Randmekanalisündroom Autor: Toomas Asser

Randmekanalisündroom ehk karpaalkanalisündroom on randmepiirkonnas kujunev keskpidise närvi surve- ehk kompressiooniseisund. Randmekanalisündroomi põhjustab randme ristiligamendi serva surve närvile, mis tekib tavaliselt 30.–50. eluaastatel, naistel 4 korda sagedamini. See on üks levinumaid kutsehaigusi. Inimestel, kelle tööprotsess nõuab korduvaid randmeliigutusi või kellel töö tingib labakäte staatilise lihasepinge, kujuneb randme ülekoormus ja sellest tulenevalt randmekanalisündroom. Enim tuleb seda ette ehitustöölistel, toiduainetööstuse töötajatel ja saekaatritöölistel. Surve põhjuseks võivad olla muutused ja protsessid nii randmeluudes (luulised anomaaliad, murrud, liigesepõletikud) kui ka randmekanalit läbivates kõõlustes ja kõõlusetuppedes (tenosünoviidid). Nende tagajärjel väheneb kanali ristiläbimõõt ning tekib randmekanali ahenemine ehk stenoos.

Randmekanalisündroomi tuleb kahtlustada siis, kui valu, paresteesiad (vääraistingud) ja tundlikkushäired esinevad eelkõige labakätes. Tekib torkiv valu pöidlas, nimetissõrmes ning kõige sagedamini keskmises sõrmes, mis äratab hommikupoole ööd. Öised valud võivad alata ka mõni tund pärast uinumist käelaba-käsivarre-õlavarre-kaelapiirkonnas. Käte raputamine ja masseerimine leevendab mõnevõrra vaevusi. Haaramisliigutuse tegemisel on sõrmed hommikuti tursumise tõttu jäigad ja kohmakad. Need nähud taanduvad pärast tõusmist kiiresti tänu käte liigutamisele. Päeval võib püsida sõrmede tuimus, käte jõuetus, valu pöidla, randme ja küünarvarre piirkonnas.

Randmekanalisündroomiga haige vajab ravi siis, kui tema vaevused segavad igapäevaelu ja -tööd. Rakendatakse nii konservatiivset kui kirurgilist ravi. Haigus võib siiski paraneda ka iseenesest, kui väheneb käte füüsiline koormus. Levinud raviviisiks on glükokortikoidhormooni süstimine randmekanalisse. Kirurgiline ravi on näidustatud siis, kui on tekkinud raske kahjustus ning haigus on kestnud üle ühe aasta.