Kopsuemfüseem Autor: Helle Leesik

Kopsuemfüseem ehk kopsupuhitus on haigusseisund, millele on eelnenud alveoolide ehk kopsusompude vaheseinte hävimine, mistõttu alveoolide üldpind väheneb. Kopsuemfüseemi peamised tekkepõhjused on suitsetamisest tingitud bronhiit, õhusaaste, pärilikud tegurid, samuti elukutsest (nt klaasipuhujad, puhkpillimängijad) tingitud koormus. Kopsukoe destruktsiooni põhjustavad valku lõhustavad ensüümid, mis tekivad põletikulise protsessi käigus. Organismil on olemas ka antiensüümid, mis pidurdavad valke lõhustavate ensüümide aktiivsust, kuid suitsetamine vähendab nende toimet. Mõnel inimesel võib olla ka kaasasündinud antiproteolüütiliste (valgu lõhustamist pidurdavate) ensüümide puudus. Alveoolide hulga vähenemise tõttu aheneb järk-järgult kopsude hingamispind, alveoole ümbritsevate verekapillaaride (juussoonte) hävimine mõjutab kopsuvereringet. Tõuseb koormus paremale südamepoolele. Kopsuemfüseemi tunnusteks on köha, õhupuudus füüsilisel koormusel, hiljem ka rahuolekus, hingeldus. Rindkere on tünnikujuline ja hingamisel väheliikuv. Röntgenogrammil on näha, et kopsude õhusisaldus on tõusnud ja alumine kopsupiir on tavalisest madalamal. Kopsufunktsiooni  uuringul  sedastatakse väljahingatava õhuvoolu kiiruse langus, mis eriti ilmneb väikestes õhuteedes.

Emfüseemi põhjuslikku ravi ei tunta. Haiguse vältimiseks tuleb lõpetada suitsetamine, ravida bronhiidi ägenemisi, vajaduse korral kasutada bronhilõõgasteid, soodustada röga eritumist. Hoiatuseks olgu öeldud, et suitsetamise jätkamine põhjustab haiguse progresseerumist. Arteriaalse vere hapniku osarõhu märgatava languse korral rakendatakse ka kodust hapnikravi. Eakatel tekkiv nn vanadusemfüseem kulgeb suhteliselt kergemalt, võrreldes bronhiidiga kaasneva emfüseemiga.

Vt ka kodune hapnikravi.