kahtlused ja kompleksid...... 31.03.05 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

kõige enam saab inimest aidata vaid ta ise, aga näib, et mul see ei õnnestu. nii minu nö mees (nüüd võib vist öelda, et endine) kui ma ise leiame, et ma vajan abi. oleme pea aasta koos elanud ja meil on pooleaastane laps. mingist hetkest muutus ta mu vastu jahedamaks, oli kaua väljas ja msn-s vestles ta tunde ja tunde ühe tütarlapsega. käitusin inetult ja lugesin nende vestlusi, millest selgus, et nende vahel on romaan. nüüdseks mees kinnitab seda ja väidab, et nüüd nad enam ei suhtle ning et mõni teine mees mõistaks seda, mis oli juhtunud vahepeal. tundub, et ma ei saa vist iial mõistma. igatahes ei õnnestu mul sellest kuidagi üle saada. varsti oleme pool aastat juba kogu selle teema pärast tülitsenud. ma ikkagi endiselt kahtlustan teda ning ma ei soovi olla mehega, kellel tegelikult keegi teine südames. lisaks kõigele kannatan komplekside all, et ma ju nagunii ei sobigi talle ega kellelegi teisele... ei suuda ühelgi hetkel end enam hästi ja rõõmsameelsena tunda. kõige tipuks ma mehe sõnul töötlen teda pidevalt sellel teemal. sarnaseid juhtumeid ole kindlasti tuhandeid ja kõrvaltvaatajana ma ilmselt ei saaks üldse aru, millest ma siin probleemi tekitan... aga kõige selle sees olles on tunne väga halb ja kisub aina halvemaks ning ma ei suuda enam kuidagi peatada seda ettekujutuste ja kahtluste voogu..... kas oskate palun nõu anda?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Elage olevikus. Kui Ta lapse eest hoolitseb ning pereelu probleemidele õla alla paneb, siis toetage neid tegemisi. Need on kohustused. Südameasjadega on aga lood sellised, et need paneb paika süda. Igasugune "leelotamine" muudab neid suhteid ainult halvemuse suunas.
Ennast ärge süüdistage. Hoolitsege jõudu-mööda kehalise tervise eest - see annab enesekindlust ja usku endasse.
Põhienergia - andmine-saamine - olgu seotud lapsega.
Tervitustega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?