Flegmoon Autor: Ants Peetsalu

Flegmoon ehk pehme koe piiristumata mädapõletik esineb peamiselt koheva sidekoe piirkondades, nagu nahaalune kude, lihastevahelised ruumid, vaagnapiirkonna ja kõhuõõnetagune rakustik. Flegmooni põhjustavad kõige sagedamini anaeroobsed, ilma vaba hapnikuta elavad pisikud või ka muud mäda tekitavad mikroobid, nagu ahelkokid (streptokokk), kobarkokid (stafülokokk) jt. Flegmoonis tekkiva põletikulise vedeliku laad sõltub suurel määral põletikku põhjustavatest mikroobidest. See võib olla seroosne, mädane, verine, roiskinfektsioonile omaselt vinav. Üldiselt esineb flegmooni korral tugev koe turse ja vähesel määral mäda. Flegmooni võib põhjustada ka õli, naftatoodete jt halvasti imenduvate toksiliste ainete sattumine kudedesse. Mikroobid siis tavaliselt puuduvad ja iseloomulik on veelduskärbus. Seda nimetatakse ka steriilseks flegmooniks. Flegmoon võib olla iseseisev põletikukolle, mis on alguse saanud nakatunud haavast või mõnest teisest põletikukoldest, kuid kujuneb ka mõne muu raske põletiku tüsistusena, näiteks kõhuõõnetagune flegmoon ägeda kõhunäärmepõletiku korral. Sõltuvalt organismi kaitsereaktsioonist ja mikroobide tõvestamisvõimest flegmoon lõpuks kas paraneb või haarab väga kiiresti järjest uusi koheva sidekoe alasid. Sel juhul võib haigus lõppeda isegi surmaga.

Nahaaluses koes tekkinud flegmooni iseloomustab esimestel päevadel koe ulatuslik ja kiiresti arenev infiltratsioon: kahjustatud piirkond on kõva, tihkestunud ja väga valulik, komplemisel võib tunda ka vedelikukogumi võdisemist. Kui flegmoon paikneb sügavates kudedes, ei ole kohalikud nähud eriti märgatavad. Kuivõrd flegmoon on kiiresti progresseeruv mädapõletikukolle, imendub lümfi- ja vereringesse rohkesti toksiine (mürke). Seepärast ilmnevad flegmooni korral ka tugevad intoksikatsiooni- ehk üldmürgistusnähud: kõrge, sageli vaid vähese ööpäevase kõikumisega palavik (40 °C ja enam), sage pulss, isutus, halb enesetunne, peavalu, rahutus, raskematel juhtudel ka segasusseisund. Samuti esinevad mädapõletikule omased muutused veres: leukotsüütide arvu suurenemine, valgulise koostise muutumine jt tunnused. Pindmiste flegmoonide diagnoosimine ei valmista raskusi. Sügavamal asuvate flegmoonide puhul, kus sümptomite vähesus raskendab mädakolde täpse asukoha määramist, on oluline abi ultraheli- või kompuutertomograafilisest uuringust. 

Ravi on põhiliselt kirurgiline ja see peab toimuma haiglas. Et vähendada koe pinget, tehakse üldnarkoosi all juba koe tihkestumise faasis flegmooni piirkonda nn varajased sisselõiked. Mädastumise korral avatakse mädakoopad joonlõigetega laialt, et kõik flegmoonisopid oleksid avatud ja mäda väliskeskkonda dreenitud. Et flegmoonid kulgevad raskete üldmürgistusnähtudega, kasutatakse lisaks antibiootikume, tilkinfusioone ja vajaduse korral ravi intensiivraviosakonnas.