Töövõime Autor: Hubert Kahn

Töövõime on inimese suutlikkus teha tööd, mille tagavad füüsiline ja vaimne tervis, töötahe, teadmised ja oskused. Praktilises elus on tihti vaja töövõimet hinnata. Füüsilise töövõime kindlakstegemiseks rakendatakse erinevaid koormusteste, mille puhul jälgitakse südame ja veresoonkonna ning hingamisfunktsiooni reageerimist doseeritud koormusele. Jäsemete lihaste jõudlust saab mõõta dünamomeetriga. Psühhofüsioloogilise töövõime hindamiseks kasutatakse psühholoogilisi teste (mälu-, tähelepanu- ja taiplikkustestid jne) ning psühhomeetrilisi teste (reageerimiskiiruse, liigutuste koordinatsiooni ja täpsuse testid jne).

Töötervishoius on nii Eestis kui mujal praktiseeritud inimese töövõimeindeksi määramist, mille metoodika on välja töötatud Soomes. See lähtub ideest, et töövõime mõõtmise aluseks peavad olema mitmest erinevast allikast pärinevad andmed (sh töötegija enda arvamus oma töövõime kohta). Töövõimeindeks määratakse vastava küsimustiku abil. Töötaja, kes küsimustele vastab, võib saada tulemuseks 7–49 punkti. Halva töövõime korral (7–27 punkti) tuleb selgitada põhjused ning rakendada meetmeid inimese töövõime taastamiseks. Neile, kelle töövõime on keskmine (28–43 punkti), soovitatakse abinõusid selle tõstmiseks; hea töövõime (44–49 punkti) korral tuleb püüda säilitada olemasolevat taset. 

Tänapäeva arenenud riikides on jätkuvalt suurenemas eakate inimeste osakaal rahvastikus, mis nõuab tegutsemist nende töövõime säilitamise ja rakendamise nimel. Vanemate inimeste puhul on eelisteks nende erialased teadmised ja oskused, sotsiaalne kogemus, hea töödistsipliin, harvem ettetulevad tööõnnetused jne. Vanemas eas soodustab töövõime säilimist kehalise ja vaimse tegevuse ühildamine. Korraldatud uuringute kohaselt on näiteks leiutajate keskmine vanus 50 aastat. Üldteada on ka Ameerika Ühendriikide ülikoolide kõrge tase, ehkki neis ei ole vanusetsensust ning 70–80-aastasi professoreid on tööl enam kui teiste maade ülikoolides.