puudulik suguelu 03.09.07 / Meestearst

Külastaja küsib:

Oleme olnud koos alla aasta. Oleme mõlemad kolmekümnendate alguses. Meie suguelu pole olnud aktiivne kordagi sel perioodil. Olen hinnanud tema muid positiivseid omadusi ja lootnud, et ajapikku me lahendame ka intiimelu puudusi. Olen tihti sel teemal vestelnud temaga, milles võib probleem olla. Esiteks ta mainib, et on pingerohke periood - ta käivitab oma firmat. Teiseks olevat ta koguaeg olnud pigem seksuaalselt vähemaktiivne, mõneti see tähendavat, et ta ootab naise aktiivsust, mõneti seda, et ta ei pea seksi üldse kuigi oluliseks teguriks... Olen ka uurinud, ega tal muid tervislikke vaevusi ei ole ja ta ei kurda. Temas avaldub üldiselt pigem vähene tunnete väljendamine, samas on ta hoidev (kaisus, käest kinni) ja kaitsev natuur. Ma olen suhtunud meie suhtesse positiivselt, et me suudame usalduse kasvades ka kirglikumad olla, võimalik, et ka tema teatud ebakindlust seksi suhtes ületada. See teema on praeguseks minu jaoks vägagi frustreeriv, olen kriisis. Tunnen, et mul pole kuhugi oma vajadusi enam suruda, ei tahagi ju ka, kui tunnete objekt on justkui olemas mu kõrval. Ma pole teda teistsugusena tundnud oma elus. Ta lohutab mind vahest, et me saame sellest üle ja see ei jää nii, et praegu ta tunneb, et ta lihtsalt ei mõtlegi seksile, ei tahagi. Minu jaoks tõstatab see rida küsimusi minu atraktiivsuse ja suhte mõtte kohta, kuivõrd oleme rääkinud ka järelkasvu saamisest... Huumoriga võttes ei saagi see õnnestuda nii. Sest tema soov ehk oleks vahekorras olla ca 1x kuus. Soovin suhet hoida. Isegi kui ma olen kannatlik olnud ja veel püüan olla ning võimalikult palju asjad läbi rääkida, on mul tunne, et olen jõuetuks muutumas, isegi lootust kaotamas. Siin mängib ka rolli see, et ma ei ole ise ülemäära aktiivne ja pealesuruv käitumine pigem tekitab minus ka pingeid. Olen kogenud ka seda tihti, et kui üritan, ta lükkab mu ära ja edaspidi soov olla ise aktiivsem ei õnnestu. Minu jaoks on oluline suhte läheduse säilimine ja seks on oluline komponent oma tunnete väljendamisel, sest enda arust olen leidnud ka nüüd inimese, kellega ennastki avastada. Ma püüan aru saada kõigest, ka sellest, kuidas lapsepõlv teda mõjutanud on, aga raske on olukorras, kus tunnen, et ise ma teeks midagi selle heaks, areneks (olen muutuse läbi teinud, kuna aastaid põdesin ise lapsena kogetud seksuaalselt vägivalda), temal on aga seisukoht, et ta ongi selline ja ei saa sinna midagi parata, kuigi võin rääkida, et alati on võimalik vähehaaval suhtumist muuta ja areneda/endaga tööd teha. Kuidas läheneda mehele, et ta hinnanguid kohandada, sisendada talle intiimsete naudingute/tunnete väljendamise võlu, et seks ei ole pelgalt akt, vaid lähedusest enama rõõmu tundmine? Võimalik, et ma jätan midagi märkamata...

Arst vastas:

dr Lemme Haldre

Psühholoog-psühhoterapeut, kliiniline seksuoloog

Erakliinik Elite

Tere
Võimalik, et Te jätate midagi märkamata või lihtsalt ei saagi kõike teada. Ilmselt kuulub Teie poolt kirjeldatud olukord juhtumite alla, kus ühepoolselt - ainult oma jõududega, Te toime ei tule.
Võimalik, et juhtum on mitmetahuline, kus omavahel on põimunud nii bioloogilised kui ka psühholoogilised põhjused.
Julgustage oma elukaaslast külastama seksuaalterapeuti, kellel on ka psühholoogi väljaõpe.
Abikaasa võib tulla minu vastuvõtule.
Tervitan Lemme Haldre

Kas see arutelu oli kasulik?