Elan vales kellaajas 27.11.03 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!
Minul (N,56, elan maal ja töötan linnas, olnud läbi elu lõokese tüüpi inimene) vast tosin aastat selline probleem, et elan justkui vales kellaajas. Juba õhtupoolikul tunnen end üsna väsinuna, õhtusöök on kodus 17.30 paiku (söön ka hommikul korralikult, tööl on kohvipaus).Veel tund ja siis ei suuda enam midagi teha. Uni vaevab. Istun tugitoolis (tavaliselt toolilt olen maha kukkunud) ja püüan end ärkvel hoida, kuid ometi tukun. Vahepeal ärkan ka, aga magan silmapilk edasi. Paari tunni pärast kolin kogu jõudu kokku võttes voodisse. Uni on väga sügav. Ma ärkan öösel nii kolme ja nelja vahel, vahel magan edasi ka, kuid siis katkendlikult. Sagedamini küll enam ei uinu. Tulen voodist välja kella viie paiku ja üsna varsti tunnen, et mu võimed on maksimumis. Kõige raskem on sügistalvise kaamose ajal, kevadepoole saan juba kauem üleval olla. Üleminek suveajale teeb mu elu järsult kergemaks. Suvel ma tugitoolis ei tuku, olen võimeline ärkvel olema ja tegutsema nii umbes kümneni ning magan hommikul kuueni (suveaja järgi siis). Sügise edenedes õhtune unisus suureneb ja pärast sügisest kellakeeramist ei klapi elu enam kuidagi. Tekib pöörane rahulolematus iseendaga: (kodutööd jäävad tegemata, ei saa kodakondsetega suhelda ega telerit vaadata jne.).
Ma analüüsin pidevalt oma ajakasutust ja leian, et sõltuvus muust maailmast on nii tugev, et 3-4 tundi igast päevast (osa seejuures hommikusest, võimete maksimumiga ajast) on vähese efektiivsusega ja kulub selle muu maailma järeleootamiseks. Ma lihtsalt ei saa minna väga vara tööle, ajada linnas oma isiklikke asju ega teha paljusid väga vajalikke kodutöid. Mulle ei istu üldse vaba aeg enne tööd, sest vajadus väga täpselt kodunt väljuda (see toimub kell 7.00) limiteerib tegevusi veelgi ja ei lase millessegi süveneda.. Siestat pidada kah ei saa.
Ma olen jälginud suurt sõda kellakeeramise ümber ja suureks lohutuseks on teadmine, et veel omajagu inimesi tahaks aastaringi elada tund-paar varasemas ööpäevarütmis. Minagi ei paistaks siis nii ebanormaalsena. Missugune võiks olla kellasõja lahendus psühhiaatri vaatevinklist? Viimase 10-12 aasta jooksul on elu muutunud hilisemaks ja rohkem kui tunni võrra (Moskva aja ja vööndiaja erinevus). Olen nõus kuskilt loetud hinnanguga, et nn sotsiaalne keskpäev on astronoomilisest paari tunni jagu taga (minu isiklik, muide, ühtib astronoomilisega päris hästi). Mu (vana)vanemad olid ka väga varased, mu poeg aga oma gümnasistielu hakul päris harjutas öist õppimist, sest nii olevat normaalne ja klassis in. Mind üllatab ka öökullide rohkus. Võiks ju arvata, et aastasadu karmis looduses elanud ja viletsaid kunstvalguse allikaid omanud maarahvas ei kujunenud eriti öökullilikuks. Sõltumatus loodusest ju võimaldab ning mõnele meeldib ka, et magame hilise keskhommikuni, lähme tööle lõunaks ja heidame tuttu koidikul (viimast vähemalt suvel). Kas niisugust rütmi tuleb lugeda püüdlemist väärivaks ideaaliks või on see samasugune tsivilisatsiooni”hüve” nagu rafineeritud toidud?
Kas mu olukord on individuaalsus või ravi vajav depressiooni ilming? Mida teha?
Tänan.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Probleem Teile oluline. Tartu Psühhiaatriakliiniku juures on unelabor ja nemad uurivad ning ravivad unega seotud probleeme. Kuna see probleem Teid häirib, siis vaja leida õigeid mõjureid. Kui somaatilisi (kehalisi ) probleeme (vererõhk, veresuhkur..) ei ole, siis arstirohtudega (ergutavad/rahustavad) ja elurütmi teadliku nihutamisega annab üht-teist korrigeerida. Sportlased ju saavad, diplomaadid saavad hakkama.
Kuna elame ühiskonnas, siis peame püüdlema tsivilisatsiooni rütmidega kaasa minna.
Tulge psühhiaatri vastuvõtule.
Tervitustega,
Jüri O.-M: Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?