Tervishoiukorraldus Autor: Üllar Kaljumäe

Tervishoiukorraldus. Eesti tervishoiukorraldust võib iseloomustada kui detsentraliseeritud, eraõiguslikel põhimõtetel tegutsevat ja sotsiaalsel ravikindlustusel baseeruvat süsteemi. See põhineb suuresti kahel seadusel – 2002. aastal jõustunud tervishoiuteenuste korraldamise seadusel ja ravikindlustuse seadusel. Eesti tervishoiusüsteemis on omavahel selgesti lahutatud teenuse osutaja (tervishoiuasutused, perearstipraksised), teenuse rahastaja (Eesti Haigekassa) ja süsteemi administreerija (riik). Suur osa tervishoiusüsteemist (eelkõige aga teenusepakkujatest) kuulub eraõiguslikele isikutele. Vormiliselt on peaaegu kõik tervishoiuteenuse pakkujad Eestis eraõiguslikud. Tulenevalt kehtivast seadusest saab vaid kiirabi olla riigi või kohaliku omavalitsuse alluvuses, ülejäänud peavad olema organiseeritud eraõigusliku juriidilise isikuna. 2006. aastal oli vaid üks kiirabiteenuse osutaja – Tallinna Kiirabi – kohaliku omavalitsuse päästeasutus. Üldarstiabi ja valdavalt ka haiglavälise eriarstiabi korraldusse on kaasatud olulisel määral ka erakapital. Samas on haiglaarstiabi kui ressursimahukuselt domineerivam ja üldse olulisem osa Eesti tervishoiust jätkuvalt riigi omanduses. 

Rahastamise viisilt on Eesti tervishoiusüsteem valdavalt kindlustusel põhinev. Peamine kindlustusandja on Eesti Haigekassa, teiste kindlustajate osa on äärmiselt marginaalne. Eesti Haigekassas on kindlustatud umbes 94–95% elanikkonnast. Peamiseks kindlustuse tekkimise viisiks on töötamine. Iga töötava inimese pealt tasub tööandja sotsiaalmaksu (33% palgafondilt), millest ravikindlustus moodustab 13%. Ravikindlustusmaks laekub ravikindlustusfondi. Ravikindlustusmaksu on harjutud käsitama tööandja maksuna, siiski on õigem seda pidada töövõtja ja tööandja ühiseks maksuks. Eesti Haigekassa tegutseb oma seaduse alusel ning juriidiliselt on tegemist omaette avalik-õigusliku isikuga. Kindlustamata isikute ravikulude eest maksab riik, kuid ainult siis, kui tegemist on vältimatu arstiabiga (ravi edasilükkamine on eluohtlik). Kiirabi eest tasub riik täies mahus, st kõikidele Eesti territooriumil viibivatele isikutele on kiirabiteenus alati tagatud.

Pakutava teenuse alusel jaguneb tervishoiusüsteem üldarstiabiks, eriarstiabiks ja kiirabiks. Eriarstiabi jaguneb omakorda haigla- ja haiglaväliseks arstiabiks.

Üldarstiabi eesmärk on tagada esmane ambulatoorne (haiglaväline) tervishoiuteenus nii ägeda kui kroonilise haigestumise puhul, sõltumata isiku vanusest. Üldarstiabi on korraldatud perearstiabina ja see on täielikult privatiseeritud (omanik on eraisik). Üldarstiabi osutab perearst koos pereõega, kelle olemasolu on kohustuslik. Elanikkond on jaotatud teenust pakkuvate perearstide vahel, kusjuures igal inimesel on õigus valida endale ise perearst. Inimese vaba valik (perearsti võib vahetada sisuliselt piiramatu arv kordi) on oluline demokraatlik printsiip, kuid see muudab raskemaks süsteemi administreerimise ja rahastamise. Ühe perearsti teenindatavad inimesed moodustavad perearstinimistu. 2006. aasta 1. septembri seisuga oli Eestis 802 perearstinimistut, seejuures teenindab üks perearst 1600–2000 inimest. Erinevatel põhjustel (perearsti puudumine teatud piirkonnas, saared, kompaktne asum, mis on alla või üle nimetatud arvu) on paljud perearstinimistud käesoleval ajal suuremad või väiksemad. Näiteks 2006. aasta 1. septembri seisuga oli veerandis (202) perearstinimistutes enam kui 2000 inimest. Sellises olukorras peab perearstil olema tööle võetud abiarst. 

