Vaimsed häired 26.11.12 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

U poolteist aastat tagasi mõtlesin lambist kogu elutsükli läbi ja jõudsin järeldusele, et kuna me niikuinii sureme, siis elul mõte puudub. Ja siiamaani puudub, elu on mõttetu. Kadunud on teotahtelisus (mu unistuseks on magada vihmametsas rohukõrte vahel ühe lõkke ääres elu lõpuni). Ma teen kõike ainult selleks, et oma peret mitte alt vedada. Tunnen, nagu lihtsalt eksisteeriksin siin maailmas. Arsti juures andsin erinevaid analüüse (klassikalised analüüsid erinevate tasemete kohta veres, uriinis) ning need olid kõik korras. Läksin neid andma, sest mul on mõni kuu kestnud ohjeldamatu uni, janu ning tunnen veel metalli või keemia maitset (kuidas kunagi). Selleks õppeaastaks on eriti süvenenud keskendumis- ja aktiiivsushäired, ma ei suuda õpetajaid kuulata, tahaksin püsti tõusta, mööda maad roomata või vastu seina hüpata, aga peaasi, et ei peaks paigal olema ja õpetajat kuulama.

Internetist olen uurinud erinevate sümptomeid meenutavate haiguste kohta (psühhootilised haigused), seega olen ma hakanud arvama, et mõned mõtteluulud ei ole normaalsed. Näiteks ma olen juba vähemalt 8 aastat (täpsemalt ei oska määratleda) aegajalt üksi kodus olles arvanud, et mu toas ja koera/kassi silmades on kaamerad ja mikrofon (vanemate poolt paigutatud) või et äkki teised loevad mu mõtteid ja teavad kõike mida ma mõtlen. Ma küll teadvustan endale, et see pole nii, aga ma käitun ikkagi nagu see oleks nii (ebameeldiv kartusetunne jääb, et ehk ikka on nii). Lisaks mõnikord arvuti taga olles on tunne, nagu keegi oleks mul seljataga ja ma jään paranoiliselt kogu aeg vaatama, ega ei ole. Ometigi on ju kuulda, kui keegi tuleb.

Lisaks olen ma väga hajameelne (juba väga pikka aega, hajameelsuse tõttu palju probleeme olnud, näiteks unustanud, et mul on midagi käes ja selle maha kukutanud või võtnud taskust telefoni välja ja siis seda otsima hakanud või otsinud telefoni laadijat mitu päeva taga, sest ma olin selle täiesti suvalisse kohta pannud). Mu mõte tihti katkeb, aitab ainult mõtte vahetus. Ühe korra hästi unisena olen hallutsineerinud, aga see oli pigem tingitud unest. Iseasi, kas uni ei olnud millegist muust kui väismusest tingitud. Mul on nägemises anomaaliaid (mitte otseselt hallutsinatsioonid, aga näiteks pimedas näen müra või valguse vilkumist laikudena, või valgusallikatest suuri valguskiiri välja tulemas ka täiesti valges, mis on juba selgelt eristatava tugevusega sellest, kuidas ma kunagi neid nägin) ning taolised asjad võiksid ju näiteks pimedas kokku luua ka kujutisi (õnneks veel pole seda juhtunud). Mul on meeleolu muutused. On küll klassikaline depressiivne ja maniakaalne faas, esimeses ma tunnen, et elul pole üldse mõtet ning et kõik on minust paremad ja ma ei oska midagi, teise puhul olen täielik eufooriajänku, tahaks kõike teha, ringi karata, joosta, rääkida, mida iganes, kuid on ka vahepealsed staadiumid, rahulik staadium, kus ma olen vägagi rahulik, üsnagi rahulolev, kuid samas suhteliselt paigalseisev. Ei mõtle väga midagi, lihtsalt üritan olla, sest mul on füüsiliselt hea, vaimselt ei oska järsku heaolu tundega midagi pihta hakata. Ning tühi staadium, kus ma olen täiesti tühi, täielikult eksisteerimise tunne. Ehk siis ma ei oska midagi arvata ega tunda, tekib segadus, kus ma tean, et mul on midagi viga, aga ma ei suuda aru saada, mis, sest mu mõte jookseb just siis kinni, kui ma hakkan mõtlema, mis mul ikkagi viga on (pean silmas mitte diagnoosi loomulikult, vaid sümptomeid). Ja sama tekib ka rahulikus staadiumis või maniakaalses seisundis, kui mul ei ole otseselt halbu tundeid, aga ma tean, et need mul siiski kusagil sisimas eksisteerivad ja tekib vaimne konflikt, kus ma ei suuda nende osas enam midagi aru saada.

Ei suitseta, alkoholi tarbin harva, viimane muideks muudab mu väga rahulolevaks ja elujõuliseks (väiksemates kogustes siis). Kuigi mulle endale ei tundu mitmed sümptomid vaimselt üldse tugevad (nt paranoilisus), siis ma käitun tihti nendele ootamatult ning vastavalt, seega mul on kainelt mõeldes tunne, et ma ei saa täpselt aru nende tugevusest ning ka keegi teine ei näe otseselt mu mõtetesse. Lisaks on mul ka väga palju selgemaid hetki (põhiliselt siis kergema maniakaalse seisundi näol), kus ma suudan ikkagi kainelt oma eelnevaid mõtteid taaskord analüüsida. Lisaks on ju teada, et näiteks skisofreenia puhul inimene üldjuhul ei taju sümptomite teket ja et taolisi situatsioone eksisteerib ei oska ma ka enda puhul täpselt öelda, kui palju mu arusaam endast tegelikkusest erineb. Ma suudan end küll ka veel tagasi hoida mitmetes asjades (näiteks kui mul on depressiivne staadium, siis ma lähen ikkagi inimestel külla, lihtsalt olen vaikne, või maniakaalses staadiumis ei lase enda emotsioone täielikult valla, osaliselt siiski pean, sest energia üleküllus on meeletult ebamugav). Unustasin mainida vahepeal, et mul võivad meeleolud vahetuda päevade tagant, kuid tihti ka tundide tagant. On juhtunud, et ma olen ülimalt eufooriline ja tunni aja pärast annaksin kõik, et üks pehme soe voodiase leida.

Mu mõtted küll jooksevad uitama, tahaksin rohkem ja detailsemalt rääkida, kuid loodan, et saate siiski aidata.

Ettetänades

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Inimene on sündinud siia Maailma selleks, et olla õnnelik. Esivanemad pingtasid selle nimel, et Järglastel oleks kaunis ja õnnelik elu, eesmärgid töös (töövanker) ja kavad eraelus (lapsevanker). Piltlikult on selleks märgid tähistaevaski: Suur Vanker ja Väike Vanker. Ja siis püsivad need eesmärgid suurelt silme ees ja südames.

Kooliväsimust ja sellega seotud masendust, negativismi, pessimismi on olnud kõigil. Korralik uni ja aktiivne puhkus aitab siin oluliselt.
Perearsti juures need üldanalüüsid vaja ära teha, et vere ja suhkru ja vererõhu jt. andmed teada saada.
Siis prsühhiaater ja koos temaga meeleolu paika, eneseusk endas jälle ülesse leida, elujõud ja energia organismi tagasi tuua.

Alko-narko asjadele ablouutne ei. Kehaline aktiivsus - jah. Päevarežiim.
Psühhiaatri juures saab nendest "varjude maailmast" selgema pildi ja tegevusplaani "varjude" kõrvaldamiseks.
Tegudele, mees!
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?