Kimpus kasuisaga, mida teha? 30.12.09 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere,
Ma ei tea, kuhu oma probleemiga pöörduda täpselt, kuid peale tänast ma tunnen, et vajan mingisugust ''võõrast'' nõu, vastasel korral sõidab mu mõistus ära. Ma olen rääkinud oma parima sõbrannaga, kuid tema mõneti ei mõista minu olukorda, kuna tal on küllaltki ideaalilähedane elu olnud.
Minu suurimaks mureks on minu kasuisa. Ta hakkas elama mu emaga koos, kui olin 9aastane ja vend 11aastane. Ema lõi minu ja mu venna isa kodust välja, kui ma olin 7aastane, kuna isa jõi kogu aeg. Niisiis tuligi juba paari aasta pärast minu ema ellu uus mees, kes on tänaseni meiega. Ma täpselt ei mäletagi, kuidas algusaastatel oli, kuidas ma temasse siis suhtusin, kuid kui ma olin juba vanem, nii 13-14 hakkas mu kasuisa mind igal käigul keelama, keelas mul poistega suhelda, keelas isegi sõbrannal külas käia, kuid ma ikkagi käisin. Ma ei hakanud vastu, vaid ma käisin siis, kui kasuisa välismaal tööl oli.
Nüüdseks on asjad nii kaugele jõudnud, et olen vahepeal 18 saanud ning leian, et mingisugune vabadus võiks juba mul olla, kuid ei ole. Kõik on hullemgi veel, ta keelab mul endiselt sõbranna juurde minna. Ma küsisin, et miks ma ei või, ma olen 18, sellepeale vastas ta, et seni kui ma koolis käin, ei või ma kuskile minna, seni peab tema minu eest hoolt kandma. Ja ema vajavat abi, et nädalavahetusel vaja koristada, last hoida(mul õde aasta ja peale ), et ema üksi ei jõua. Mul muidugi tekib kogu aeg lapse hoidmise koha pealt küsimus, et mis mina olen ta ema või? Kuid ma ei ole seda kordagi kõvasti välja öelnud. EI saa ka aru, milleks last oli vaja üldse veel siis, kui teda ise kuidagi hoitud ei saa. Ja no muidugi, peale selle luges ta mulle ette, et nädalavahetusel vaja veel puud ühest kuurist teise tassida, lakkida vaja, vuukida vaja. Ütlesin, et ega mina ometigi neid töid tegema ei hakka, aga tema küsis selle peale, et miks ka mitte. Ja ise liigitab veel töid, et nõude-, pesupesemine pole meeste, vaid naiste töö, et koristamine ja lapiga mööda maja ringi jooksmine on naiste töö. Ma olen hakanud teda iga päevaga üha enam vihkama, ma ei suuda temaga enam ühes toaski olla, ma ei suuda temaga ilusti rääkida. Ta on mind ikka tõesti igakord kas keelanud või mind milleski maha teinud, mu enesehinnang on nii madal ja olen kindel, et osake selle põhjusest ongi mu kasuisa, kes pole kunagi minu tegemisi heaks kiitnud, samuti mu venna omi, aga me polegi ju tema lapsed. Ema on aga kasuisal nagu mingi alluv, nii kuis kasuisa ütleb, nii ema jookseb ja teeb. Ema minu ja mu venna eest välja astunud pole, ja ma isegi jooksen ja teen nii nagu kasuisa käsib sellep. Et muidu saab emme sõimata ja siis tuleb minu juurde nutma. Kuid kaua ma seisan ema eest, kes ise oma laste eest ei seisa? Iga kord, kui kasuisal on halb tuju( mida on väga tihti), hakkab ta minu ja mu ema peale karjuma, et elamine on nii segamini, siis ta peksab ise kõik veel rohkem segi ja meie emaga siis koristame nagu hullud. Kui tal mingi eriti vihahoog peal on, lubab mind ja mu venda välja lüüa majast. Minu kohta ütles, et kui tahan sõbrantse pidi käia, otsigu ma endale oma elamine. Pealegi pole ta ise targem kui mu päris isa, mu päris isa oli ka etem, sest tema ei lahendanud asju vägivallaga, aga kui kasuisa joob, siis ta pöörab ära ja hakkab asju rusikate ja jalgadega lahendama. Tema pärast pole mul ka jõulumeeleolu, kuna 2005. aasta jõuludel ma nägin ise pealt, kuidas ta mu ema lõi, ise suutmata midagi teha, kartsin ju nii väga. Ma tean, mu jutt on küllaltki keeruline lugeda, sest hüppan ühest kohast teisele, kuid ehk midagigi saate aru. Ja täna, miks ma nii endast välja läksin, ma ei teagi. Olin õega teisel korrusel, üritasin teda magama panna, jäigi ja magaski veidike, kuid kõik see aeg lärmas kasuisa all, et kõik on nii sassis, et keegi midagi ei tee. Lõpuks, kui õde üles ärkas, läksin alla, ja nägin kui sassis alumine korrus oli, ja kui oma tuppa jõudsin, siis ma olin lihtsalt vapustatud. Kõik oli peapeale pööratud. Mu öökapilt oli kadunud lillepott, mu pildid olid voodi peale visatud, mu pesukorvis olnud mustad asjad olid samuti kõik