Sünnitusjärgne depressioon? 22.12.12 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere, sünnitasin 6 kuud tagasi. Juba enne lapse sündi tundsin pidevat kurvameelsust ja haletsust enda abituse ja saamatuse üle. Peale sünnitust on kohanemine uue rolliga olnud üle kivide-kändude, tunnen tihti, et tegin vea lapse saamisega ning siis tunnen suurt süütunnet selliste mõtete pärast. Tunnen, et olen uues rollis saamatu ning ahistan sellega ka oma elukaaslast. Alati kui ta nädalavahetusel välja läheb valdab mind eriline enesehaletsemise episood ja süüdistan ennast, et ta niivõrd ära tüüdanud olen, et vajab alkoholist lohutust. Seetõttu ei taha enam ka teda koormata oma mõtetega. Ma ei suuda leppida, et minu elukorralduse keskmes on väike inimene, kes määrab, millal magan või söön ning kes on röövinud minu eneseteostusvõimalused. Enne rasedaks jäämist olin mõned kuud tagasi saanud ideaalsele töökohale, kus avanes järjest häid võimalusi, samuti planeerisin minna edasi õppima ning oma erialal magistrikraadi omandama. Mind painab, et peaksin olema lapse saamise üle õnnelik, kuid tõde on see, et ma olin õnnelikum kui eales varem enne lapse saamist ning nüüd lihtsalt õnnetu. Mõtlen, et äkki ei peakski kõik naised lapsi saama. Kardan, et minu meeleoluhäired mõjutavad lapse arengut, kuna tihti pole ma võimeline temaga lihtsalt tegelema. Mähkmed on küll vahetatud ja kõht täis, kuid lapsega suhtlemine tundub tihti nii ränga pingutusena. Minu enesetunnet ja enesehinnangut madaldab veelgi teadmine, et tööinimesena olin ülimalt toimekas ja alati suurepärane ajaplaneerija ning võimeline ööpäevas ka 14 tundi tõhusat tööd tegema. Nüüd saan vaevalt koristamise ja söögi tegemisega lapse kõrvalt hakkama. Olen loobunud külas käimistest ja muudest tegevustest, kuhu pean alati lapsega koos minema, kuna ta on rinnalaps ning ei lepi ilma minuta olemisega rohkem kui 0,5-1 tund. Lapsega koos minemine toob aga alati tohutult pingeid seoses kõige organiseerimisega, et lapse vajadused rahuldatud oleks. See seotus ahistab ja ängistab mind, ma ei tunne end vabana. Kui varem nautisin organiseerimist ja aktiivset eluviisi, siis nüüd tunnen, et tahan vaid turvaliselt kodus olla, kus on lapsega kõige lihtsam hakkama saada. Kohati tundub mulle, et minu kui isiku elu on otsas, nüüd olen lihtsalt kellegi ema. Loomulikult on ka mul häid päevi, kus suudan rõõmsameelselt lapsega tegeleda, kuid neid halvemaid on rohkem kui pool. Vabandan, et eellugu nõnda pikk sai, kuid küsimus seisab pealkirjas... kas tegu võib olla sünnitusjärgse depressiooniga või on see pigem kohanemishäire? Kas peaksin pöörduma spetsialisti poole või on sellised mõtted tavalised ja normaalsed emaks saamisega seotud rollimuutusega seoses? Ehk kas on lootust, et kirjeldatud seisund läheb ise üle ilma spetsialisti sekkumiseta, isegi kui see on praeguseks kestnud üle 7 kuu? Mõte reaalselt spetsialisti poole pöördumisest tundub väga hirmutav ja on minu jaoks viimane abinõu, pealegi ei tahaks raisata spetsialistide aega, kui minu praegused tunded on normaalsed emadusega kaasnevad ning mööduvad. Kas on võimalik, et imetamisega seotud hormonaalse tasakaalu muutused mind mõjutavad ning peale imetamise lõppu ka meeleolu paraneb?

Arst vastas:

