vist pisut omadega puntras 29.01.06 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

... aga võibolla ka mitte nii väga pisut, võta nüüd kinni, kuidas sellega just on. Tülpinud justkui kõigest ja kõigist, suurivaevu teen hädavajaliku ära. Ajuti on perioode, kus ma lugedagi õieti ei viitsi - raamatu võtan kätte küll, aga nokin niisama, lehekülje siit ja teise sealt ning loetust pärale ei jõua suurt midagi. Närviline kipun olema, pisiasjad, mis ei ole seda väärt, et nende peale ärrituda, ajavad liiga tihti tigedaks. Mitte et ma nüüd mööblit lõhkuma hakkaksin, oh ei! - käitumist on ju enamasti suht lihtne kontrollida (vähemalt võrreldes emotsioonidega). Häirivalt palju kipub aga seda kontrollimise vajadust tekkima. Mälu käepärasus on ka viimastel aastatel tuntavalt halvenenud: alatasa tean, et ma tegelikult tean, aga vaat meelde parasjagu ei tule. Olen varsti paarkümmend aastat õpetajana töötanud ja üldiselt seda tööd ka nautinud, aga viimased paar-kolm aastat enam mitte. Panengi kevadel selle ameti maha, aitab küll! Olen juba mõnda aega koolis osalise koormusega töötanud ja see raha, mida ma seal teenin, ei ole mulle nii oluline, et vastu tahtmist edasi ponnistada. Pealegi väärivad lapsed igal juhul õpetajat, kes ei ole neist tüdinud - ja ise tööd, mida ei peaks vägisi tegema (see viimane on mul ka kenasti olemas).
Unega on kah alatasa probleeme - kord ajab seljavalu üles (põen mingit liiki artriiti, mis selgroogu ja sellele lähemaid suuri liigeseid järab), kord tuleb just uinumise hetkel mingi äkiline mõte või kõrvaline heli... ja läinud see uni ongi. Tõsi, olles end päeva jooksul värskes õhus füüsiliselt väga ära väsitanud, enamasti probleemi pole. Hilissügis ja südatalv kipuvad siiski ilma piisava värskes õhus rassimiseta jääma, nii et sellal kipub unerežiim vägisi sassi minema. Siiski võin öelda, et, võrreldes ca viieteist aasta taguse depressiooniga, magan ma küll imehästi. Olin siis just äratundmisele jõudnud, et minu huvi oma sugupoole vastu pole mingi mööduv ja ebaoluline tuju, vaid midagi, mis ilmselt kuulub minu sügava sisima olemuse juurde... See tõmbas muidugi vaiba alt, aga õnneks juhtus mul siiski nii palju kainet mõistust alles jääma, et abi otsima minna. Siiani mõtlen tänuga (vähemalt tollal) Tartus töötanud psühhoterapeut Ülle Lutsule, kes mind veenis, et palju olulisem kui see, mis on, on see, milliseks me selle miski enda jaoks mõtleme.
Ma ei joo (hirmharva pokaal veini või lahjat kokteili - aga ka ainult siis, kui äraütlemine tõesti liiga ebamugav tundub; nähtud seda joomist lapsepõlves küll ja rohkem ka) ega suitseta (rääkimata muude narkootiliste ainete pruukimisest). Kehakal on normis, füüsiliselt olen ka suht aktiivne - ses mõttes, et toimetan võimalikult palju õues (aias ja metsas - elan maal; spordiga siiski ei tegele). Loen palju (rohkem erialast või meelelahutuslikku kirjandust), kuulan muusikat (pigem meditatiivset ja klassikalist, aga mitte ainult), tegelen veel mõne hobiga - aga viimaseid aegu olen ikka justkui tühi kest. Huvid on leigeks jäänud, valdavad emotsioonid kipuvad olema negatiivse alatooniga - tüdimus, tülpimus, ärritus, teinekord vihagi, ka kurbus, et mitte öelda masendus. Teinekord tuleb lausa mõte, et ah, mis ma siin üldse sügelen, lõpuks on elu ju võimalus (mida igaüks kasutab nii hästi-halvasti kui oskab), mitte aga kohustus...
Ma TEAN, et olen üle keskmise intelligentne ja vähemalt mulle omale olulistes asjades võimekas - aga ma EI NÄE seda kõike endas enam. Kui vaatan seda, mis kõik tegemata või lõpetamata jäänud, siis ei aita seegi, kui sinna kõrvale vastukaaluks tehtud ja kenasti lõpuleviidud asjad üles loen.
Olles kirjapandu üle lugenud, sai mulle nüüd küll selgeks, et väga hea oleks end kellelegi üle hulga aastate jälle tühjaks rääkida, silmast silma. Oskate ehk kedagi välja pakkuda? Psühhoterapeut Mare Porkiga olen mitme-setme aasta eest mõned korrad vestlemas käinud ja tema stiil sobis mulle väga hästi. Ainult et mul on tema kontaktandmed kaotsi läinud...
Niipalju veel, et olen viiendasse aastakümnesse jõudnud meesterahvas.
Muide, ei saa jätta mainimata, et nii Teile esitatud küsimusi kui Teie vastuseid neile oli huvitav lugeda. Ja pani mõtlema ka...
Jõudu ja jaksu Teile edaspidisekski!
Ergo.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Targad ja rohkemgi veel on tihti depressiivsed - näevad seda Ilma-elu-olu rohkem teistest. Ka Uku Masing oli, loovvaimudest ja hingeinimestest rääkimata.
Järeldus üks, maailmavaateliselt tuleb asju enam "kõrgustest" vaadelda ja see hea-halb, positiivne-negatiivne jms duaalskaala tahaplaanile jätta. Võtta asju jumalikult, sümbioosis, nii-nagu-ta-on.
Mõte kaks, töö- ja puhkekiige "kiigutamisel" üritame kiiget liigselt ühes (töö) suunas lükata. Kaunis kiikumine eeldab ...
Idee kolm, PIHTIMINE on vägagi vägev. See aitab teatud pingetest vabaneda ja sisemaiilma korrastada. Korrastab inimene loomulikult ise, pihtimist kasutades, end nö vabaks lastes, sisesügavustesse vaadates. Võib mõttes, võib Päeviku vormis, võib pihi-isale/emale pihtida, aga võib ka Esivanematele/.../Absoluudile pihtida. Kasutada tuleb endale sobilikku.
Kuidas Teile F. Nietzsche meeldib? Võtke psühhoteraapilise vaatenurga alt.
Kuidas Teile UT Jaakobuse kiri meeldib? Võtke hingehoiu korrigeerimise seisukohtalt. Häid Õpetussõnu leiab elulugudest jne.
Jaksu Teilegi,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?