Kriimustus Autor: Raul Adlas

Kriimustus ja marrastus on eriti lastel sageli esinevad naha pindmised vigastused, mis on tekkinud kukkumisel, terava esemega või muul moel nahka vigastades. Kriimustus ja marrastus võivad haarata suurt pinda, kuid nad ei ole sügavad. Kahjustatud on naha pindmised kapillaarveresooned, verejooks kriimustusest on vähene, marrastuse korral eritub verd ühtlaselt kogu vigastatud pinnast. Sageli on vigastuskohal mulda, asfalditükikesi, puukoort jms, mistõttu põhiliseks ohuks ongi haava saastumine põletikku tekitavate mikroorganismidega. Seepärast on esmatähtis haav puhastada ja katta sidemega.

Vigastatud kohta tuleb pesta puhta veega, võib kasutada ka pudelis müüdavat joogivett või valu mittetekitavaid desinfitseerivaid aineid. Sõltuvalt kriimustuse või marrastuse suurusest kaetakse kahjustatud pind haavaplaastri või steriilse haavalapiga, mis kinnitatakse sidemega. Ei kasutata mingeid salve ega ravimeid. Valu leevendamiseks võib pärast sidumist asetada vigastatud kohale jääkoti, seejuures ei tohi side märjaks saada. Plaastrit hoitakse peal paar päeva, kuid vahetatakse alati, kui see saab märjaks või määrdub. Sidet vahetatakse kriimustuse korral nii harva kui võimalik, kuid märjaks saanud või määrdunud side tuleb kohe asendada. Kriimustusele või marrastusele kleepunud sidet ei tohi ära rebida. See tekitab asjatut valu ja võib esile kutsuda verejooksu. Hüübinud veri leotatakse lahti näiteks 3%-lise vesinikperoksiidiga või muu koduses apteegis oleva desinfitseeriva lahusega. Kriimustus ja marrastus paranevad umbes nädalaga. Arstiga on vaja nõu pidada, kui kriimustus on tekkinud roostetanud või muul moel saastunud esemega, ning ka ulatusliku marrastuse korral. Tähtis on kontrollida teetanusevastase vaktsineerimise aega, vajaduse korral tuleb vaktsineerimist korrata.