Loomahammustus Autor: Raul Adlas

Loomahammustus. Rahvusvahelise uuringu alusel saab aastas umbes 18 inimest 1000 kohta kannatada mõne looma, enamasti koera ründe tõttu. Ohvriteks on sagedamini kooliealised lapsed. Loomahammustuse (ja ka inimesehammustuse) tagajärjel tekkiv vigastus on enamasti kombinatsioon torke-, rebimis- ja muljumishaavast. Et enamik inimest hammustavaid loomi on looduses lihatoidulised kiskjad, võivad nende lõuad tekitada mitte ainult naha ja nahaaluskoe, vaid samuti ulatuslikke lihaste, kõõluste ja luude vigastusi. Väga ohtlikud on ka looma süljega haava sattunud nakkusest põhjustatud tüsistused. Süljega võivad edasi kanduda teetanus, viirushepatiidid, tuberkuloos, marutõbi. HIV ülekanne süljega pole tõestatud.

Koerahammustus on kõige sagedasem looma poolt inimesele tekitatud vigastus. Hammustusi esineb kõige enam ülajäsemetel, lastel ka peas ja näos. Ligi 5% haavadest tüsistub mõne infektsiooniga. Nakkuse riski suurendab kannatanu kõrge vanus ning hilinenud (rohkem kui 24 tundi) arstiabi. Koera lõugade jõud võib tõust olenevalt olla väga suur, mistõttu hammustusjärgsed kahjustused (ka hilistüsistused, kosmeetilised defektid) on pahatihti ulatuslikud. 

Tänapäeval puutuvad inimesed reisides kokku erinevate eksootiliste loomadega, kes võivad inimest rünnata. Täie tõsidusega tuleb suhtuda näiteks ahvihammustusse, mille puhul ohustavad kannatanut peale ahvi suu mikrofloora tekitatud haavapõletiku veel teetanus ja marutõbi. Samuti peab ahvihammustuse korral arvestama herpeseohuga, mistõttu inimest hammustanud ahvi tuleb võimaluse korral uurida Herpesvirus simiae (B) suhtes. Selle viirusega nakatunud inimesed vajavad haiglaravi. 

Rotihammustus, sealhulgas kodus lemmikloomana peetava roti hammustus, võib edasi kanda leptospiroosi.

Igal aastal haigestub teatud hulk inimesi kassikriimustustõppe. Inimesed, keda kass on küünistanud, märkavad nädal-kaks hiljem sellel kohal punetust ning lümfisõlmede turset. Harva esinevad ka kesknärvisüsteemi, silma, maksa, põrna või luude kahjustused. Enamasti paranetakse iseenesest mõne kuuga, raskematel juhtudel on vajalik haiglaravi. 80% kassihammustustest infitseeruvad, sagedamini juhtub seda vanemaealistel kannatanutel ja neil, kellel arstiabi hilines. Kassi hammastel leiduvad bakterid tekitavad haavas kiiresti leviva põletiku: mõne tunni möödudes haav tursub, hakkab punetama ja valutab. Immuunpuudulikkusega inimestel võivad kaasneda luu- ja liigesepõletikud.

Esmaabi andmisel on tähtis haav kohe puhastada. Vigastatud kehaosa vabastatakse riietest, haava pestakse puhta veega (võib kasutada seebivett) ning desinfitseeritakse vesinikperoksiidi 3%-lise lahuse või muu nõrga desinfektsioonivahendiga. Haav seotakse steriilse sidemega. Luude ja kõõluste vigastuse korral, millele viitab tugev valu, võimetus sõrmi liigutada vms, jäse lahastatakse. Ahvihammustuse korral tuleb haavade servad töödelda joodi sisaldava vahendiga. Arstiga tuleb nõu pidada teetanuseja marutõvevastase vaktsineerimise vajalikkuse üle. Metslooma (ka orava või muu väikelooma) käest hammustada saanud inimene on vaja otsekohe toimetada haiglasse.

Vt ka leptospiroos.