Jüri Ennet

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

1) tegin vea lapse saamisega ning siis tunnen suurt süütunnet selliste mõtete pärast
# teie sündisite ka siia ilma väikese lapsena ja Vanemad hoolitsesid, kasvatasid, suunasid. Nii on see loomariigis, nii on see ka inimestega. Ainuüksi see, et teie saate lapsi on juba suur õnnemägi. Seda õnnemäge tunnetate aastatega järjest enam ja enam.
2) uues rollis saamatu
# uus roll vajab kohanemist ja siin aitavad nii instinktid (mida veidi alahindame) ja siin aitavad ka teadmised-soovitused (vanemate, lastearsti, kirjandus, tuttavad lapsevanemad jne). Sportlikku trenni tehes ka pingutatakse, aga sellest tuntakse rõõmu - pingutusrõõm. Samuti tuleb lapsega tegelemise rõõmu tunda, aga vajalik on ka elukorralduse muutus: a) hoiak, et laps on praegu esikohal; rõõmsameelsus lapse ja enda tarvis, elurütm-režiim uutmoodi paika panna.
3) alkoholist lohutust
# alkohol ei ole praegusel etapil näidustatud ja sealt abi ei tule. Tööjaotus, lähedaste toetus (teadmine, et nad vajadusel aitavad on isegi kohati tähtsam), ise korralikult puhkehetki kasutada ja julgust puhata. Alkohol mõjutab ka rinnapiima.
4) lapsega suhtlemine tundub tihti nii ränga pingutusena.
# kui olete teadlikult rahulik, teete veidi ka rahustavaid harjutusi, siis on ka suhtlemine lapsega rahulik ja rahustav.
Laps on elav entsüklopeedia - jälgige ja õppide sellest.
5) sünnitusjärgse depressiooniga või on see pigem kohanemishäire?
# nii ühte kui ka teist
Muutke eluhoiakut ja saage aru, et praegusel etapil on Laps esiplaanil.
Elus on kaks vankrit vedada: a) tööalane (mõnele karjääriredel) ja b) lapsevanker. Mõlemad on olulised.
Ärge oodake imetamise lõppu, elage olevikus ja tundke oleviku oludest ja tegudest rõõmu. Elu on olevik, mineviku ja tulevikumõtetega saame seda olevikku hästi maitsestada või siis ka liialdustega "soolata".
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühhiaatria

Miks ma vihkan ennast?

Pärast esimese lapse sündi 5a tagasi oli mul sünnitusjärgne depressioon. Perearst suunas mind pidevalt, et mine sinna ja sinna ja saad abi, aga ma ei tunnistanud seda probleemiks endale.
Aasta ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

1) Järjekorrad pikad ja üleliigset raha mul pole..
= mõlemad on seotud meie ühiskonnaelu korraldusega, selle muutmiseks on vajalik see, et oleksime kõik ühiskondlikult aktiivsed. Vaid ühiskondlik ...

Loe edasi

Sünnitusjärgne depressioon

Tere
Mul diagnoositi 3 aastat tagasi sünnitusjärgne depressioon psühhiaatri poolt. Jätsin tookord ravi pooleli, aga läksin aasta eest tagasi, sest olukord oli läinud hullemaks. Mulle kirjutati jälle ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Antidepressante on palju, vaja leida teile sobilik. Ravimit võttes ei tohi enesetunne halveneda, ei tohi - paremaks peab kõik muutuma!
Ainult tableti neelamisest ei aita, vajalikud on harjutused ...

Loe edasi

Depressioon ja ärevus

Tere, mul diagnoositi sünnitusjärgne depressioon, tarvitasin Cipralexi, peale 3 kuud kasutamist lõpetasin,sest enesetunne oli hea.Mõne aja pärast tekkisid unehäired, arst arvas, et ravi lõppes liiga vara ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Ei väsi kordamast - ainult rohuga ei saa. vt. Enneti ristkülik diagonaliga ja "uued prillid" printsiipi. Vt ja siis rakenda.
Rohi mõjus hästi, järelikult sobib.
Head harjutamist,
Jüri ...

Loe edasi

synnitusjargne masendus

Tere,
Mul on 10.kuune poeg.Ma hoian vaga oma last ja olen vaga 6nnelik tema yle,aga kannatan koguaeg pideva masenduse all,olen 10kuud ainult lapsega kodus olnud,ei taha valja isegi jalutama ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Sünnitusjärgne masendus (depressioon) on olemas küll. See tekib sünnitusjärgsel perioodil, ca 4-6 nädala jooksul. Muus osas vaadeldakse seda nagu ikka depressiooni. Mis siis põhjuseks? Ei oska-julge puhata, ...

Loe edasi

Sünnitusjärgne deprsessioon

Tere,

Peale lapse sündi sain sügava depressiooni, mis tipnes rinna piima kadumisega ( seda ei tulnudki õieti) ja Prozaci võtmisega 3 kuud. Kuigi mu raviarst väitis, et Prozac ei mõju ainevahetusele ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Sünnitusjärgseid depressioone ja sellega seostuvat kaaluprobleemi esineb. Prozac (fluoxetin) kaaluprobleeme ei tekita. Aga inimorganism on salapärane ja ühest antidepressandist seega ilmselt kõihile ei ...

Loe edasi

Väljaravimata sünnitusjärgne depressioon

Algas viis aastat tagasi. Väga raskekujuline depressioon diagnoositi. Sain ravi, kuid....kui olen proovinud koos arstiga seisundi paranedes ravi lõpetada, pole sellest midagi välja tulnud. Depressioon ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Soovitan Teil tulla vastuvõtule. Arvan, et kirja teel soovitatu ei pruugi kõige tõhusam olla. Vestlusega saame murepilti täpsustada, kehakaalu dünaamikas selgust saada, Teie hingeelu "sisemustrit" veidi ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi

Ei saanud vastust? Küsi arstilt: