Lapse diagnoos - Asperger või mitte? 21.03.13 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Mu lapsele, kes saab peagi 11aastaseks, pandi Eestis Tartu lastekliinikus diagnoosiks Aspergeri sündroom, ta oli siis kolmene. Aluseks võeti, et temal on eriline kiindumus autodesse, mida pidi alati ja igast poest ostma, lemmiktoiduks on kõikvõimalik punane, isegi jook pidi olema vähemalt tumeroosa, värvidest eelistab helesinist, tavapõrandal kõndides koperdas, ei soovinud mängida lastega, vaid hoidis omaette. Aastatega olen teinud kõike, mis on Aspergeri sündroomile omane, et sellega toime tulla - rutiin, kindlad piirid, arvuti minimaalsus, trenn-maadlus, sest ta kardab omavanuseid ja suuremaid lapsi seoses kiusamise ja vägivallaga, pigem eelistab täiskasvanuid ja väiksemaid. Ka muusika-mängib akordionit. Eestis lõpetas 2kl. kiituskirjaga, sama ka muusikakooli. Mu laps on piisavalt pedant, poolikud karbid poes peab ta kindlasti täitma teisest samasugusest karbist asjadega, tal on kindlad autod mida ta tahab-Hot Wiles, arvutis mängib ka ainult autorallisid. Ta peab saama maadluses raudselt kulla ja karika, ongi saanud, samuti jätkab akordionil ja isegi aastase vahega läheb tal niivõrd hästi, et eraõpetaja soovitab minna konservatooriumi. See laps täidab perfektselt õpetaja korraldusi ja ei ole kakleja ega teiste kiusaja. Hetkel elame Soomes ja käime psühhiaatri juures, aga midagi tundub oleva väga valesti! Asperger kustutati, pandi diagnoos depressioon, seejärel lahutuskartus ja lõpuks ma enam ei teagi mis tal on, sest psühholoogilt ja õelt ma vastuseid ei saa. Nõutakse, et ma viiksin teda kohtadesse, kus on temaealised, kellega ta koos rohkem oleks, samas kui on teada, et tema kallal on kolmel korral kasutatud koolis vägivalda oma klassikaaslaste poolt. Teatasin ka et ta ju mängib koduhoovis lastega, samas on tal trenni- ja muusikakaaslased, aga see on kui tühjadele kõrvadele. Ma ei tohi enam lapsele rääkida muinasjutte, sest ta saab ju 11, pean teda rohkem üksi välja saatma, aga kuidas, kui ta ei taha, ja Helsingi linna metroo ei ole lapsele üksi olemiseks turvaline. Kõik lapsevanemad viivad lapsi trenni ja muusikasse nagu minagi. Me oleme seal ju kõik koos. Ma olen lisaks sellele ka üksikema, lapse isa ei soovinud teda kui ma olin rase, pealegi pole ta kunagi ka huvi tundnud ja laps ei ole teda näinud, nüüd aga tahetakse, et ma pean lapsele rääkima tema isast, justkui tal puudub isa eeskuju. Olen selgitanud, et minu pojal ei ole isa eeskujust puudust, sest mul on vanem poeg ja tütre mees, kes on alati talle õpetanud ja temaga koos kõiki asju teinud. Olen piisavalt segaduses, sest ei tea enam, mis siis õige on. Kas peaksin tegema asju sunniviisiliselt nii endale kui lapsele? Mis Teie arvate? Ma leian, et iga asi lapsele peab toimuma siis, kui ta selleks valmis on, aga mitte viskama teda tundmatusse kuristikku, kus tal võib jääda mulje, et teda pole kellelegi vaja. Kui Te saate, siis andke mulle vastus, olen ahastuse äärel, sest nii palju on vastakaid asjaolusid.
Suure lugupidamisega Teie poole pöördudes lapsevanem.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Isiksuse põhimuster kujuneb välja lapsepõlve jooksul. Siit siis eelistused, huvialad, andekuste skaala jms, mida lapse Ema kõige paremini tunneb.
Mida paremini me lapse iseloomuomadusi ühiskonnaelus rakendada saame, seda õnnelikum on laps, lapsevanem ja ka kaaslased ühiskonnas.
Kõrvalseisja näpunäiteid ja spetsialisti soovitusi tuleb alati interpreteerida lapse iseloomu- ja käitumismustrit silmas pidades.

Minu ütlemine on, et saksofoniga klaverit ei mängi ja ei peagi. Mängida tuleb selle pilliga, mida esivanemate-keskkonna ja kasvatusega saadud inim-isksuse-pill meil mängida võimaldab.

Lapse iseloomu iseärasuste, spetsialisti soovituste ja emainstinkti ühisosa on ilmselt see parim, mida ootame ja rakendama peaksime.

Mehike, kes lapse kasvatamisel osalenud ei ole, see pole isa nimetuse vääriline, pole isarolli täitnud ja selline ei saa mingi isa-eeskuju olla.

Telefonitsi saite juba parasjagu selgitust.
Olete oma emainstinkti, tarkuste ja elutarkusega oma lapsele parimaks abiliseks ja suunajaks.

Oleme siia maailma sündinud selleks, et olla õnnelikud. Igaühel meist on oma isiklik õnnespekter ja seda arvestades saame ka lähedasi kõige paremini toetada, julgustada, motiveerida.
Last aidates on tähtis, et laps oma õnnerajal liiguks.

Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?