Teine arvamus 18.08.04 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Seoses lahkhelidega oma raviarstiga, vajan teise arsti arvamust.

Kirjeldan oma pika haigusloo ning vajan nõu ravimite kohta, mida kasutada:
Lugu tuleb pikk kuid tänan teid juba ette vastuse eest!

Olen 20 aastane. 16 aastaselt viidi haigalasse kuna üritasin enesetappu - tingitud lapsepõlva seksuaaltraumast. Järgnev aasta, peale haiglast välja pääsemist, on hägune. Diagnoos: maaniline-depresiivne. Kuna anti-depressante keeldusin võtta, kirjutati välja Xanax. Järgmine aasta on taaskord hägune, kuid mäletan hetke, kus võttes õhtul rohu sisse, ei saanud ikkagi minutidki magada. Seega tõusid kogused kuni 12mg-ni päevas. Rahustid muutsid mind ni palju, et väljapaistvaid enesetapu katseid enam ei üritanud, kuid sisemiselt olid suurimas deperssioonis - kohtumine oma praeguse abikaasaga muutis tuju kindlasti paremaks. Olles veendunud, et Xanaxiga ei suuda jätkata, kuna kasu ei ole. Üritades maha jätta tabas mind aga üllatus - see ei olegi nii kerge. Olles lõpuks peale neljakuist võõrutamist jõudnud tagasi päevas 1 mg peale, tabas mind piir kust enam vähemaks võtta ei õnnestunud. Oli ka periood kus 8 PÄEVA ei maganud ÜHTEGI minutit. Taaskord tulid pähe enesetapu mõtted.

Võõrutuse kergedamiseks ning magamiseks kirjutati välja Rohupnoly. Sama lugu. 1mg öösel kasvas peagi 4mg-peale ning loobusin ka Xanaxi võõrutamisest. Tulemuseks oli tahtlik enesetapu katse viina Xanaxi ja Rohypnoliga (võib ka öelda et "alistumine" rahustidele). Peale seda sain võõrutus taas kontrolli alla (1-2mg päevas) ning järgnevad kaks aastat tarvitasin vahelduva eduga Xanaxi asemel Lexotanini, Klonopini, Valiumi ja mõnda veel, mis ei meenu.

Olles aga alustanud isesesisvat elu ning abiellunud, mõistsin et kõikuvast tujust ei ole midagi järele jäänud. Emotsioonid - null. Lisaks oli ka töövõime madal. Tavalised tööpäved kestsid max. kella kaheni. - kuid vähemalt sain hakkama. Peagi langes aga töövõime veelgi: tööpäevad lühenesid ning võimekus langes. Peale iga rahusti tableti võtmist tundsin, kuidas jään töölaua taga magama. Hommikul ärga ei suutnud (sõna otses mõttes ei "suutnud") - ärgates lõunal ja leides, et kella helisedes olin selga saanud särgi ja püksid poole jalga. Päeval olles veendunud, et ei saa kunagi enam emotsioone tundma, tuli taas kord peale enesetapu mõtted.

Loobusin oma põhimõttetest ning proovisin Cipralexi ja Remeroni. Tulemus: lisaks emotsioonidele kadus ka veel "enda mina arusaam" ning ärevus suurenes veelgi. Muutusin vägivaldseks ning vihastusdes läksin raevu. Siis loobusin ning otsustasin ka rahustitest lõplikult loobuda. Iga möödunud kuuga väsimus ainult süvenes - "mustaks august" välja tulemiseks sain proovida mõned tabletid Ritalini. Mõju oli kiire ja esimest korda elus tundsin ennast "elus" olema. Esimene ravim, millest on olnud ravi kuuri ajal abi. Arst aga keeldus ravi Ritaliniga jätkamast.

Pöördusin illegaalsele turule ja kasutasin ampehtamiini. Möödus esimene talv elu jooksul ilma depressioonita ning enesetapu mõteta. Samul ajal tegelesin edasi rahustite võõrutamisega ning olles neli kuud võõrutuses, tabasid metsikud valud kätes (töötan arvutitega) ning kuigi väsimus ei olnud enam põhitegur, ei saanud tööd enam üldsegist teha.

Pean tunnistama, et tõesti kuritarvitasin amfetamiini, kui tabas majanduslikult raske aeg, ning töötegemise abina, kasutasin seda hoopiski muredest põgenemiseks.

Kokku kuue kuuga vabanesin rahustitest täielikult. Seejärel amfetamiinist.

Nüüd olen olnud rahusti vaba ligi 8 kuud. Väsimus on kadunud, valud käte lihastes ja liigestes on aga endiselt seal - vahelduva eduga parenedes, ja siis taas halvemaks minnes. Samas aga on taastunud vana tööreziim - kelle kaheni. Kuid hetkel leian, et ravi ei ole siiski kuidagi aidanud. Noor inimene paks olema võimeline töötama nagu iga teine - kelle 6-ni (miite neli tundi päevas) Seega on rahustitest loobumine aidanud vähemalt nii-palju.

Iga päevaga suudan tunda ka rohkem emotsionaalselt ning peamine - positiivselt. Samuti taastub füüsiline jõud.

Kuid mitte töövõimekus. Kogu töötatud aeg võitlen oma tahtega ning tunnen kuidas iga järgnevat hingetõmbe pean endast välja pigistama. Mõtted on hajevil, kuigi olen kõrgelt motiveeritud, ei suuda oma eesmärke täita, keskenduda ei suuda, pea hakkab valutama, mõte on lukus ühes ja samas sundringis. Nüüd lisaks ka veel valud - füüsilise poole pealt on kõik (neuroloog, reumatoloog) kontrollitud. Trenni teen igapäev aga käed ei parana. Kauplesin suure nutu peale välja valuvaigistid - Tramadol.