voodipeale paisatud, koos asjadega, mis olid tooli peal, mis olid puhtad.. Mulle kingitud küünlajalg oli kadunud, ja mind ajaski nii närvi just, et mu must pesu oli nii silmnähtaval äkki kõigile. Et mu kasuisa käis minu musta pesu korvis ja viskas need nii sinna voodipeale? Pagan, ta on mu kasuisa, mitte mu oma isa. Isegi siis oleks imelik, kui oleks oma isa olnud. Ja tema-eikeegi pildus mu musta pesu kõik voodi peale, kus on mõistus? Ma olin nii vihane, ema püüdis minuga rääkida, ma ei karjunud.. ma vastasin vaikselt, et ma olen praegu väga vihane, et ärgu rääkigu minuga. Mõtlesin, et ma karjun kasuisale, et mina ei loobi tema musta pesu mööda tuba laiali, nii ka ärgu loopigu minu oma, kuid ma ei teinud seda, kartsin. Ja lõpuks ma kogusin selle viha nii endasse, et ma enam ei suutnud. Ma murdusin täielikult ja hakkasin nii südantlõhestavalt lihtsalt nutma. Ema tuli, talle ütlesin, et ma ei suuda enam, ma lihtsalt ei suuda, ma olin endast nii väljas, et ma värisesin üle keha. Nii endast välja ma pole veel varem läinud. Arvestades seda, et ma olengi küllaltki närviline. Lähen kergesti närvi, olen palju sellepärast asju lõhkunud, sest on tundunud lihtsam, kui olen saanud midagi katki teha, paar aastat tagasi, kui endast välja läksin, kraapisin terava esemega käsi, et endale haiget teha, arvasin, et olen selle ära teeninud. Ka täna käis elulõpetamise mõte peast läbi, kuigi ma olen selline, kes ei poolda enesetappe jms. Ja mõneti ma tunnen, et olen küüniline, et siin üldse virisen, sest mul on ju toit laual ja katus pea kohal.
Ma ei jaksa enam oodata, kuni kool läbi saab, kuni ma siit minema saan, (kooli lõpetamiseni veel 2 aastat) Ma olen püüdnud ja tahtnud hakata kasuisale vastu, kuid miski ikka ei luba, ma ei teagi, miks ma kardan enda eest seista. Mu poiss jättis mu ka maha, sest ma ei julgenud temast kodus rääkida, rääkimata siis tema koju toomisest. Ma tunnen end siin majas kui orjana, mitte pereliikmena. Kui ma midagi ei tee, siis ma olen kasutu ja mida kõike veel. Aga ma olen töökas ja mulle meeldib koristada, kuid on ju arusaadav, et kogu aeg lihtsalt ei jaksa rakkes olla. Olen nüüd võtnud endale veidike tööd kooli kõrvalt, et endale ise mõningaid asju osta. Ma ei taha küsida ema käest eriti raha, sest kui tal ei ole, tuleb see raha kasuisalt. Temalt aga ei taha ma viimastki senti, kartes et ükspäev hakkab mulle seda nina alla hõõruma. Kuid muidugi täiesti ilma ema ja ka kasuisa abita ma ju hakkama ei saa. Olen küll endale ostnud riided ja kosmeetikatooted oma raha eest, kuid söök on ikka nende arvelt. Ma tahaksin niiiiii väga karjuda kasuisale näkku, et ta pole mulle mitte keegi, et tema ei tule mulle ütlema, mida ma teha võin ja mida mitte, kellega ma suhelda tohin ja kellega mitte, kuid ma ei saa aru, miks ma kardan, kuidas ma suudan veel kaks aastat sellise emotsionaalse pinge all elada ?
Mida ma võiksin teha, või mida teeksite Teie minu olukorras?
Ettetänades!

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Ajad ja asjad riigis keerulised ja seetõttu tuleb mingil määral ka vanemate (kaasa-arvatult ka võõrasisa) probleemidest (töökoha kaotuse kartus, töötasu küsimused, suhted tööl jms) aru saada. Tubli, et probleemi asjalikult analüüsid - see loob selgust ja annab ka teatud kergendust. Koduseid töid tuleb jagada (see on loomulik) ja isiklikku vaba aega on ka vaja (ka see on loomulik). Emaga esiteks ja siis võõrasisaga tuleks (tema kaines, rahulikus perioodis) mingid kooselamise "mängureeglid" mingil määral paika panna. Selliseid probleeme on meie riigis paljudel, aga ega sellest Sinul kergem ole. Hoia koolitükid korras ja püüa korralikult puhata, siis saad kõigega hakkama. Sul on söök laual ja tuba soe - paljudel ei ole. Käid koolis - paljud ei käi. Oled asjaliku mõtlemisega - paljud ei ole.
Kannatlikkust ja proovi need paar aastat vastu pidada. Aga heaga, heaga saab asju parandada. Ära vihasta, püüa mõista. Tee minu Palve-Meditatsiooni harjutust - rahustab, annab enesekindlust.
Raskused karastavad, jõuad kaugele ja kõrgele.
Igast murest saab üle!
Kirjuta, kuidas vestlused kulgesid ja asjad arenevad.
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?