Addisoni tõbi Autor: Hiie Tupits

Addisoni tõbi ehk pronkstõbi tekib neerupealiste koore puudulikkuse korral. Haigust nimetatakse Addisoni tõveks inglise arsti Thomas Addisoni järgi, kes kirjeldas haigust esmakordselt 1855. aastal, nimetades seda haigestunu naha pruunika värvuse tõttu pronkstõveks. 70–80% juhtudest on neerupealiste koore hävimise põhjuseks autoimmuunne põletik. Muudest põhjustest tulevad arvesse neerupealiste kirurgiline eemaldamine, vähisiirded, AIDS, tuberkuloos, verejooksud, neerupealiste kaasasündinud alaareng, pärilik glükokortikoidide vaegsekretsioon jt. Hormonaalne puudulikkus avaldub alles siis, kui neerupealiste koorest on hävinud 90%. Seega võib haiguse algus ulatuda mitme aasta taha. Kõigepealt ilmnevad glükokortikoidide puudusest tingitud nähud ja haiguse süvenedes ka mineralokortikoidide vaeguse tunnused. Et pronkstõbi areneb pikkamisi, võivad esialgsed kerged nähud jääda tähelepanuta ning haigus väljendub esmakordselt kriisina siis, kui organism vajab neerupealiste koore hormoone tavalisest suuremas koguses, näiteks operatsiooni, infektsiooni vm stressisituatsiooni tõttu. Glükokortikoidide vaegus põhjustab suurt väsimust ja jõuetust, lihasenõrkust, kõhnumist, isutust ja iiveldust, kõhuvalusid, kõhulahtisust, naha pigmenteerumist, depressiivsust, veresuhkru langust, menstruatsioonitsükli häireid, kehvveresust. Mineralokortikoidide vaeguse puhul tekib haigel seoses naatriumikaoga tugev soolaseisu, vererõhu langus ja peapööritus. Nahk on määrdunudpruuni värvi ja rohkem pigmenteerunud liigeste piirkonnas, peopesajoontes, värsketel armidel, rinnanibudel, suulimaskestal ja igemetel. Üldise jõuetusega võivad kaasneda tundehäired, sotsiaalne isoleeritus, võib esineda ka psühhootilist käitumist. Haigust diagnoosib ja ravib endokrinoloog. Neerupealiste koore talitluse puudulikkus vajab eluaegset katkematut asendusravi neerupealiste hormoonide – glükokortikoidide ja mineralokortikoididega. Oluline on teada, et stressiolukorrad suurendavad igapäevast glükokortikoidide vajadust veelgi.