Laiusstõbi Autor: Ants Jõgiste

Laiusstõbi ehk difüllobotrioos on paelusside klassi kuuluva soolenugilise laiussi tekitatud haigus. Laiusstõbe iseloomustavad kõhukorratus ja allergilised nähud ning aneemia. Haigus võib kulgeda ka sümptomiteta. Laiussi areng toimub etapiliselt mitmes peremehes. Lõpp-peremeheks on inimene (aga ka koer, kass, siga), kelle peensooles elab täiskasvanud isend. Laiuss on kõige suurem inimese sooletraktis elunev parasiit, kes võib aastate jooksul kasvada kuni 10 meetri pikkuseks. Laiussi keha koosneb päisest, millega ta kinnitub peensoole limaskesta külge, kaelast ja lülidest. Iga lüli sisaldab nii emaskui isassuguelundeid. Viljastunud munad väljuvad soolest roojaga. Kui munad satuvad veekogusse, siis toimub parasiidi edasine areng aerjalalistes vähkides ja seejärel kalades, kes nendest vähkidest toituvad.

Inimene nakatub, kui ta sööb laiussi vageltange (vastseid) sisaldavat kala toorelt või termiliselt ebapiisavalt töödelduna. Meie oludes on nakkusallikaks tavaliselt mageveekalad luts, haug ja ahven. Tõvestunud inimene ei ole nakkusohtlik, sest nakkus levib ainult toore (pooltoore) kala kaudu. Laiusstõve ravimine on aga haiguse oluline tõrjemeede, sest vähendab kalade nakatumise võimalust. Samuti ei tohi asulate puhastamata heitvett juhtida looduslikesse veekogudesse, et vältida kalade nakatumist. Vageltange sisaldavad kalad on tinglikult toidukõlblikud, kuid neid võib söögiks tarvitada ainult pärast kulinaarset töötlust (keetmist, praadimist). Hoiduda tuleb nakatunud kalade (ja kalamarja) söömisest toorelt. Vageltangud hävivad ka kala sügavkülmutamisel –18 °C juures kahe ööpäeva jooksul.

Vt ka helmindid.