endine narkomaan 09.01.04 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!

Olen enda pärast mures. Sissejuhatuseks: paar aastat tagasi tarvitasin narkootikume (amfetamiini peamiselt). Algas nn proovimisega, mis lõpuks kujunes välja igapäevaseks kasutamiseks. Kaua või kui palju ma tarvitasin, täpselt ei oska öelda. (arvan, et kuskil 2 aastat tarvitasin pidevalt) Kindlalt tean seda, et viimane tarvitamise kord jäi eelmisesse aastatuhadesse. Lõpetamine võttis kaua aega ja oli ikka piisavalt raske. Üldiselt olin oma murega siis üksi ja abi mujalt otsida ei tahtnud. Õnneks oli tahtejõudu piisavalt ja sain sellest lahti. Tarvitamise põhjuseks oli alguses uudishimu ja lõpuks pakkusid nad lohutust. Olin pidevalt kurb (vanemad lahutasid, boyfriend oli vägivaldne, koolis olin rumal) ja nad tõepoolest aitasid reaalsusest eemale saada. Leidsin siis, et elul ei olegi mingit mõtet ja unistasin surmast. Teadsin, et narkootikumid lõpuks tapavad, seega kiiremat enesetapuplaani ma ei osanud või ei julgenud planeerida. Leidsin, et ilus oleks surra nii, et ise oled pilves.

Kas endised narkomaanid saavad ka kunagi normaalseks või jäävadki totrustele mõtlema? Ma unistan endiselt surmast, aga end tappa ei taha. Mul nagu oleks igav, et ma mõtlen asju välja. Näiteks: mu sõber hukkub autoõnnetuses ja kuidas siis elu oleks. Et kuidas see mulle mõjuda võiks? Kuidas ma taolise uudise vastu võtaks? Sellise mõtte käigus ma justkui usungi, et ta on surnud. Aeg-ajalt nn matan oma lähedasi. Ühel korral nutsin täiesti hüsteeriliselt, sest ma uskusin, et mu ema on surnud. Ma ikka saan aru, et ma oma peas mõtlen taolised sündmuseid välja ja et tegelikult neid juhtunud pole. Hirmutav ongi just see, et korraks neid väljamõeldisi usun. Kardan seda, et teine kord ei pruugi korraks sugugi mitte korraks olla ja ma võin ka terve päeva oma väljamõeldisi uskuda. Võib-olla ma elangi oma välja mõeldud maailmas, ma ei tea ju seda.

Perearsti ma ei külasta, kuna ma leian, et kõik tervisemured olen ma ise omale tekitanud. Õigemini, olen käinud perearsti juures küll, aga kuna olen noor inimene ja pealtnäha terve, siis mu muresid justkui ei võeta tõsiselt. Olen pidevalt väsinud. Vähemalt mulle tundub nii. Mul on jubedad peavalud. (pärast selliseid mõtte mõlgutusi, on peavalu tavaline) Peavalu on läinud järjest tugevamaks. Paaril korral olen isegi oksendanud. Kuna kontoris on päevavalgus lambid siis nn oma vaba aega eelistan veeta hämaras; peavaluga pimedas. Mingit vastupidavust mul ei ole. Mulle on öeldud, et ma hakkan kiiresti hingeldama ja pidavat ka näost lapiliseks minema. Trepist 4-ndale korrusele kõndimine võtab küll korraks pildi virvendama ja hingamise raskeks, seda olen isegi täheldanud. Söömisega on endiselt selline lugu, et ma unustan süüa. Amfetamiiniga ma ei saanud aru, millal mul kõht tühi oli ja nii tavaline oli, et ma ei saanudki aru, et viimati sõin 2 päeva tagasi. (näen endiselt välja nagu luukere. Normaalkaalust puudu 6 kg.) Praegu üritan 2 korda päevas süüa sooja toitu. Hommikuti ma ei söö, kuna selle ma oksendaks nii või teisiti välja. Kui mul on tuju halb siis ma ei söö. Ma tunnen küll, et mul on kõht tühi aga ma ei suuda korralikult süüa. Mul on päris tihti janu. Vee joomine ei aita, kuna janu ei kao kuhugi. Olen jäätükke suus hoidnud, sellest aitab. Mul on pidevalt külm ja ma värisen isegi siis, kui ma külma ei tunne. Olen paar korda aastas kõrges palavikus ja siis ma ka sonin. Uni on mul kerge ja kohati mul tunne, et ma magan silmad lahti. (kuidas saab seda tunda???) Sama moodi ma teinekord tunnen, et mul on verd liiga palju sees, et ma pean endale kätte lõikama. Olen nutnud selle pärast, et mul ei ole kodus korraliku terevat nuga ja nüsimiseks pean ma end liiga uhkeks. Vahest on mul tunne, et kogu mu keha ja hing valutavad kuskil ja ma ei suuda täpset valu kohta leida. Ka siis olen endale kätte lõiganud, et näha, mis koht see siis valu teeb. Ma saan aru, et ma mõtlen end segaseks. (ennast enam ei lõigu, sest pole teravat nuga. Tahtmine on aga hoidun ka sellest, nagu narkootikumidest).

Ma ei tunne end alati nii negatiivselt. Kui mul on hea tuju siis ma tunnengi end hästi. Ma võin kurta küll peavalu või väsimuse üle aga kui ma tunnen end hästi, siis justkui oleks ma uus inimene. No ausalt, kui mul on hea tuju siis ma tunnen end suurepäraselt! Aga samas ma võin vihastada nii ruttu, mitte millegi peale. Ja siis ma olen jälle selles augus, kus kõik on must ja ma unistan surmast. Ma kõigun pidevalt kahe vahel ja mu emotsioonid on nii tugevad. Ma tahaks nutta tihedamini, kui ma seda tegelikult teen. Mulle ei meeldi, kui minu nähes vesistatakse ja seega keelan ma seda ka endal teha. Oh. Te ei kujuta ette, kui tige ma pidevalt olen. Ma olen tige, et inimesed mu ümber ei saa aru, et ma ei tunne end hästi. Mul on tunne, et ma olen uuesti (või endiselt) puberteedieas. Ma tahakski käituda pubekana - paugutada uksi ja süüdistada teisi, et nad ei mõista mind. Öelge palun, kas see läheb üle või jääbki kestma? Need tuju muutused ja asjade välja mõtlemine? Ma tunnen, et see väsitabki mind kõige rohkem ja sealt ka sagedased peavalud. Ma lihtsalt ei jaksa enam.

22neiu