Depressiivsus. Kust alustada? 20.09.13 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere,

olen end alati pidanud depressiivseks inimeseks, aga võib-olla olengi hoopis aastaid depressioonis elanud.

Mu meeleolu on alati väga kõikuv olnud. Nutt tuleb kergelt. Ma ei kannata mingeid konflikte. Isegi oma isaga näiteks poliitikast rääkides eriarvamusel olles lõpetan ma tavaliselt sellega, et lähen endast välja, nutt tuleb kurku, võin isegi lapsikuks muutuda ja nuttes-karjudes vestluse lõpetada. Ja see isegi ei ole tegelikult konflikt. Päriselt pingelises olukorras hakkan meeletult higistama, mu näolihased tõmblevad, rääkida ma ei suuda, on tekkinud isegi astmahoo taolisi reaktsioone olukorra möödudes, kus saan endast nutu välja lasta. Olen ka minestanud ja mitte ainult negatiivse pinge puhul - pulmapäeval registreerimisel tõmblesid mu näolihased nii, et pidin kimbuga oma nägu varjama ja enne abieluakti allkirjastamist minestasin.

Kui mõtlen kõigele, mis minu peas ja mis minuga füüsiliselt on toiminud, siis arvan, et see pole tegelikult normaalne olnud. Näiteks täna oli mul hirmus kiire, sest apteegis käimiseks pidin parkimiskohtade puudumise pärast valesse kohta suurele kallakule parkima, lapsed jäid autosse ja auto seetõttu käima ning apteegis mõtlesin ainult sellele, kas kallakul töötava auto mootoriõlitus ikka toimib, kas lapsed on autos rahulikud, kas imik ikka magab. Tahtsin vaid kiiresti oma ostu ära teha, aga üks vanamemm trügis minust ette ja temasoovitud rohtu polnud apteegis olemas, kuid proviisor hakkas talle muid asju pakkuma ning luges mitut erinevat infolehte, et selgeks teha, kas rohud memmele sobivad. Kogu see olukord ärritas mind. Olin eriti vihane sellepärast, et too memm minust ette trügis, aga ma ei tahtnud talle midagi öelda, sest mulle ei meeldi konfliktid. Kuid lõpuks ma ei pidanud enam vastu ja ütlesin kõrvalt: "Vabandust, kas saaks kiiremini, mul on väga kiire." Memm astus kohe eest, et läheb ikka teise apteeki soovitud rohtu otsima. Proviisor ka mind viltu ei vaadanud, aga minu jaoks oli see moment nii pingeline, et taas oli nutt kurgus, käed värisesid sedasi, et raske oli rahakotti avada ja sealt sularaha võtta.

Hiljuti tekkis hõõrdumine ka ämmaga, kelle viimased 6-7 helistamist olid sellised, kus ta mõnitades hõõrus mulle nina alla minuöeldud lauset. Alguses kannatasin ära, aga viimane kord tundsin, et ta läheb juba üle piiri (tegelikult võiks ju end kohe esimesel korral kaitsta) ja küsisin konkreetselt, et kaua võib. Ämm oli vist minu reaktsioonist üllatunud, igatahes ta oli järsku madalam kui muru ja püüdis juttu laste peale viia, aga mina läksin juba nii närvi, et taas higistasin ja värisesin üle kere. Värin muutis jäsemed nõrgaks ja pärast rahunemist tekkis hundiisu, nagu oleksin suure füüsilise pingutusega hakkama saanud.

Olen olnud mitu aastat lastega kodune ja tunnen, et see olukord on ka üle pea kasvanud.

Ma ise ei kannata mingit kriitikat ega konflikte, aga laste peale pidevalt karjun ja ma vihkan end seetõttu, aga see tuleb täiesti iseenesest. Teoorias tean, kuidas käituda, tean, milline ema ma olla tahan, aga praktikas olen hoopis teistsugune ja ma ei kannata enam laste nuttu, mul on füüsiliselt kõrvades valus ja süda läheb pahaks.

Oeh, ma arvan, et rohkem ei olegi vaja midagi lisada. Vabandan, et ma ei suutnud oma mure sisu korrektsemat kirja panna. Tean, et vead on sees ja laused on kohati segased, aga ma lihtsalt ei jõua praegu "viieline" olla. Kirjutan südaööl, sest päeval olen lastega rakkes. Varem olin väga hea keelevaistuga, aga tunnen, et ka see hakkab kaduma.

Saan isegi aru, et ma vajan abi, aga kuhu pöörduda? Perearsti, psühhiaatri, psühholoogi juurde? Kuna tean, et murest rääkima hakates hakkan nutma (ka siia kirjutades hakkasin nutma), siis on väga raske näiteks perearstile murest rääkida.

Olen korra käinud raseduskriisinõustaja juures ning ma ei jäänud selle kogemusega rahule. Ma olin rohkem kuulaja kui rääkija rollis.

Lähin koht abi saamiseks on Rakvere, aga olen sealsete arstide suhtes skeptiline. Kardan konkreetseid ja tõredaid spetsialiste. Kui ma arsti juurde lähen, siis see on väga suur samm ja ainuüksi paljas mõte sellest toob pisara silma, seetõttu tahaksin kohe kellegi HEA juurde minna. Näiteks kellegi sellise juurde, kes on palju sünnitusjärgse depressiooniga kokku puutunud. Oleks väga tore, kui oskaksite kedagi soovitada. Pole probleemi, kui arst asub Tallinnas/Tartus. Küll oleks probleem, kui ma peaks abi saamiseks oluliselt rahakotti kergendama.

Arst vastas:

Jüri Ennet

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Ärevus, depressioon ja lisapuhkuse vajadus - seda kolmikut mõjutaksin. Natukene arstirohtu - võib ka looduslikku, siis muud elukorraldused-harjutused.
Kehaliste harjutustega tegelemine annab metodoloogilise õppetunni - kehaline edenemine vajab järjepidevust. Seda vajavad ka psüühilised harjutused.

Psühho-somaatiline ja somato-psüühiline regulatsioon on vägev ja seda tuleb kasutada. Seega: tervemas kehas tervem meeleolu ja psüühika ning vastupidi: enesekindlam, positiivsem, puhanum psüühika edendab ka kehalist aspekti parmaks.

Oluline on ka reegel: anna aega atra seada. Nädala-paari pärast hakkab organism juba ise ette ütlema, mida vaja ja kuidas toimetada.

Tartus Psühhiaatriakliinikus ja erapraksisega tegelejad - kõik tublid. Isiklik sobilikkus (aurade harmoonia) ühe või teise konkreetse arstiga selgub visiidi käigus. Hingemurede korral on see sobilikkus küllaltki oluline.
vt ka varasemaid mõtteid ja praktiseeri neid.

Parimat soovides, ja head harjutamist,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühhiaatria

Depressiivsus ja psühhiaatri vastuvõtt

Nn masendushood on aastatega süvenemas, madalperiood järjest pikem ning "väljundid" raskemad. Oleksin valmis lõpuks minema psühhiaatri juurde, kuid probleem selles, et kindlasti ei soovi ärevuse ega depressiooni ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Peale eraarsti vastuvõttude on ka vastuvõtud Haigekassa rahastamisega. Seda ka Tallinnas, seda ka Ida-Tallinna Keskhaiglas, kus töötan kliiniku juhatajana ja psühhiaatrina.
Vastuvõtule saab tel. ...

Loe edasi

Depressioon ja pärilikkus

Depressiooni vallandumiseks on tavaliselt vajalik mitme teguri koosmõju ja kalduvus depressioonile on pärilikkusega kaasa antud. Nii lugesin siit portaalist
depressiooni kohta.
Küsin, et kas ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Depressioon ei ole pärilik häire. Teatud suurem-väiksem eelsoodumus depressiooni vallandumiseks on meil kõigil, aga see tingitud peamiselt inimese elu-olust, kehalisest karastuses-treenitusest, sotsiaalsetest ...

Loe edasi

efexor ja ketipinor

Tere!Kas efexori ja ketipinori pikaajaline koos kasutamine võib põhjustada kaalu tõusu,eriti nö.õllekõhtu,kuigi olen sportliku eluviisiga?Ilusat suve!!

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Kvetiapiini sisaldavad rohud (Ketipinor, Seroquel) võivad (ei pruugi) kestval kasutamisel kehakaalu mõjutada. Asja olemus - ainevahetust ergutatakse, et organism toimekam-tugevam oleks, sellega kaasnegu ...

Loe edasi

mäluprobleemid ja masendus

Tere,

Vaevlen juba pikki aastaid enda hinnangul puuduliku (ja oma töö jaoks ilmselgelt puuduliku) mälu käes, mis - samuti minu hinnangul - on põhjustanud teatud iseloomumuutusi halvemuse ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Teie vanus, tervis, elukombed? Sellest tulenevalt ka edasised diagnoosid ja ravid (psühholoog, neuroloog, perearst või siis psühhiaater).
Väsimus ja depressioon vähendavad mälu, korralik puhkus ...

Loe edasi

Psühholoogiline probleem

Olen 21-aastase noormehe ema, olen mures ja tahan aidata,kuid ei oska. Usun ka seda, et ta ise ei ole nõus psühhiaatri poole pöörduma. Nimelt tehti talle sõjaväes psühholoogiline uuring, mille vastus siin ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Skaalad on üks, alkohoolne skaala on juba midagi muud. Tähtsaim - mida MEES ise tahab, milliseid elusihte endale seab? Iga isiksusetüüp on Ilmamaal mõne asja tarbeks väga-väga hea. Seda ongi vaja endale ...

Loe edasi

hirm, ärevus, tühjustunne ja viha...

Mul on vist tugev depressioon ja ma ei oska selle suhtes midagi ette võtta. Olen 29 aastane ja kahjuks jälle üksi. Juba pikemat aega. Mul pole ühtegi sõpra, sest mul on suur iluviga( hambaid peaaegu pole) ...

Vastas dr Jaanus Mumma

Tere Reelica!
Teie enda pandud diagnoos ilmselt peab paika.Mõnel
väljendub tõesti depressiivsus sellise pahuruse ja sallimatusena
teiste suhtes.Kindlasti soovitan psühhiaatri poole
Loe edasi

Võimete piiril.

Te ei saa eitada, et on olemas probleeme, milledele ei ole lahendusi! Kas depressiivsus lahendumatutest muredest on pöördumatu? Head soovitused olukorraga leppida antud juhul ei kehti. Olen kasutanud nii ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Teatud olukorrad Välismaailmas või Sisemaailmas kutsuvad esile mure. Mure ning muretsemine on bioloogiliselt vajalik, kasulik - ta signaliseerib, et midagi on vaja muuta. Muuta kas välis- või sisemaailmas ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi

Ei saanud vastust? Küsi arstilt: