Kusepõievähk Autor: Vahur Valvere

Kusepõievähk. Rohkem kui 90%-l juhtudest areneb kusepõievähk kuseteede seinu katvast koest (samamoodi ka neeruvaagnas, kusejuhades, kusitis). Ülemaailmselt on kusepõievähk kuues enamlevinud vähkkasvaja. Eestis diagnoositi 2006. aastal meestel 157 ja naistel 59 kusepõievähi esmasjuhtu. Mehed haigestuvad üle kahe korra sagedamini kui naised. Haigestumus sageneb vanemas eas, eriti üle 65-aastaste hulgas, vaid 5% kusepõievähki haigestunutest on alla 45-aastased. Üks arvestatavamaid kusepõievähi riskitegureid on suitsetamine. Tubakasuitsus sisaldub üle

200 otsese või kaudse kantserogeense (vähki tekitava) aine, millest suur osa eritub organismist uriiniga. Ohtlikud on ka mõned tööstuslikud toorained (aromaatsed amiinid, nitrosoamiinid jt). Ohustatumad on seejuures isikud, kellel esineb kusepõiehaigusi, näiteks krooniline kusepõiepõletik, kusepõiekivitõbi, kusepõie bilhartsioos (troopiline parasiithaigus).

Kõige sagedasem kusepõievähi esmassümptom on valutu hematuuria

ehk verikusesus. Teised vaevused tulenevad kusepõie ärritusest – tekib düsuuria (raskendatud urineerimine), sage urineerimine, mõnikord kusepeetus. Kasvaja võib levida naaberelundeisse (kusejuhadesse, kusitisse, pärasoolde, meestel eesnäärmesse, naistel tuppe) või avaldada neile survet. Sel juhul esinevad häired ka nende elundite talitluses. Üldnähte (kaalukaotus, palavik, iiveldus, nõrkus) ilmneb harva. Mõnikord on haigusnähud tingitud kusepõievähi siiretest kopsudesse (köha, põletik), luudesse (valud, luumurrud), maksa. Eelnimetatud haigusnähtude ilmnemisel tuleb pöörduda kindlasti oma perearsti poole, kes suunab patsiendi kontrollile onkoloogi või uroloogi juurde. Kusepõievähi õigeaegsest avastamisest sõltub haiguse prognoos.

Uriini mikroskoopimisel on võimalik avastada vähirakke ja kindlaks teha vere esinemine uriinis. Kusepõie vaatluse ehk tsüstoskoopia ajal saab vähikahtluse korral võtta koeproovi. Ultraheliuuringuga avastatakse suuremaid muutusi kusepõie seinas, hinnatakse muutuste piirjoonte korrapärasust ja võimalikke vohandeid kusepõies. Ultraheliuuring annab ülevaate ka teistest vaagna- ja kõhuõõneelundeist. Lisauuringud (kompuutertomograafia, röntgeniülesvõtted kopsudest jt) on vajalikud vähkkasvaja leviku täpsustamiseks.

Tervendav ravi kusepõievähi korral on kirurgiline. Enamasti on kusepõievähk avastamisel pindmise kasvuga (kahjustab vaid limaskesta, ei levi kusepõie seina lihaskihti), seetõttu on tervendav ravi võimalik ilma kusepõit eemaldamata. Kui vähkkasvaja on tunginud juba kusepõie lihaskihti, eemaldatakse kas osa kusepõiest või kogu kusepõis koos vaagna lümfisõlmedega. Kuseteede taastamiseks (rekonstruktsiooniks) kasutatakse tänapäeval peamiselt kaht meetodit. Esimesel juhul rajatakse püsiv uriinireservuaar, mida patsient peab iseseisvalt kateetri abil läbi kõhuseinale toodud ava tühjendama. Teisel juhul moodustatakse soolest “uus” kusepõis, mis ühendatakse kusitiga ja urineerimine toimub loomulikul teel. Viimane operatsioon pole näidustatud juhtudel, kui kasvaja levib kusiti vahetus läheduses. Täiendava ravina ja vähisiirete olemasolul kasutatakse vajaduse korral süsteemset või kusepõiesisest keemiaravi ja/või kiiritusravi.

Vt ka tsüstoskoopia, verikusesus.