Kleptomaania? 22.03.05 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!

Olen õpetaja Tallinnas puuetega laste koolis ja mul on mure ühe oma õpilasega.
Tal on epilepsia.


Eellugu on pikk, kuid ilmselt vajalik - poiss elab linnast eemal ja peab seetõttu internaadis elama (esmaspäevast reedeni). Ka nädalavahetustel ei saa ta alati koju - vahel tuleb talle järgi ema õde, kelle juures ta siis nädalavahetuse veedab.
Ta on alati väga rõõmsameelene ja ei näita välja, et see asi (kodust eemal olemine, nädalavahetused tädi juures) teda häirib, kuid mulle tundub, et kõik ei ole siiski OK.

Ta on minu klassis olnud aasta. Igakord, kui tundub, et oleme temaga mõne probleemi enam-vähem seljatanud tuleb lagedale uus:

Alguses ei osanud ta teistega suhelda ega koos mägida. Nüüdseks on ta seda õppinud ja suhted kaaslastega on paranenud.

Möödunud poolaastal oli ta väga agressiivne - lõi kõiki ja trügis neid, et nad kukuksid - tegi neile meelega haiget. Mõtlesime kasvatajatega aina uusi nippe välja, mis võib olla selle põhjuseks ja kuidas seda peatada. Ühel hetkel see probleem lihtsalt kadus.

Sellel poolaastal on meil uus mure platsis. Poiss varastab valikuta ja massiliselt. Näib, et ta sõrmed on sõna otseses mõttes liimised - piisab tal lihtsalt käega üle laua ääre libistada kui juba võid ta taskust leida 3-4 eset, mis olid äsja laual, enamasti küll tähtsusetud pisiesemed. Kuid ka selline käitumine, et keegi pidevalt teiste laste pliiatseid ja kustukumme, kleepse, kommipabereid, nätse, j.n.e. võtab, tekitab lastes frustatsiooni.
Asi on läinud aina hullemaks - oleme jõudnud tervete pinalite, plasteiliinikarpide, käekellade, võtmehoidjate ja elektrooniliste mängudeni. Kui ma küsin, miks ta seda teeb või kuidas need asjad tema taskusse satuvad, ei oska ta mulle vastata. Ta vaatab nii siiraste ja suurte silamadega mulle otsa, et ma ei saa aru millal ta valetab ja millal ta tõepoolest ei mäleta...
Aga kindlasti varastab ta ka teadlikult - klassikapis on kotike komme heade laste premeerimiseks, sealt käib ta matti võtmas.

Poisi perega on raske kontakti saavutada. Ema on üliemotsionaalne ja teatab, et ei soovi midagi kuulda sellest, mis laps koolis teeb. Samuti väidab ta, et kodus (ja külas käies) mingeid probleeme (löömist, varastamist) pole.

Võimalik, et selline probleemne käitumine on üks tema väljendusviise, millega ta protestib kodust eemalolemise vastu.
Olen püüdnud talle positiivset tähelepanu pöörata ja hellust pakkuda, kuid see tekitab kohe uue probleemi - ta muutub täiesti allumatuks ja käitub nii, nagu talle oleks kõik lubatud. Seetõttu olen pidanud paremaks temaga distdantsi hoida ja kehtestanud ranged ja kindlad käitumisreeglid.

Olen kuulnud kleptomaaniast, kui "varastamise haigusest". Kas seda on võimalik diagnoosida? Kuhu ja kelle poole ma peaksin pöörduma? Kas see on kuidagi ravitav? (teraapiad või muu)


Tänan Teid ärakuulamast :)

Loodan Teie abile,
Külli

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Varalise "kastisüsteemi" tingimustes on selline käitumine mõnikord sotsiaalse taustaga selgitatav. Epileptoidne iseloom avaldub impulsiivses käitumises, ootamatustes. Ka seal võib põhjuslikku momenti olla. Valjalik on ka kleptromaania küsimustes selguse saamine.
Aidata saab psühhiaater. Ilmselt ta oma EP-ga mõne tohtri juures juba käib?
Kannatlikkust,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?