Üldarstiabi rahastab Eesti Haigekassa mitmel erineval meetodil. Suur osa rahast on pearaha (kindel summa perearstinimistus ühe kindlustatu kohta).

Eriarstiabi on ambulatoorne või statsionaarne tervishoiuteenus, mida osutab eriarst või hambaarst koos oma abilistega. Eriarstiabi jaguneb ambulatoorseks ehk visiidipõhiseks eriarstiabiks ja haiglaeriarstiabiks, mille korral patsient jääb vähemalt üheks ööpäevaks tervishoiuasutusse. Ambulatoorse eriarstiabi võib omakorda tinglikult jagada kolmeks – hambaravi (suurim käive), haiglate poolt osutatav eriarstiabi (suurim teenuste hulk) ja teiste teenusepakkujate poolt osutatav eriarstiabi (väikseim käibelt ja teenuste hulgalt). Kehtiva tervishoiukorralduse üks kontseptuaalseid eesmärke oligi suurte, haiglast eraldi tegutsevate polikliinikute kaotamine, haigla ja ambulatoorse töö ühendamine, mille tulemusel tõuseb tervishoiutöötajate kompetentsus. Ligi 95% Eesti 1016 tervishoiuasutusest (2006. aasta 1. septembri seisuga) on ambulatoorse eriarstiabi osutajad.

Haiglaarstiabi puhul tuleb eristada aktiivravihaiglaid (ravivad ägeda haigusega patsiente) ja mitteaktiivravihaiglaid. Aktiivravihaiglad on kohalik, eri-, üld-, kesk- ja piirkondlik haigla, mitteaktiivravihaiglaid on kaht liiki: taastusravi- ja hooldushaigla. Aktiivravihaiglatest on kõige väiksema teenuste mahuga ühe teenusega erihaiglad (nt sisehaiguste haigla), kohalikus haiglas on lubatud 5 eriala (sisehaigused, erakorraline meditsiin, anestesioloogia, laborimeditsiin ja radioloogia) ning neid teenuseid osutatakse ööpäev ringi, üldhaiglas on ette nähtud 6 eriala (eelnevatele lisandub üldkirurgia), keskhaiglas 16 ja piirkondlikus haiglas kõik 32 eriala. Seadusega on erialade arvu eri tüüpi haiglates piiratud peamiselt seetõttu, et vältida ravierialade dubleerimist, mis oleks ebamajanduslik ega tagaks teenuse kvaliteeti.

2006. aasta 1. septembri seisuga oli Eestis 3 piirkondlikku haiglat (SA Tartu Ülikooli Kliinikum, SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja SA Tallinna Lastehaigla), 4 keskhaiglat, 11 üldhaiglat ja 6 kohalikku haiglat. Ainus maakond, kus ei ole vähemalt üldhaiglat, on käesoleval ajal Jõgeva. Erihaiglaid on Eestis praegu 10, hooldushaiglaid 20 ja taastusravihaiglaid 4. Seega on Eestis kokku 58 haiglat, millest 34 on aktiivravihaiglad. Aktiivravihaiglates on voodikohti umbes 7000. Haiglavõrku arendatakse arengukava alusel, mis sätestab aktiivravi haiglavõrgu arengu lähimaks 10–15 aastaks. Võrreldes läinud sajandi lõpuaastatega, on aktiivravihaiglate arv ja voodikohtade arv vähenenud üle 2 korra.

Kiirabi on ambulatoorne tervishoiuteenus eluohtliku haigestumise, vigastuse või mürgistuse esmaseks diagnoosimiseks ja raviks ning vajaduse korral abivajaja toimetamiseks haiglasse. Kiirabiteenust osutab 3liikmeline kiirabibrigaad, mille juhtliige on tervishoiutöötaja (arst või õde), teine liige õde või kiirabitehnik ja kolmas – autojuhtkiirabitehnik. Eestis on 29 arstibrigaadi, sh 6 reanimobiilibrigaadi, ja 61 õebrigaadi.

Vt ka kiirabi.