Segadus 16.09.10 / Psühhiaatria

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Idamaade targad teadma, et inimese areng täiuslikkuse suunas on pikk - ühest elust ei piisa ja sealt ka see reinkarnatsiooni mõte. Olemasolevat elu tuleb optimaalselt arenguks ära kasutada. Teised targad jälle teadma (eksistentsialistid), et ekstremaalses olukorras, piirisituatsioonis-murekuristikus on inimesel kõige parem oma Mina (täpsemalt öeldes ISE, siin nii teadvustatud kui ka teadvustamatu üheskoos) tundma õppida ja siis uued väärtused omaks võtta. Friedrich Nietzsche jällegi - Olge uhked oma vaenlaste vastu (eelkõige sisevaenlaste-häirte-haiguste vastu, siis välised vaenlased). Saades jagu oma sise-nõrkustest muutud tugevaks ka välisolukordade suhtes. "Ma õpetan teile üliinimest. Inimene on miski, mida peab ületama. Miis olete teinud ta ületamiseks?" ("Nõnda kõneles Zarathustra." Uku Masing jällegi teadma, et Mina tunnetab inimene kõige paremini olukorras - "religioosne ekstaas". Aga selle tulek spontaanselt on ettearvamatu, süsteemne minek selle ekstaasini on aga parasjagu pikk harjutuste rada.
Muremülkast (kuhu ka praegune ühiskond paljudele jalahoope takkatõukeks annab) välja ronimine ei ole lihtne, aga Esivanemate nimel - nemad ju tulid sealt välja, kaheksa sajandit Esivanemate vabadusevõitlus, muremülkast väljaronimist - kohustavad ka meid tegutsema. Tegutsema enda ja kaaskondsete hääks, Esivanemate nimel.
Sobilik arstirohi aitab väärpingetest vabaneda, sisejõudusid korrastada, välistegemisi korralikumalt planeerida ja tegutsema hakkamist.
Iga psühhiaatriga ei peagi vägevat klappi tekkima, vajadusel vahetada tohtrit - neid ju Eestiriigis üle saja.
Kes sündinud, eks see ka sureb. Sünni ja surma vahele peab jääma parasjagu tegusid, et ise rahule jääd ja ühiskond kiitusekski suu avab.
Suitsiid (eutanaasia, nn tavasurm) ei ole oleviku, ei ole liht-tuleviku, ei täis-tuleviku tegudeks. Küll kaug-tulevik siin sise õige lahendi annab. Kaug-kaug-tulevikus on need kolm nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt isegi aksepteeritavad, surm kohe kindlasti.
Tohtri jutule ja saad abi!
Eksistentsiaalsed mõtted on nö tavainimesel päevakorras alates 40 eluaastast (kreeklased ütlesid akme, piisavalt elukogemusi ja vaja ka surma peale mõelda. Mõelda! Tundelisemad ja filosoofiliselt küpsemad mõtlevad neid küsimusi ka tunduvalt varem. Mõtlevad selleks, et asjaoludest paremini aru saada ja siis MUUTA. Muuta 1) ennast, 2) ühiskonda e meie elukeskkonda, 3) muuta meie suhtumist 1) ja 2) osas. See ongi see miski, mida peab ületama.
Minul on plaanis 110 a elada (tegelikult üritan 120 a elujõudu tekitada enda ja ühiskonna hüvanguks) - plaan on vägaev, peabki vägev olema. Sina noor ja tubli mees - tee tohtrionule ära, pane enda rajajooneks suurem nummer.
Alusta tohtrijutule minekust, saad abi!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?