Hommik oli ilmselgelt väga raske, eriti minusuguse jaoks. Terve päev tundsin, kuidas väsimus tükib silma ja iga hetk oleks valmis olnud uinuma. Kahjuks selline päevane uneaeg polnud ajateenistuses võimalik ning nii pidin lihtsalt end ärkvel hoidma terve päeva kuni umbes õhtusöögini, mis toimus umbes 18:00. Peale seda oli uni nagu pühitud ja kordus kõik mis iga eelnev päev: peale öörahu algust und ei tulnud, järgmine päev oli jälle väga unine ja raske......

Elu pikim uni on olnud umbes 24 tundi järjest (mööndes, ühe tualetikülastusega). Ja ka siis pidin ma ärkama äratuskellaga. Kuid tookord oli seljataga väga pikk ärkvelolekuaeg samuti (9:00-15:00 kool, 16:00-08:00 töö (ilma magamispausita), 09:00-15:00 kool). See rekord on 10 aasta tagune.

Tänapäevani aga on minu uni ilma äratuskellata vabalt 12 tundi, ja seda ilma igasuguse eelneva väsimuse/väsitamiseta. Iga varahommikune äratuskella peale "vägivaldne" ärkamine on täielik piin ning teinekord ei ole isegi äratuskella kuulnud.

Ja samal ajal, õhtune magamajäämine on kõike muud kui nii lihtne. Pidev asjade peale mõtlemine (ennekõike kogu elulindi silme eest läbi laskmine, millest enamus on seotud halbade mälestustega) mittevabatahtlikult ei lase uinuda. Aga ükskord kui uinun, siis on väga raske mind kergelt äratada, toibumine kestab peale silmade avamist enamasti 5-10 minutit ja tuju on täielikus nullis peale ärkamist kella peale.

Minu küsimus nüüd seisnebki selles, et kas taoline juhtum on üleüldse normaalne? Kas selline asi vääriks üldse mingisuguse arsti tähelepanu? Kas antud juhtum liigitub üldse unehäirete alla ja kas käik unehäirete kliinikusse tooks kasu asja välja selgitamiseks?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Perearsti juures kontrollida vererõhku ja veresuhkrut.
Uinumise-ärkamise režiimi annab korrigeerida; uinumise eel rahustavad-rituaalsed harjutused ja ärkamisel ergutavad võimlemise harjutused ja veeprotseduurid.
Psühhiaatri vastuvõtule, siis saab täpsema ülevaate psüühikast ja indiviidi isikupärast. On ka liigunisuse häireid, siin abiks ergutava toimega AD-d.
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?