Kaugsuhe 05.08.05 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!

Olen 28-aastane naine ning üle kolme aasta olnud suhtes omaealise prantslasega. Tunneme üksteist hästi ja arvame, et oleme endale üksteises leidnud selle, keda oleme otsinud, hoolimata sellest, et koos oleme saanud elada periooditi ja kohtume kord kuus või kahes. Oleme nii õnnelikud, kui saame sellises olukorras olla; oleme ka kihlunud.

Asja juures on aga üks aga - kooselu ja perekonda ju arvuti ja telefoni teel kahe riigi vahel ei organiseeri. Seega peab üks kolima ja see peaksin mina olema, sest temal ei ole Eestis mitte midagi teha (töö, palk?). Aga hoolimata sellest, et keeltki juba tönkan ja perekonda vastu olen võetud, ei taha ma minna. Olen kõrgharidusega, töötan erialal, teha on palju ja ma tahan seda teha, siin Eestis. Ei suuda end ette kujutada töötuna teises riigis, oma keelest ja kultuurist väljas. Olen ennast ka ülikooliajast alates ise üleval pidanud, seega lisab väljavaade ülalpeetavaks saada kõhedust. Ühel pikemal piiri taga viibimisel tundsin kirjeldamatut koduigatsust, milline saab siis elu olema seal kauem elades, muutun ma õnnetuks emigrandiks? Ei ole ju üldiselt ka enam nii, et elu Eestis tundub halb ning tormatakse ummisjalu läände.

Kardan, et ühel päeval lihtsalt kasvame niimoodi eraldi elades lahku, ei jaksa enam oodata. Olen endale seadnud termineid, et nüüd töötan veel nii ja nii kaua ja siis pühendun kolimisele, perekonnale. See esialgu aitab. Mees saab asjast aru ega taha sundida, küsides vahel vaid, kas ma ikka vastu pean, aga ometi olen aeg-ajalt suures masenduses ja hirmul, et meie suhe laguneb argipäevas eraldatuse tõttu.

Aitäh, et sain mure välja rääkida. Kõike head!

Arst vastas:

Jüri Ennet

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Kus see mure on? Elus, noor, sõber ka, suhe ülim, kihlatud, perekonda oodatud, eriala olemas, kõrgkool lõpetatud! Õnne õ-le paneb täpid - LAPSUKE!
Seda meie keelt ja -meelt saate ka väljamaal oma lastele õpetada, sisendada.
Välismaalased saavad ka Eestimaal tööd ja leiba (kui eriala oskavad).
Ei mina ole Teile kosjasobitaja, ei. Vastus on ikkagi Teie südames.
Küsiga avameelselt ja ärge end mingite karjääri-leelotamistega eksitage.
Kust te oma Lapsele parima Papsi saate, seal tegutsegegi!
Otsustage, tegutsege, olge õnnelik!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühhiaatria

Endasse sulgumine

Proovin loo hästi kiirelt ja mõistetavalt kokku võtta.
Kui ma algkoolis ja põhikoolis käisin, siis sattusin tihti koolikiusamise keskele ehk siis mina olin kiusatav ja sellega kaasnevalt oli mul ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Suhted tugevnevad-nõrgenevad ikka suhtlemise-mittesuhtlemise käigus. Elusihid ja tegude peavool peab endal selge olema, siis on ka õpi/tööväline elu selgem. Selgust endas ja enda tegemistes, suhetes aitab ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi

Ei saanud vastust? Küsi arstilt: