Mida teha? 16.10.01 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Olen tavaliselt oma probleemidega ise hakkama saanud aga nüüd ei tea enam,mida teha.

Alustan siis algusest.

Olin 2.aastane kui ema isa juurest ära kolis.Ema elas 8 aastat isaga kannatades

pideva hirmu ja peksmise all.Kui isa ka meid õega peksma hakkas ja me pidime

pea-aegu õe kaotama,võttis ema julguse kokku ja kolis ära.

Mõne kuu pärast hakkas ema elama praeguse kasuisaga.Ema sõnul kartsin ma

alguses kõiki mehi kuid aja möödudes ta suutis minu poolehoiu võita.

Kui olin 5 aastane püüdis kasuisa mind vägistada.Nagu hiljem selgus,tal see

ei õnnestunud.Miks hiljem?

Ema käis pea-aegu igal ööl 3.30-8.00 tööl.Sel ajal viis kasuisa mind alati oma

voodisse ja käskis teha erinevaid asju,iga kord proovis ka vahekorda astuda.

Kuna ma nutsin alati ja olin endast väljas tal see ei õnnestunudki.

See kestis kuni 12.eluaastani,siis avastas minu vanem õde ühel ööl,et

mind ei ole voodis.Kuna kasuisa oli mind ähvardanud mitte rääkida,ei julgenud

ma seda teha.Õe tungival pealekäimisel avaldasin kohutava tõe.

Kuna õega oli toimunud sama ainult õe suutis ta ära vägistada,otsustasime

võitlema hakata(õde on minust 5 aastat vanem)

Rääkisime emale,kes alguses ei tahtnud seda uskuda.Hiljem tuli sellest

kohutav tüli vanemate vahel,lahku siiski ei mindud,ema ainult palus,et me

sellest kellelegi ei räägiks.Rohkem seda teemat meie majas üles ei võetud.

Kasuisa enam voodi ei viinud,kuid kui ema kodus polnud,ahistas,käperdas,

rääkis rõvedusi ja alati mõnitas.Kuulsin iga päev peale seda kui kole,kui halb,

kui lohakas ja saamatu ma olen.Eriti armastas ta seda mainida minu sõprade

juuresolekul.Ei läinud päevagi mööda,kui ma ei istunud oma toas ega nutnud,

käsi südamele pannes,ma tõesti vihkasin teda.

See kestis kuni sain 18 ja võisin oma elu elama hakata.

Praegu olen 25 aastane,enam ma teda ei vihka,aga ei armasta ka.

Olen tähele pannud et üritan pidevalt kogu maailmale tõestada,et ma ei ole

kole,ei ole kõige hullem ja lohakam inimene maailmas.Kui mulle esimest

korda öeldi,et olen ilus,solvusin ma ja võtsin seda kui mõnitust,hiljem sain aru

ka ise et see polegi nii vale.Kui mind modellide kooli vastu võeti ja ajakirja

modelliks valiti,polnud endale vaja seda enam tõestada,ju siis oli minus ka midagi ilusat.Praegu ei ole ma enam modell aga see andis mulle enesekindlust juurde.Mis on see põhjus,miks ma tegelikult kirjutan ?

Olen hakanud öösel unes neidsamu lapsepõlves veedetud öid uuesti läbi elama.

Ärkan öösiti karjudes,nuttes,ehmatades jne.

Mul ei ole enam selliseid kogemusi hiljem ette tulnud,me elame kasuisaga

erinevates linnades ja saame üsna harva kokku.

Miks tuli minevik mind nüüd kummitama?

Ehk oskate Teie mind aidata.Mida ma tegema peaksin?

Ette tänades.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Tulge, palun, vastuvõtule. Räägite selle murepuntra e n d a s t v ä l j a . Leiate

endale sobilikud oleviku ning tulevikuhoiakud. Vajadusel (Teie soovil) annan ühe väga hea raamatukese ja see aitab Teid hingepuhastuse-vabastamise teel.

Arvatavasti (aga see selgub vestluse käigus) annaksin esialgu ka veidike arstirohtu. Muid soovitusi kindlasti.

Helistage. Teile parimat soovides Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?