Klamüdioosi erinevad vormid ja nende seosed 04.12.01 / Nahahaigused

Külastaja küsib:

Kas on võimalik, et ühe partneri urogenitaalne klamüdioos põhjustab teise partneri kopsuklamüüdia (Chlamydia pneumoniae) vormi või vastupidi?



Kas klamüdioos levib pigem mikrohaavandite kaudu või spermaga või teiste kehavedelikega näiteks süljega?



Kas kopsuklamüüdia võib piisknakkusena levida ka pere teistele liikmetele, lastele?



Kas ühe partneri (mehe) urogenitaalne klamüdioos võib naisele levida mingisuguselgi kujul oraalseksiga (ainult eelmängu ajal, sperma kaudu välistatud).



Samal päeval Hiiu dispanseris tehtud uuringud antikehade meetodil (miskid helendavad täpid), vereproovist ja mingi roosa vedelikuga olid kõik negatiivsed, erakliiniku poolt Diagnostikakeskuses tehtud DNA analüüs aga positiivne. Kumba uskuda?



Peale esmast urogenitaalse klamüdioosi analüüsi (DNA) saime partneriga mõlemad sumamedi ravi (1g), kordusanalüüsidel (DNA) oli partneri analüüs negatiivne, minul endiselt positiivne, ometi oli vahepealsel ajal piinliku hoolega jälgitud nakatumist välistavaid tegureid ja loobutud igasugusest seksuaalvahekorrast. Kuidas üldse vältida klamüdioosi nakatumist?



Ühtlasi tahaks siinkohal tänada kogu seda kliinik.ee võimalust küsida ja saada asjalikke vastuseid. Pikka aega erinevatelt arstidelt saadud vastukäivad seletused või nende puudumine sai vähemalt klamüüdia oluliselt selgema pildi selle veebisaidi vahendusel.

Arst vastas:

dr Airi Põder

Dermatoveneroloog

STD & J erapraksis

Väga keeruline on vastata korraga ühes vastuses nii mitmetele küsimustele ja kommenteerida lisaks veel haigusjuhtu.

Kopsuklamüdioosi tekitajaks on Chlamydia pneumonia ja urogenitaalse klamüdioosi tekitajaks on Chlamydia trachomatis,mis on kaks täiesti erinevat haigustekitajat ja mis põhjustavad põletikulisi protsesse erinevates lokalisatsioonides.Chlamydia pneumonia ei levi urogenitaalelundkonna organitasse ja vastupidi.Andmed urogenitaalse klamüdioosi leviku kohta oraalseksi kaudu teaduslikus kirjanduses praktiliselt puuduvad, kuigi seda võimasust ei saa päriselt välistada.

Kui Te võrdlete klamüdioosi diagnoosimiseks kasutatavaid meetodeid,siis molekulaarne meetod (DNA) on oluliselt täpsem kui immuunofluorestsentsmeetod (helendavad täpid), mistõttu uskuda tuleks esimest.

Molekulaarsed meetodid on aga nii tundlikud,et võivad tehtuna liiga kiiresti peale ravi lõppu anda ka vale-positiivseid tulemusi, kuna reageerivad mitte ainult elusatele vaid ka surnud haigustekitajatele. Seetõttu soovitan tingimata teha uued kordusuuringud, aga nii et ravikuuri lõpust oleks möödas piisev hulk aega.

Kas see arutelu oli kasulik?