Kokaiin Autor: Valdur Jänes

Kokaiin on kesknärvisüsteemi stimuleeriva toimega looduslik narkootiline aine, mida saadakse peamiselt Lõuna-Ameerika subtroopilistel kõrgplatoodel (Colombias, Boliivias, Ecuadoris jm) kasvava kokapõõsa (Erythroxylum coca) lehtedest. Taime lehed sisaldavad kuni 1% kokaiini, mida õpiti lehtedest eraldama 1860. aastate algul. Puhas kokaiin (kokaiinhüdrokloriid) on valge lõhnatu mõrumaitseline vees lahustuv pulber. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandilgi oli kokaiin väikestes annustes kasutusel virgutavate ravimite koostises ning ka paikse tuimastina, sest ta imendub hästi limaskestadelt ja haavade pinnalt ning halvab tundenärvilõpmeid. Karastusjook kokakoola sisaldas kokaiini kuni 1903. aastani.

Kokaiini toime kesknärvisüsteemile avaldub meeleolu tõusus, vaimse ja kehalise energia lisandumises, väsimustunde kadumises, omalaadses teadvuse teravnemises. Need tunded on inimesi ajendanud ainet korduvalt kasutama ebaseadusliku mõnuainena. Kokaiini mõju on aga üsna lühiajaline, umbes poole tunni pärast on heaolutunne ja energiatulv möödas ning asendunud väsimuse ja masendusega. Psüühiline sõltuvus – kokainism – tekib kiiresti ja on väga tugev. Kokaiinijoobele on iseloomulik veel pupillide laienemine, kiire pulss, vererõhu kõrgenemine.

Illegaalses narkokaubanduses on kokaiin levinud põhiliselt kahesuguse teisendina: ninnatõmmatav või lahustatult sissevõetav pulber ning mittelahustuv, suitsetamisel juba mõne sekundi pärast toimet avaldav kokaiiniderivaat kräkk (ingl crack), mille toime kestus on umbes 10 minutit. 1961. aastal lülitas ÜRO kokapõõsa lehed ja kokaiini rahvusvaheliselt kontrollitavate narkootiliste ainete nimekirja. Eestis on kokalehtede käitlemine keelatud ja karistatav.

Kokaiin on nüüdismeditsiinis kasutusel väga harva, vastavaid ravimeid väljastatakse narkootilise ravimi retsepti alusel. Kokaiini ainevahetusprodukt on uriiniproovis laboratoorselt määratav ligikaudu 48–72 tunni jooksul pärast tarvitamist.