Valud kadusid - kuid kõrgetel doosidel. Samas võin öelda, et ravimiga on tegu ainukese ravimiga, millega võin terve ravikuuri jooksul öelda: see AITAB. Ja aitab absoluutselt iga kaebuse vastu, mis mul on terve ravi jooksul olnud:

-Hingate on kergem. Tunnen kuidas õhk käib läbi minu, mitte mina läbi õhu. Iga järgnev hingetõmba ei aja ahastusse.

-Pea ei ole enam suruõhu haamri all. Tunne, et miski suur tahab mu peast välja tulla, kaob.

-Taastub nii keskundumine, kui mõtte kiirus. Olen fikseeritud ning kogu tööga seotud informatsioon jõuab kiiremini kohale. Lisaks selle, et suudan kiiremini tööd teha, suudan ka kiiremini sellest aru saada (töötan andmetega), ega teki tunne, et iga lause vajab viis korda läbi lugemist.

-Ma ei ole ahastuses, ega jälgi igat minutit lugedes, kas see möödub.

-Kuigi väsin samamoodi nagu ennist, ei alistu ma sama kergesti. Pingutan iga päev endale seotud eesmärgi välja ning pigem natukene rohkemgi. Mõte ei takurdu ühe tegevuse taha.

-Ma ei ole ärevuses

-Lõpetuseks, arvan, et ei põe enam derpsiooni, kuid siiski, teeb Tramadol imesid tujuga, sama mida peaks teoreetiliselt tegema anti-depressandid. Kuid seda mitte samal "haiglasel" moel nagu amfetamiin. Lihtsalt tunnen ennast normaalselt nagu iga inimene peaksi

Ja kõige olulisem, ei ole seda VALU-VALU-JA-VALU mis on hinge aastaid pinanud.

Kuid vastus sama - ravi sellega ei ole võimalik jätkada.

Saan aru et nii Ritalini kui ka Tramadoli näol on tegemist narkootiliste ravimitega. Samamoodi ei soovi ma ise korrata läbi samasugust sõltuvust nagu rahustitega. Kui aga üksi teine meetod ega ravim ei ole aidanud vaid pigem suurema segaduse tekkinud, on mõne teise arsti vaatenurgast taoline ravimi kombinatsioon võimalik lahendustest??? Või pean piinlema edasi?

Enda raviarst pakub välja Phenibut-i, kuna see pidavat olema süütu ravim. Tarvitan sedagi, ning tõesti, ahastustunnet ning mõtte takerdumist see vähendab. Kuid ei ole kindel sõnas "süütu". Üritades vahet pidada, tekib siiski meeletu vajadus selle järgi, samas kaob iga päev võttes mõju ning enam ei aita sama hästi. Maha jätta üritades tekib aga jälle eriti suur ärevus ning paar ööd ei saa sõba silmale. Ehk siiski tekivad mingid võõrutusnähud.

Kuna vaevlen veel ka enneaegse-seemnepurske käes, pean jätkama ka Phenibuti võtmist (üllatavalt aitab see sellest probleemist täielikult üle).

Et vältida sõltuvust näen lahendusena kasutada vaheldumisi Phenibut-Tramadoli ja siis Ritalini. Arst rahusti sõltuvusse ei usu, kuigi olen selle läbi teinud, Phenibut on süütu ravim (kuigi tekitab ka võõrutust) ning kõik muu mis tegelikult aitab, on mulle kahjulik. Usun, et võtan parem riski sõtluvusega asjadega, millest on abi, kui mis enesetunde ja tuju halvemaks teevad.

Kas pahameel arsti vastu on õigustatud või saan sama vastuse iga arsti käest? Mida pakute teie lahenduseks?

Arst vastas:

Jüri Ennet

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Liht- vöi täisminevikus olid Teil mingitel pöhjustel probleemid ja sealt sattusite "söltuvuse löa otsa". Praegu esiplaanil söltuvus spetsiifilistest ravimitest. Olite väga tubli ja saite kohati asjadest jagu, aga kysimused vajavad edasist käsitlemist: söltuvusest priiks, töö- ja eluvöime korda, usk endasse (mitte söltuda ainetest). Phenibuti vöite vötta, lisaksin neuroleptikume, et hinge- ja meeleseisundit (vaimset seisundit) korrastada. Neuroleptikumid korrastavad mötlemist ja aitavad söltuvusest eemalduda. Lisaks sportlik eluviis ja psyhhoteraapia kogenud psyhhiaatri vöi psyhholoogi kaasabil. Vajalik öppida psyhhoregulatsiooni vötteid ja neid eneseabiks rakendada.
Teie probleemid on lahendatavad.
Kannatlikkust ja edu soovides,
Jyri O.-M. Ennet.

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühhiaatria

seroquel

kas tõsi on see ,et see ravimine kasutatakse ka neurasteenia ravimiks? või millised ravimised võiks olema kasutamiseks paremaks üldjuhul?/tahaks teada saada ka teie arvamus,nagu"teine arvamus".Tänan.

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Igal haigusel on oma nägu, erinevatel indiviididel avaldub see erinevalt. Ja ravimisel on ka seetõttu mitmeid-mitmeid võimalusi nii ravimite valikul kui ka ravimi annuse määramisel. Ühe annusega sobib ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi

Ei saanud vastust? Küsi arstilt: